Omaani Sultaniriigi 20. sajandi arenguime ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Peeter Järvelaid.
Peeter Järvelaid. Autor/allikas: Tallinna ülikool

Arvestades Omaani riigi geopoliitilist asukohta, tuleb lausa imestada, kuidas Omaan on osanud omada nii rahulikku arengut. Loomulikult on Omaani elanikud mures, kas lahkunud sultani asemele tuleb mingilgi määral sama maailmanägemisega valitseja, kirjutab Peeter Järvelaid meenutades sultan Qaboos bin Saidi.

Maailma meediasse jõudis kurb uudis, et Omaani sultan Qaboos bin Said suri pika haiguse järel 79-aastasena, teatas laupäeval Omaani riiklik uudisteagentuur. "Sügava kurbusega peame teatama, et Omaani sultanaat leinab meie sultanit Qaboos bin Saidi, kelle jumal kutsus reede õhtul enda juurde," edastas agentuur.

Qaboos valitses Omaani peaaegu pool sajandit. Terviseprobleemid saatsid sultanit juba pikemat aega, sest juba aastal 2015 läbis ta Saksamaal pika raviprotseduuri. Omaani sultani kantselei teatas 7. detsembril 2019, et sultan Qaboos suundus "lühikeseks ajaks" Belgiasse, kuid ei andnud tollal veel tema tervise kohta rohkem kommentaare. Nüüd on siis teada, et sultani elu on lõppenud ja mõnedel andmetel suri sultan vähki.

Esialgu pole veel selge, kes saab sultani järglaseks. Qaboos oli olnud vaid lühikest aega abielus, mille lahutas ning tal pole lapsi ega vendi. Omaani Põhiseaduse kohaselt peab kuninglik perekond määrama järglase juba kolme päeva jooksul pärast sultani surma.

Lapsi sultanil ei olnud

Kuna põhiseaduse järgi peab sultan koostama kirja, milles määrab mantlipärija võimul olevast dünastiast, siis on meil veel veidi oodata, kes saab Omaani sultaniriigi järgmiseks sultaniks. Tõsi seadusetähe järgi sultani kiri oma järglase määramise suhtes avatakse vaid juhul, kui tema perekond ise ei suuda mantlipärijas kokku leppida.

Qaboos bin Said valitses Omaani 1970. aastast, mil ta võttis võimu üle oma isalt, kelle ainus poeg ta oli. Arvestades Omaani riigi geopoliitilist asukohta, tuleb lausa imestada, kuidas Omaan on osanud omada nii rahulikku arengut. Loomulikult on Omaani elanikud mures, kas lahkunud sultani asemele tuleb mingilgi määral sama maailmanägemisega valitseja. Nähes oma silmaga, kuidas Omaani valitsemine kõrvaltvaatajale täna välja paistab, siis on arusaadav kohalike elanike küsimus, kas mitte pole möödas üks õnnistatud ajastu nende kõrbehõimude jaoks.

Meie juhtusime abikaasaga olema Omaanis 18. novembril 2019, kui tähistati Omaani riigi tähtsaimat püha, milleks on sultani sünnipäev. Omaani kodanikud olid hakanud juba suhteliselt varakult valmistuma uue riigi 49. sünnipäevaks. Eriti oli seda märgata pidustuste eelsel reedel, kui moslemid kogunevad oma iganädalasele suurele palvusele.

Välistatud pole võimuvõitlus

Kui paljudes demokraatia riikides teenivad firmad raha, et kuulutada riigipea populaarsust iganädalastes protsentides, siis tänased omaanlased ütlevad, et nad tõesti austavad oma sultanit siiralt ja on pigem mures selle pärast, et nende sultanil pole paraku järglasi, kellele oma trooni saaks ise üle anda. See aga võib tähendada tema surma järel võimuvõitlust.

Aastaks 2020 olid Omaanis ette nähtud väga suured pidustused, sest praegune Omaani riik tähistab oma poolesajandi juubelit. Tänase Omaani piirkonna ajalugu loomulikult väga pikk ja põnev. Kuna samal ajal Omaaniga tähistab riigipüha meie naaber Läti Vabariik, siis vaadates Omaanist kodu poole, tekkis mitmeid assotsiatsioone, mille üle võiks vahel mõelda, kui me mõtleme meie Läänemere äärsete riikide pikemale või lühemale ajaloole.

Orjade võtmine ja pidamine polnud vähemalt Liivimaa kroonikale toetudes võõras loomulikult meiegi esivanematele, kuid kunagise Kuramaa hertsogi orjakaubandust musta Aafrika vahendajana saab siiski kuidagi seada võrdlusse rahvusvaheliseltki, kuid Omaani kandi orjakaupmeeste (kes nad siis erinevatel aegadel ka polnud, kohalike araablaste kõrval ka portugallased jt) mingit tõsist võrdlust ei saa olla. Kuigi jah, orjakaubandus aitas need alad ja sellega tegelejad väga rikkaks ning uue ajastu tuuled, mis nõudsid orjakaubanduse lõpetamist lõid vähemalt Omaani alasid väga tugevalt.

Eks need ajad sedasi kord käi, et teiste valitsemisest satutakse ise sageli hoopis teiste kavalamate-tugevamate võimu alla. Sellised ajad ja mitte lühikesed tuli üle elada ka Omaanis. Omaani rannikuala on suhteliselt kitsas mäestikueelne ala, mille taga laiub üldiselt suur kõrb, millel mõned alad, mis enam sobivad põllumajanduseks, aga ka kõrb on tegelikult elu täis, see võib vaid valgele mehele tunduda suhteliselt elutu alana.

Omaani saab võrrelda Kasahstaniga

Süvenemata pikemalt Omaani varasemasse ajalukku, saab öelda, et teise maailmasõja järgsel ajal avastas kunagi suure ja võimsa riigina eksisteerinud Omaan end hoopis vaesemate ja suletumate riikide seast. Väidetavalt oli riigis kolm kooli ja enamiku tänase Omaani alasid valitses imaam, kelle residents asus kuulsas Nizwa kindluses. Tänase Omaani rannikuala moodustas omaette riigi, mida valitses tänase sultani isa. Rikkamal rannikualal polnud vajalikku tagamaad ja merest isoleeritud tagamaal polnud korralikku väljapääsu merele ja rahvusvahelisele ärile ja seda kunagi väga kõrge ärikultuuriga piirkonnas. 

Kui soovida Omaani kui kõrberiiki mõista, siis on hea seda võrrelda tänapäeva Kasahstaniga ja tema esimese presidendi Nursultan Nazarbajevi tegevusega suure stepi aladel. Omaanist vaadates Kasahstani pealinna Astana (varem Tselinograd) nimetamine Nur Sultaniks on moslemimaailmale väga märgilise tähendusega, mõistmaks isiku (klanni, hõimu) rolli riikide lähiajaloos. Nii Omaan kui Kasahstan on  mõlemad tegelikult tugevate hõimutraditsioonidega riigid, kuigi Omaanis need hõimusuhted täna palju selgemad, aga see ei tähenda, et suures stepis Kesk-Aasia riikides hõimu- ja klannisuhted oleks kuidagi vähema tähtsusega ühiskonna jaoks.

Omaanis on need suhted lihtsalt väga selged ja selgemalt personifitseeritud 21. sajandil. Omaani 20. sajandi teise poole saatuse otsustamisel sai otsustavaks vastuseis kahe mehe – Omaani imaami ja tänase sultani vahel. Vajadus naftaleiukohtade järele pani liikuma mitte ainult Suurbritannia diplomaatia vaid ka sõjaväe. Tänase sultani isa, kes oli küll võrreldes oma pojaga muidu väga konservatiivne valitseja –tugevdas oma kaarte poliitikuna sedasi, et koolitas riigi tulevase sultani Brittide kuulsaimas sõjakoolis, kus noorel mehel oli võimalus teistes oludes luua oma kujutluspilt maailmast, mida tema tahaks ise valitsejana kujundada.

Sultan oskas naftamiljardid rahvale kasulikuks teha

Kui Islandist sai edukas vabariik tänu uuele tehnoloogiale, mille Teise maailmasõja järel USA ja lääneliitlased saarele tõid ja aitasid muuta kunagise viletsas olukorras oleva saare õitsvaks oaasiks, siis Omaanist sai maailmas oluline mängur naftariikide seas. Sultan sõjaväelasena oskas luua sõjalisi liite, mis pühkisid tol korral rahva seas veel suurt toetust omava imaami võimult ja sundisid imaami otsima varjupaika naaberriigis. Me kasutame sageli suure poliitika köögipoolt nimetama saksakeelse terminiga realpolitik ja see viitab sellele, et suures poliitikas tehakse pidevalt suhteliselt salajasi ja sisult muste diile, kuid hoopis olulisem Omaani arengu seisukohalt on olnud viimased peaaegu poolt sajandit, kus riigi areng on olnud vapustav.

Sultan juhib riiki valgustatud monarhina ja ta osanud ning soovinud nafta müügist saadavad miljardid dollarid (eelisseisus Briti kontsernid Shell jt) on paigutanud riigi arengusse ja loonud riigi kodanikele tõesti väga head elutingimused. Samas pole Omaanis kodanikuks saada väljast poolt seda hõimuühiskonda tulnul lihtne (peaaegu võimatu). Sultani tahe ja soov on olnud see, et mitte luua oma kodanikest eluvõõraid ja tööd pelgavaid inimesi, vaid riiki lastakse küll võõrtöölisi, aga neile öeldakse kohe ära, et nemad saavad arvestada vaid suhteliselt hea töötasuga töötamise ajal ja ehk parema suhtumisega kohalike poolt, kui see on tavaks Omaani rikastes naaberriikides, aga enam kui paar aastakümmet ei oma võõrtöölised õigust riigis elada. See on aga pannud aluse Omaani riigi tööturu poliitikale, mis päris sihipäraselt sunnib kodanikke ise samuti tööd tegema.

Sultan oli osav diplomaat

Eesti Vabariigi jaoks on Omaanis kindlasti huvitav sealne tasuta koolisüsteem, mis hõlmab kodanike jaoks nii alg-, põhi-, keskharidust-, aga ka kõrgharidust. Omaanil (nagu ka Kasahstanil Nazarbajevi ajal) on tugev stipendiumide süsteem, mis toetab Omaani noorte õppimist välismaa ülikoolides. Kui pool sajandit tagasi, oli Omaanis ametlikult kolm kooli (polnud ajalehti ega meie mõistes meediat jne), siis uue sultani ajal on koolide arv riigis ületanud 1100 kooli piiri. Võõrtööliste jaoks on riigis olemas erakoolid (siis põhiliselt ingliskeelsed), kus lapsevanemad maksavad laste eest õppemaksu.  Sama õigus on ka omaanlastel, kelle majanduslikud võimalused lubavad lapsi era lasteaedadesse-, erakoolidesse- ja eraülikoolidesse panna, kuid Omaani kodanikud saavad soovi korral ja just  riigikeeles, oma lapsi koolitada riigi (loe sultani) kulul.

Sultan, kes võimule tulles oli karm sõjamees, on hiljem olnud väga osav ja kompromisse teha oskav diplomaat. Ta oskas suhted taastada  isegi imaamiga, kellega sõlmiti teatud kodurahu, mis ei võimaldanud imaamil enam omada ambitsioone Omaanis, aga tagas tema perele väärika eksistentsi välismaal. Sõlmitud lepingud hõimupealikega on andnud kiire ja silmaga nähtava majandusliku  arengu riigi erinevates piirkondades. Sultan on finantseerinud ka paljude hõimupealike kunagiste kindluste restaureerimist (peale Briti lennuväe pommitamist olid need väga viletsas seisus) ja täna näidatakse Omaanis neid hõimupealike kindluseid kui muuseume turistidele.

Kuid üheks tingimuseks seegi, et reaalselt eksisteerivad hõimupealikud ei oma ambitsiooni asuda elama kunagistesse hõimupealinnade kindlustesse. Omaani riigipüha künnisel kaunistasid just sultani suured portreed isegi Nizwa kindluse seinu ja keegi ei mõtelnudki seal eksponeerida kunagise selle kindluse peremehe (imaami) portreed.

Puhtus, kord ja imehead teed

Kui püüda tänasest Omaanist tuua kolm tunnust, mille poolest ta erineb suurtest naftariikidest  araabia maailmas, siis esiteks pole siin näha suurt ülirikkust ja hiilgust, selle asemel asjalik puhtus, kord ja imehead teed. Teiseks hoolitsus riigi alamate eest, sest koolide-, politsei, sõjaväe- ja kohtute uute hoonete rajamise järel, on riigi alanud hiigelprojekt, kus Omaani kodanikud saavad taotleda sultanilt toetust, et ehitada moodsad elamud. 

Omaan pole Lääne-Euroopa mõistes vabariikliku demokraatiaga riik, kus enamik aega läheb poliitikutel omavaheliseks kemplemiseks, Omaan on konstitutsiooniline monarhia kus sultanil siiski keskne roll kogu riigi süsteemi, kuid see süsteem on suutnud selle suuresti kõrberiigi muuta oma riigiga rahul oleva rahvaga riigiks. 

Kas Omaanis on lühiajaliselt seal külalisena viibinu silmale näha probleeme, siis esimene küsimus selles – kuidas see areng saab edasi minna. Omaanis praegu olukord, mis hästi kokku võetav kunagise Alla Pugatsova lauluga – et kui kuningad saavad teha kõike, mida soovivad, siis vähemalt omaaegne pop-diiva arvas, et "abielluda armastusest ei saa ükski kuningas, sest kuningas saab abielluda vaid siniverelise pruudiga."

Omaani sultan võiks endale lubada ehk nii mõndagi, aga pruudi teema ümber on ilmselt isegi saladusi, mida täna pole tavaks siinses ühiskonnas rääkida. Omaani sultan on olnud isegi lühikest aega abielus olnud, kuid see lühike abielu jäi tal paraku lastetuks. Seega, tänasel sultanil polegi tema kaheksakümnendal eluaastal oma vereliinis järglast.

Kui sultani eelkäijad omasid kunagi tõesti haaremit, siis tänase Omaani sultani puhul sellest ei räägita. Seetõttu ei kehti Omaanis kunagi eesti keeleski olnud lõbus lauluke – oleks ma sultan ja omaks sada naist, nende sultan oli pühendunud oma kõrbehõimude elu parandamisele ja ta eesmärgiks paistis vähemalt külalisena riigis olnu silmade läbi, olevat omamoodi kõrbeparadiisi ehitamine Omaani.

Toimetaja: Indrek Kuus

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: