Riho Laurisaar: ebaõnnestunud lõimumine saab alguse halvast poliitikast

Riho Laurisaar kirjutab Soome näitel sisserändest ja leiab, et ebaõnnestunud lõimumine saab alguse halvast poliitikast, mitte halbadest inimestest.
Soome Keskerakonna uus esinaine Katri Kulmuni tõstis oma esimeses kõnes partei juhina muu hulgas koheselt lauale sisserändajate lõimumisküsimuse ja lühidalt öeldes oli sõnum selline, et Soome lõimumispoliitika on ebaõnnestunud ja seadust rikkuvaid sisserändajaid tuleks maalt välja hakata saatma.
Arvestades, et tegemist on valitsuses oleva suurpartei juhiga, võivad need sõnad innustada sisserändeskeptikuid ka siinpool lahte, paraku on Kulmuni väljaütlemistes asjad pea peale pööratud. Süüdistuste ladumises oleks tulnud alustada oma parteist.
Sisserändajad ei ole paratamatus
Sisserändajad ei ole paratamatus ja see, mida ühiskond sisserändajatelt on oodanud või mitte oodanud, on osalt tegemata poliitika, mitte sisserändajate viga.
Võrreldes muu Euroopaga on Soome sisserändajate hulgas äärmiselt kõrge osakaal kvoodipagulastel, keda Soome vastu võtab. Ehk siis erinevalt näiteks Saksamaast, Itaaliast või Kreekast ei tule Soome tuhandete viisi sisserändajaid, vaid Soome võtab igal aastal vastu ca 700-800 kvoodipagulast maailma pagulaslaagritest.
Kokku elab Soomes ca 350 000 inimest, kelle üks vanematest on sündinud välismaal, eestlased ja venelased moodustavad sellest numbrist kaugelt enam kui kolmandiku.
Keskpartei uue juhi arvates tuleb sisserändest hakata senisest avameelsemalt rääkima ja lähitulevikus tuleks hakata riigist välja saatma kõiki sisserändajaid, kes varjapaika andva riigi seadusi eiravad ja oma staatust kuritarvitavad.
Soome poliitiku sõnadesse tasub tõsiselt suhtuda, sest kuigi nendega võidab hääli sisserändajatesse ebalevalt suhtuvate inimeste käest, annavad poliitiku sellised vastutustundetult loobitud sõnad täiesti väära kuvandi kogu sisserändega seotud probleemistikust.
Tõsi, Kulmuni väljaütlemisi tuleks ilmselt vaadata kontekstis, kus Keskpartei on kaotanud palju valijaid sisserändevastasuse teema kaaperdanud Põlisoomlaste parteile ja ühes asjas on tal õigus. Kogu sisserände temaatikast tuleks rohkem rääkida, aga rääkida ehk isegi rohkem konkreetsete numbrite, reeglite ja seaduste keeles, kui emotsioonidega.
Sisserändajad ei ole tekkinud kuhugi nagu seened pärast vihma. Reeglina tulevad nad asukohamaale poliitika tulemusel, mida on halvasti aetud nende kodumaal või lepingute alusel, mis annab neile õiguse end uuel maal sisse seada.
Kuidas hakkama saada uue maa kultuurinormidega ja tööturu ootustega, on äärmiselt oluline osa sisserändepoliitika kujundamisel, et vältida kultuurierinevustest tulenevaid konflikte näiteks juba hiljem ka teise või kolmanda sugupõlve sisserändajatega.
Kui lõimumispoliitika algab sellest, et teenuseid ja koolitust on võimalik saada ka omakeelsena ja asukohamaa kultuuriajaloo elementaarset tundmist ei peeta eriti oluliseks, siis ei saa hiljem ka sisserändajatelt nõuda erilist austust ja huvi selle vastu.
Kulmuni väited nagu oleks senine lõimumine ebaõnnestunud ja justkui jätaks osa sisserändajatest mingit osa ebamäärasest "lepingust" täitmata, jätab tähelepanuta asjaolu, et poliitikud on algselt kehtestanud reeglid, mille järgi pagulasi, varjupaigataotlejaid ja põgenikke vastu võetakse. Soome suurima parteina on ka Keskpartei olnud selle protsessi osaline.
Selleks, et reegleid saaks jälgida tuleb hoolitseda selle eest, et reeglid oleksid kõigile üheselt mõistetavad. Soomes on sisserändajatele kehtestatud nn kolmeaastane sisseelamisaeg, mille jooksul on riik kohustatud elamisloa saanud sisserändajatele pakkuma mitmeid avalikke teenuseid, millest ehk keskseim on keeleõpe.
Mis saab pärast seda kolmeaastast perioodi, on iseasi, sagedamini - mitte kellegi asi. Nagu on ka eraldi aruteluteema see, miks pärast kolmeaastast keeleõpet leidub riigis ikka inimesi, kellel pole selget arusaama sellest, kuidas asju aetakse ja mis keeles seda tegema peaks.
Viimase näitega seotud probleemistikust tuleb tõesti rääkida, nagu Kulmuni pakubki. Iseasi, mis toonil ja kas ikka sisserändajad ise on see grupp, kelle poole peaks lõimumise ebaõnnestumiste korral esimesena vaatama?
Miks see kõik meile oluline on?
Eelnev on meile oluline, sest Eesti on ametlikult toetaval seisukohal Euroopa rändekava mehhanismiga ja kvoodipagulasi tuleb lähiaastatel Eestisse kindlasti rohkem kui seni. Vähemalt kehtivate plaanide järgi oli Eesti valmis vastu võtma kuni 550 juba EL-is olevat ja ümberpaigutamist ootavat pagulast.
Eestis käib jätkuvalt tegevuskava täiendamine, et kuidas ainuüksi nende võimaliku 550 ja hiljem tõenäoliselt veel enamate inimese sisseelamine siia kõigile võimalikult valutuks teha. Kuna Eesti ei ole vaidlustanud EL-is juba olevate põgenike jaotusvalemit erinevate riikide vahel, siis on küllaltki tõenäoline, et sisserändajaid on tulevikus Eestis märksa rohkem kui praegu.
See tähendab ka, et meil on võimalus teha nii nagu teised pole teinud. Sisseränne euroopalikus tähenduses on Eestis uus nähtus. Mismoodi sisserändajatesse suhtuma hakatakse, kas ja kui problemaatiliseks kujuneb nende elu Eestis on alguses suuresti poliitika tegijate vastutusel.
Süüdistades ja sildistades juba ette siia tulevad kvoodipagulasi, kellele me avame uksed vastavalt nendele rahvusvahelistele lepingutele, millele oleme alla kirjutanud, loome ise endale probleemi juba enne sisserändajate saabumist.
Toimetaja: Kaupo Meiel