Kohtupsühhiaatriline ravi käib Eestis nagu Tsirkuse lauamäng ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Viljandi haigla psühhiaatrilise sundravi hoone.
Viljandi haigla psühhiaatrilise sundravi hoone. Autor/allikas: Viljandi haigla

Amortiseerunud, ülerahvastatud ja psühhiaatrilise sundravi turvanõuetele mittevastav Viljandi haigla on vaid jäämäe veepealne osa: kogu kohtupsühhiaatria valdkonda iseloomustavad lisaks kehvadele olmetingimustele ka personali- ja rahapuudus, ebapädev otsustusprotsess ning selle tulemusel vale ravi määramine või sellest ilmajäämine. Selle tagajärjel võib jääda ravita suur hulk psüühiliselt haigeid inimesi, selgub justiitsministeeriumi analüüsist.

Kui inimene on oma raske psüühikahäirega iseendale või teistele ohtlik, peab riik leidma talle sobiva ravi- või hooldusviisi. Ent juba sellega joostakse sageli lati alt läbi, sest süsteem on keeruline, oma karidega, ja selle osalised isegi ei orienteeru selles alati.

Kogu kohtupsühhiaatria valdkond vajab täielikku ümberkujundamist, alates seadusloomest, lõpetades spetsialistide koolitamise, valdkonna lisarahastuse kui lõpuks ka uue sundravi pakkuva haiglakompleksi ehitusega. Valdkond vajab lisaraha 35 miljonit eurot, on justiitsministeerium koostöös sotsiaalministeeriumiga valitsuskabinetile esitatud memo jaoks välja arvutanud. Valitsus seda veel arutanud ei ole.

Süsteem ise ka ei orienteeru

Kui psüühiliselt haige inimene on toime pannud kuriteo, peaks ta vabatahtlikult ravist keeldumise korral saama sundravi, mille korraldamisega tegeleb justiitsministeerium ja raviraha tuleb sotsiaalministeeriumilt. Sellist ravi osutab Eestis Viljandi haigla.

Kui inimene kuritegu sooritanud pole, ent on endale või teistele oma psüühilise seisundi tõttu ohtlik ja keeldub vabatahtlikult ravile minemast, allutatakse ta tahtest olenematule ravile, kuid seda rahastab haigekassa.

Kui inimese psüühiline seisund on ravimatu ehk haiglaravist kasu poleks - on näiteks autist, ajukahjustuse või vaimse alaarenguga -, kuid ta vajab hoolt, siis peaks ta jõudma mõnda erihoolekandeasutusse, mitte aga kinnisesse raviasutusse, kus tema viibimist aasta kaupa pikendatakse. Erihoolekandeteenust korraldab AS Hoolekandeteenused ja sedagi rahastab sotsiaalministeerium.

Nii peaks see käima. Tegelik olukord meenutab aga pigem Tsirkuse lauamängu, sest süsteemi rakendajatel endil on raskusi teha vahet, kas inimene tuleks paigutada kinnisesse asutusse hooldusele või ravile. Seetõttu satuvad paljud abivajajad kas valesse asutusse või jäävad abist sootuks ilma. Seejuures ei toeta ka taristu ettenähtud ravi pakkumist, mis oleks ohutu nii patsientidele kui ka personalile.

Justiitsministeerium tõdeb, et tegemist on ministeeriumiteülese probleemiga.

Ülebürokratiseeritus

2018. aastal viibis kohtupsüühiaatrilisel sundravil 32 inimest, kelle seisund ei olnud ravitav. Ent kuna nad olid ohtlikud nii endale kui ka teistele, siis tuli nende vabadust piirata. Paraku puudub kriminaalmenetluses võimalus suunata psüühilise haigusega, kuid ravimatu seisundiga inimest kohtumäärusega erihoolekandele, ka pärast sundravi - selleks tuleb algatada eraldi tsiviilkohtumenetlus. Praktikas on see viinud selleni, et sundravi jääb määramata ning inimene karistuseta. Seetõttu oleks vajalik, et sundravi vajadust käsitletaks teiste menetluste osana, mitte eraldi.

Samuti puudub psühhiaatrilise sundravi täitmisele pööramise kord. Sellest tulenevalt pöörduvad sundravialused aeg-ajalt ise raviasutusse või peab neid sinna toimetama kohaliku omavalitsuse töötaja. Samas annab see ka sundravialusele võimaluse ravist kõrvale hoida, mis tähendab, et väga ohtlikud inimesed viibivad ilma igasuguse järelevalveta avalikus ruumis.

Samuti viib segadus ravi- ja hooldusviisidega selleni, et näiteks erihoolekannet vajav autist määratakse hoopis sundravile, või läbib ta seadusest tulenevate nõuete tõttu süsteemi korduvalt, mis tekitab kunstlikke järjekordi.

Selleks, et ravimatu seisundiga inimesed ei viibiks psühhiaatrilisel sundravil ning saaksid oma seisundile sobivat kohtlemist, on erihoolekande osutamise jaoks juurde vaja 30 voodikohta, mis on mõeldud just ravimatute seisunditega inimeste jaoks. Erihoolekandekohtade arvu suurendamine vajab aga lisapersonali, et tagada piisav hooldus ja järelevalve. Justiitsministeerium on kokku arvutanud, et erihoolekanne vajaks ohtlike orgaaniliste vaimsete tervise probleemidega inimeste paigutamiseks juurde 900 000 eurot, mis katab 30 erihoolekande voodikoha maksumuse.

Samuti vajab raha juurde sundravialuste transpordikorraldus. Aastas määratakse sundravile ligikaudu 50 inimest ning keskmine distants nende transportimiseks sundraviasutusse on 150 kilomeetrit. Muuhulgas võivad sattuda sundravile ka välisriigi kodanikud, kes tuleb seisundi stabiliseerumisel saata kodakondsusriiki tagasi. Ministeeriumi arvutuste kohaselt on aastane lisarahavajadus sundravi transpordi korraldamiseks hinnanguliselt 10 000 eurot.

Samuti vajavad ettepanekute elluviimiseks täiendamist mitmed seadused.

Kohtupsühhiaatria ägab spetsialistide ja rahapõuas

Suured probleemid on ka kohtupsühhiaatriliste ekspertiisidega. Aastas on vaja teha umbes 2000 ekspertiisi, ent nende hinnakiri on aegunud, st see ei vasta ei turuolukorrale ega ka tervishoiutöötajate palgakokkuleppele, samuti napib eksperte. Seega ei nõustu need vähesedki kohtupsühhiaatrias pädevad spetsialistid töö alarahastuse tõttu ekspertiise muu ehk oma ravitöö kõrvalt vorpima.

Justiitsministeerium tõdebki, et kohtuekspertiiside kvaliteet on madal, mis on takistuseks õige kohtulahendi tegemisele. See omakorda viib taas olukorrani, kus psüühiliselt haige inimene jääb kas ravi või järelevalveta ehk võib ohustada kõiki ümbruskaudseid, teisalt on oht, et ta suunatakse ekslikult valesse asutusse, kus teda kas hoolduse asemel ravitakse või vastupidi.

Kohtupsühhiaatriat psühhiaatria residentuuri õppekavas arstidele ei õpetata, ka puudub enamikel psüühiaatritel vajalik lisaväljaõpe selleks. Eestis on hetkel vaid neli psühhiaatrit, kes omab kohtupsühhiaatri kutset. Kohtupsühholooge pole aga ühtki. Perspektiiv on, et spetsialistide hulk väheneb veelgi, kui nende järelkasvu eest ülikoolis hoolt ei kanta. Ühe kohtupsühhiaatri või -psühholoogi baasväljaõpe (480 akadeemilist tundi) maksaks 1400 eurot, seega kokku kümne eksperdi lisaks koolitamine läheks riigile maksma 14 000 eurot. Ent seda raha kusagil eelarvestatud ei ole.

Ainuüksi väljaõppe- ja hindamissüsteemi muutmata ehk pelgalt ekspertiiside hinnakirja kaasajastamise korral oleks aastane lisakulu riigile 1,7 miljonit eurot.

Plahvatusohtlik olukord Viljandi haiglas

Kuigi seadus käsitleb sundravi nii statsionaarse kui ambulatoorsena, vajaks tegelik elu rohkem valikuid, kuid seda ei võimalda sobiva haiglahoone puudumine.

Olukord sundravi rakendavas Viljandi haiglas on õigupoolest plahvatusohtlik: ruumipuudusel ei ole võimalik sundravialuseid eraldi paigutada ja nii on üheskoos alaealised, naised ja mehed, samuti erineva ohtlikkuse tasemega patsiendid. Lisaks on sundravil rohkem ravialuseid, kui on voodikohti: 80 voodikohal on pidevalt 100-110 sundravialust. Nimelt puudub Viljandi haiglal õigus keelduda vastu võtmast kohtu poolt sundravile määratud inimest või panna teda ravijärjekorda.

See on aga sundviskesse sattunud haigla viinud selleni, et üha enam esitatakse kohtule taotlusi statsionaarset sundravi ehk püsivat haiglasviibimist vajavaid patsiente suunata ambulatoorsele ravile, st koju ööbima või taotletakse sootuks sundravi lõpetamist olukorras, kus inimene pole veel piisavalt tervenenud. Selliseid, ambulatoorsel sundravil patsiente on pidevalt umbes 50, kes võivad vajada mobiilse üksuse teenust. Teisisõnu, keda saaks vajadusel kiiresti hospitaliseerida, juhul kui olukord seda nõuab. Võrdluseks: veel paar aastat tagasi oli ambulatoorseid sundravipatsiente üksnes kaks-kolm. Statsionaarset ravi saavate patsientide arv on aga aasta-aastalt püsivalt saja kandis.

Paraku ambulatoorsel psühhiaatrilisel sundravil viibiva inimese üle järelevalvet ei tehta, mistõttu puudub ka ülevaade, mida koju lubatud patsient kodukandis teeb ja kuidas end üleval peab. See omakorda tähendab, et ühiskonnas liigub vabalt ringi järjest enam psüühiliselt haigeid inimesi, kes võivad osutuda ohtlikeks ning toime panna kuritegusid.

Seda olukorda päästaks üksnes uue haiglahoone ehitus. Tänapäevastele vajadustele vastava turvalise hoonekompleksi maksumuseks on hinnatud 27,5 miljonit eurot. Lisaks vajab sundravi täiendavat lisaraha 4,7 miljonit eurot aastas ehk kokku 8,4 miljonit eurot aastas. Ambulatoorsete sundravipatsientide jaoks oleks aga aastane mobiilse üksuse väljasõidu- ja personalikulu üle 0,5 miljoni euro. Seega kokku vajaks eelarve täiendavat 32 miljoni eurost rahasüsti.

Uue hoone vajadus on juba tükk aega päevakorral olnud. 2019. aasta kevadel kuulutati juba välja ka uue ravikompleksi arhitektuurikonkursi tulemused, kuid asi seisab, nagu ikka, raha taga.

Justiitsministeerium tunnistab, et psühhiaatrilise abi seadus on vananenud, kohtupsühhiaatriat kureeriv seadus puudub aga sootuks. Näiteks vajab lahendamist, milliseid mõjutusvahendeid kasutada nende patsientidega, kelle terviseseisundile puudub ravi, ent kes vajavad kontrollitud keskkonnas viibimist ehk kes on iseseisvalt elades ohtlikud, ent ravimatus konditsioonis.

Olukorras, kus vaimse tervise probleemid ühiskonnas üha süvenevad, napib ka erialast personali. Puudu on nii vaimse tervise õdesid, kelle riiklik koolitustellimus on väike, kliinilisi psühholooge kui ka psühhiaatreid. Seejuures ei vasta psühhiaatria residentuuri sisu tänapäevastele vajadustele. Olukorra päästmiseks vajaks eelarve täiendavat 430 000 eurot aastas, sotsiaalministeerium on asunud seda juba taotlema.

Ohtlikud patsiendid sulgevad arstide eest terviseandmeid

Kuna igaühel on õigus oma terviseandmeid tervise infosüsteemis piiranguteta sulgeda, on see viinud olukorrani, kus arstid või hoolekande korraldajad on infosulus. Iseäranis kriitiline on see olukorras, kus inimene vajaks kas sundravi või tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, kuid ta on oma terviseandmed meditsiinipersonali silmade eest kinni pannud.

Samuti puudub kohtupsühhiaatria ekspertiiside koostajatel ligipääs tervise infosüsteemis olevatele terviseandmetele, mistõttu võib ta puudulike andmete alusel teha psüühiliselt haige inimese kohta vale järelduse, nii et halvimal juhul jääb ta sootuks ravita või abita.

Samuti ei saa ravivajadusega inimese eestkostja infot, kui tema eestkostetav on kas kinni peetud või tema suhtes on alustatud menetlust. Teisisõnu, infovahetus on puudulik kõigi valdkondade ja osaliste vahel.

Justiits- ja sotsiaalministeerium peavad vajalikuks uue psühhiaatrilise abi seaduse väljatöötamist. Eelnõu peaks valmima järgmisel aastal, ent väljatöötamise kavatsus selle aasta 1. septembriks. Valdkonna lisarahastus tuleb otsustada 2021-2024 riigieelarve strateegias.

Justiitsminister Raivo Aeg esitas sisu- ja rahavajadused kaardistava memo valitsuskabinetis arutamiseks koostöös sotsiaalminister Tanel Kiigega detsembris, ent kabinet pole jõudnud memo veel päevakorda võtta. Seega ootab teemaga edasiminek esmalt valitsuse otsust. Sotsiaal- ja justiitsministeerium on juba mitu aastat Viljandi haiglale kinnisvarainvesteeringut taotlenud, siiani pole see riigieelarvesse mahtunud.

Toimetaja: Merilin Pärli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: