Me elame ajastul, mil ühe maailma võimsama riigijuhi Twitteri-säutse pidevalt rahvusvahelises meedias kajastatakse. See aga ei tähenda, et kõigi selle ilma poliitikute sotsiaalmeediapostitused tekitaksid furoori kaugemal kui koduses ringis.

Siiski suutis riigikogu esimees Henn Põlluaas oma sotsiaalmeediapostitusega riigipiiri ületada. See oli Põlluaasa Facebooki-sissekanne, mis teatas et Venemaa on annekteerinud 5 protsenti Eesti territooriumist ja et selle peaks Eesti tagasi saama.

Reaktsioonid hakkasid Venemaalt tulema tundidega, mitte päevadega. Vastasid poliitikud, postitust refereerisid ajalehed. Muidu suhteliselt tasakaalukas ingliskeelne Moscow Times üllitas artikli pealkirjaga "Eesti nõuab Venemaalt territooriumi tagasi" ja ma pidin oma välismaa kolleegidele seletama, et tegemist on ikkagi Põlluaasa isikliku arvamusega, mitte riikliku poliitikaga.

Eesti Vabariigis on Narva-taguse ja Petserimaa teema olnud üleval nii kaua, kui ma seda mäletan. Kui nüüd kõrvale jätta erinevad argumendid, kas ja mismoodi Eesti Vabariigil nendele aladele pretensioone on, siis vähesed mõtlevad sellele, millega on nende kahe maalapi puhul üldse tegemist.

Ivangorod

Mind on pikemat aega huvitanud Venemaa perifeeria. Perifeeria on idanaabri juures väga lai mõiste. Provints algab Venemaal otse Moskva piiri taga ja kui natuke edasi sõita ning metsa sisse keerata, siis olemegi tegelikult perifeerias.

Kui aga sõita edasi Eesti ja Soome piirini, siis jõuame perifeeria perifeeriasse. Ivangorodi kohta olen ma kohanud väidet et kui Narva on Eesti ja Euroopa Liidu väravad, siis Ivangorod on Venemaa p***e.

Ivangorod on umbes 10 000 elanikuga linn, mille areng on kängu jäänud tänu sellele, et asub piiritsoonis ja sinna sõitmiseks on vaja Venemaa elanikel eriluba.

Olin mõned aastad tagasi Narvas ja me tegime koos Ago Gaskoviga ühepäevadessandi Ivangorodi. Võtsime takso ja sõitsime pool päeva linnas ringi.

Kui sõita linnast läbi ja ümber suure tarastatud ala, mille otstarve jäi mulle häguseks, siis jõutakse Narva jõe ääres asuva ilusa ülesvuntsitud kirikuni. Tolle kiriku hoidja kõneleski meile, et Ivangorodis üritatakse arendada turismi ja näidata sealkandis isegi oleks midagi, ent just erilubade süsteem takistab piirilinna turistibusside sõitu.

Ma olen Venemaa perifeerias käinud küll, igasugu Siberi kolkakülades ja kaevandusasutustes, kuid midagi sellist kui Ivangorodis pole ma Venemaal näinud.

Kui tavaliselt on Venemaa kolkaasulates vähemalt üks korralik hoone, nimelt administratsioon, siis Ivangorodi linnavalitsuse kolmekordne hoone nägi välja nagu oleks pommiga pihta saanud. Ülemised korrused olid tühjad ja aknadki purud.

Viis meetrit linna läbiva peatänavalt paremale või vasakule algasid hiigelsuured augud, mille vahel takso ettevaatlikult manööverdas. Taksojuhi enda jutu järgi on linnas vaba aja veetmiseks vaid kaks võimalust – juua ja kakelda. Ei kõla just romantiliselt.

Ivangorodi peamiseks toitjaks on džuudi- ja linavabrik, mis asutati juba tsaariajal Kreenholmi Manufaktuuri vastu üle jõe. Vabriku ülemuste jaoks ehitati tol ajal ka üpris esinduslik kvartal, mis tänapäeval näeb välja nagu elaksid seal Kolmanda Maailma üle elanud vähesed ellujäänud.

Kõik on selles kvartalis ligadi-logadi, värv on majadelt juba ammu maha tulnud ja iga mees on pannud oma korterile meelepärase akna. Kui täitub Henn Põlluaasa unistus, siis saab see kõik Eesti omaks.

Leningradi oblast

Peterburgi saab nüüdsest tasuta elektroonilise viisaga ja Piiterisse tasub sõita. Bussi või rongiga Eesti-Vene piiri ületades on kontrast silmaga nähtav. Kui Eesti poolel on tunde enne Narvat mõlemal pool teed hooldatud põllud ja korrastatud talud, siis Venemaa piiri ületades algab võsa. Sõna otseses mõttes võsa ning raudtee ääres lainetab karuputkede meri. Ma pole elu sees näinud nii kõrgeid ja jämeda varrega väikese puu mõõtu karuputki, kui rongiga Tallinnast Moskvasse sõites.

Venemaal räägitakse vaimustusega sellest, kuidas tänu presidendi targale poliitikale ja välismaa toiduainete sisseveo keelule nüüd Venemaal põllumajandus areneb. Kus iganes põllumajandus Venemaal areneb, kuid see ei ole raudselt piiriäärses Leningradi oblastis. Kuigi võiks, sest klimaatiliselt ei erine see kant Põhja-Eestist.

Kogu (raud)teed ääristava võsa sees jäävad silma üksikud lagedad laigud, kus vist teinekord heina tehakse. Ma olen ühel sellisel lapil silmanud ka roostetanud Belorusi traktorit. Majad on tee ääres reeglina kiivas ning raudteeülesõitude juures võib näha poekesi või kohvikuid, mis kannavad nime Tõrvik, Maša või Tanja. Kui täitub Henn Põlluaasa unistus, siis saab see kõik Eesti omaks.

Petseri

Petseriga on muidugi lugu natukene teine. Umbes 11 000 elanikuga linnake on tänu kloostrile üks olulisemaid palverännukeskusi Venemaal. Üldse eksisteeris Nõukogude Liidus pärast viimast sõda kaks kloostrit – Petseri ja Kuremäe, kuna need asusid Eesti Vabariigi territooriumil, kui Stalin kõik kloostrid kinni pani.

Petseri kesklinnas on mõned tänavad ilusasti üles vuntsitud ja linnas peetakse ka meeles Eesti pärandit. See kõik ei korva aga fakti, et tegemist on mahajäänud piirialaga, mille maaliline künklik ümbrus on koduks endistele ja nüüd kiratsevatele kolhoosiküladele, mille elanike sissetulek on lahendama mõistatus. Kui täitub Henn Põlluaasa unistus, siis saab see kõik Eesti omaks.

Kui täitub Henn Põlluaasa unelm, siis satub Eesti Vabariiki elama kümneid tuhandeid Vene Föderatsiooni kodanikke. Mind täitsa huvitab, mida nemad arvavad nõudest viia venekeelsed koolid üle eesti õppekeelele. Sisetunne ütleb, et vaimustuses nad sellest ei ole.

Ja siis on muidugi see probleem, et kuidas keerata nende telekanupp Venemaa riigikanalitelt kasvõi ETV+-i peale. Ja eks neid probleeme saa veelgi olema. Aga unistuste täitumine ei peagi kerge olema.