Eesti ühiskonnas on nn võitjad ja kaotajad ehk need, kes end kaasatuna või eemalejäetuna tunnevad. Tartu ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni professori Marju Lauristini sõnul on see nii alates 1990. aastatest, vahendas "Aktuaalne kaamera" aastat kokkuvõtvas saates.

"See ei jäänud lihtsalt ajutiseks nii-öelda üleminekuaja metafooriks, vaid sellest, nagu meie uuringud ka näitavad, on välja kujunenud küllalt püsiv erinevus," märkis ta.

Lauristin selgitas, et samal ajal, kui osa ühiskonnast tunnetab Eesti edu kui enda edu, on teisel osal tunne, justkui poleks see nende Eesti, vaid võõras Eesti, kus rõõmustatakse, pidutsetakse, ollakse kuulsad ja edukad. Tema sõnul on loogiline, et leidus erakond, kes pakkus neile edasi kulgemiseks oma paati. Et Keskerakond oli muutunud liialt Tallinna-keskseks, saatiski valimistel Eesti eri paigus edu Rahvaliidu baasilt sirgunud EKRE-t.

"Mida suuremaks läks see nii-öelda kiidukõma, seda vihasemaks need inimesed läksid. Siit tekkiski võimalus sellist nii-öelda negatiivset populismi harrastada," rääkis Lauristin.

"Minu meelest täna me Eesti poliitika ekrestumist veel ei näe. Kui, siis väga hiilival kombel on nihutatud lubatavuse piire Eesti poliitikas," ütles Saarts.

Saartsi sõnul tähendaks ekrestumine loobumist liberaalse demokraatia mudelist.

"Liberaalsel demokraatial on kolm peamist komponenti. Esiteks - õigusriik. Võimude lahusus - see, et kohtuvõim, seadusandlik võim ja täitevvõim on üksteisest lahutatud ja kontrollivad ükstest. Ja kolmas printsiip on universaalsed kodanikuõigused ja -vabadused. See tähendab seda, et kellegi kodanikuõigused ja -vabadused ei sõltu sellest, milline on tema sugu, rass, seksuaalne sättumus, rahvus jne," selgitas Saarts.

Tema hinnangul toetab EKRE teistsugust demokraatia mudelit kui liberaalne demokraatia. See on populistlik variant demokraatiast, kus rahvalt mandaadi saanud liidrid või partei valitseb ja teeb otsuseid põhimõttel, et teistel institutsioonidel - olgu see Euroopa Liit, kohtuvõim, parlament või president - ei tohiks olla võimalust midagi öelda.

"Populismi all me mõtleme ennekõike seda, et tuleb poliitiline liider, kelle põhisõnum on, et mina annan rahvale võimu tagasi, et ühel pool on rahvas ja teisel pool on korrumpeerunud, rahvast kaugenenud establishment. Ja nüüd see populistlik liider ütleb, et tema on see, kes esindab seda rahvast ja annab rahvale võimu tagasi," selgitas Saarts.

Politoloogi hinnangul on EKRE arvates rahvas konservatiivsete väärtustega etnilised eestlased. "Ükski populistlik erakond ei käsitle rahvast kui kõiki elanikke, alati selle rahva seast on keegi välja arvatud kas tänu nende poliitilistele veendumustele, väärtustele, rassile, rahvusele, seksuaalsele sättimusele," lisas Saarts.

Tema hinnangul on Eesti ühiskonnas tekkinud uus lõhe. "Ma arvan, et see uus lõhe, mida tegelikult me Eesti ühiskonnas näeme seoses EKRE tulekuga - ja see lõhe on just esile tulnud pärast 2014. aastat, kui oli kooseluseaduse debatt ja 2015 rändekriis -, ongi tegelikult lõhe avatuse ja suletuse vahel," leiab politoloog.

See tähendab, et ühel pool on liberaalsete väärtuste toetajad ning teisel pool need, kes tunnevad, et üleilmastumine ja liberaalsed väärtused ohustavad Eesti rahva püsimist.

"Populistlikud erakonnad tegelikult on pluralismi või ühiskonna kirjususe suhtes erinevalt meelestatud. Vasakpopulistid üldiselt väga positiivselt, nemad toetavad kindlasti ühiskondlikku kirjusust, pluralismi. Parempopulistid reeglina mitte, nemad ikkagi näevad rahvast kui ühetaolist homogeenset tervikut," selgitas Saarts.

EKRE nišš on rahulolematud, konservatiivse hoiakuga süsteemikriitilised inimesed, keda ei ole suutnud kõnetada näiteks Isamaa. Lisaks väärtushinnangutele kasvatas Saartsi hinnangul valijate poolehoidu EKRE-le regionaalne ja majanduslik ebavõrdsus.

Nii Lauristin kui Saarts märkavad EKRE sarnasust Savisaare-aegse Keskerakonnaga.

"Minu meelest Helme väga tuletab mulle meelde seda, mida oleme rääkinud Savisaarest - et Savisaar lõi isa kuju ja siis need, kes isa kuju vajavad, tema järgi läksid. Praegu Helme teeb täpselt sama - ta loob isa kuju, sellise vägeva ja brutaalse ja samas kindla, ütleb, et mina teid ikka kaitsen, keegi teid ei märka, keegi teid ei kaitse," kirjeldas Lauristin.

"Nad ise küll kutsuvad ennast konservatiivideks, aga kui me vaatame sedasorti parteide määratlusi politoloogilises kirjanduses, siis harilikult neid tähistataksegi ingliskeelse terminiga radical populist right," ütles Saarts.