"AK. Nädal" uuris, kuidas on tähistatud holokaustiohvrite mälestuspaigad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Eesti Ajaloomuuseum

Sel nädalal meenutati enamikes Euroopa riikides holokaustiohvreid. Nii ka Eestis. Teise maailmasõja ajal oli siin mitu koonduslaagrit ja hukkamispaika, mis on praegu moel või teisel mälestusmärgi, -kivi või -tahvliga tähistatud. Nende olemasolu ja heakorra eest vastutab riik.

Vast kõige tuntum mälestusmärk holokaustiohvritele on Tallinnas Juudi kalmistul, kuhu juudi kogukond koguneb traditsiooniliselt igal aastal 27. jaanuaril ehk holokaustipäeval. Kividest püramiidina laotud mälestussammas, mille iga kivi sümboliseerib üht hukkunut, pärineb aastast 1941.

"On niisugune mõte nagu shoah, kui juudid räägivad neist, kes on katastroofides hukkunud. 27. jaanuar võeti vastu aastal 2005 ja on Euroopa juutide katastroofi mälestuseks, aga see ei ole nagu juutide oma," rääkis Eesti juudi kogukonna esinaine Alla Jakobson.

Üks esimesi fašismiohvrite mälestusmärke on Kloogal. Kui nüüd võrrelda Kloogat ja näiteks Kalevi-Liivat, siis üks on justkui esindusmemoriaal ja teine pisut õnnetu. Viimane jäi tagaplaanile juba 1940ndatel, kui algas fašismiohvrite uurimine. Küll aga tõusis ootamatult huviorbiiti 1960ndatel.

Eesti Mälu Instituudi ajaloolase Olev Liiviku sõnul sai Kalevi-Liivast propaganda esiobjekt. "Nii sai süüdistada tollaseid eestlastest Jägala laagri valvureid, kes siin Kalevi-Liival holokausti epsioodid läbi viisid," märkis Liivik.

Toona ilmus Kalevi-Liivale esimene monument ja pandi kirja ohvrite hulk, 6000. Seda arvu klaaritakse aga siiani.

"Kohtuprotsessil küll süüdistatavad selgitasid, et nemad võtsid vastu Lääne-Euroopast tulnud juute, umbes 2000 kahe ešeloniga, aga Nõukogude tollane propaganda kirjutas selleks arvuks üle 5000. Seal olid kirjas ikkagi nõukogude kodanikud, peale selle ka Saksa ja Tšehhoslovakkia omad ja punaviisnurk," rääkis Liivik.

Vabariigi taasiseseisuvmisel plaat asendati, aga number jäi samaks. Dokumendid näitavad, et Kalevi-Liival hukati umbes 1600 juuti ja mõnisada mustlast. Viimastele on pühendatud ka see ainus teadaolev mälestusmärk.

"Selle taga on rahvusvahelised romade organisatsioonid, Eesti riik ja see sai alles võimalikuks pärast Eesti taasiseseisvumist. Romade holokaust on Eestis täiesti uurimata teema," ütles Liivik.

Ajaloolased seisavad selle eest, et plaadile saaks tegelik ohvrite arv, et me räägiksime kõik ühte keelt. Kalevi-Liiva jääb Klooga kõrval kõige suuremaks. Selles mõttes ei pisenda see ta väärtust kuidagi, ütles Liivik.

"Kui me saaksime need asjad korrektseks, ma arvan, et tekiks huvi ja surve teha siia midagi suuremat nagu Kloogal, kus on välinäitus," ütles Liivik.

Ka Alla Jakobson nõustub, et kui Kalevi-Liiva välja jätta, on holokausti mälestusmärgid enam-vähem korras.

"Üks probleem oli Ida-Virumaal, aga minu meelest see on ka korda tehtud. Pärnus on üks mälestusmärk lastele. On olemas ju ka mälestusmärgid Prantsuse juutide konvoile 73, neid on koguni kaks, üks on Patarei vangla juures ja teine Lasnamäel," rääkis Jakobson.

Jakobsoni sõnul on mõttes rajada mälestusmärk ka Harkusse, kus olid laagris juudi naised.

Eestis on üle paarikümne paiga, mis arvatakse olevat seotud holokaustiga. Liivik nõustub, et mälestusmärke võiks rohkem olla.

"Jah, kindlasti. Tartus on Tartu koonduslaagris maha lastud, hukatute monument. Ida-Virumaal on mälestuskive või tähiseid, aga seal võiks olla üks suurem memoriaal. Teise maailmasõja ajal ju kõige rohkem sunnitöölaagreid oligi Ida-Virumaal," rääkis Liivik.

Toimetaja: Marko Tooming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: