Lapsed sünnivad vanemate tunnetest, soovist laps(i) saada. Mitte mõne komisjoni käsul ega etteantud kvootide järgi. Öeldakse, et laste kasvatamiseks on vaja tervet küla. Arvata, et üks komisjon lahendab kõik takistused, millega meie riigil ja peredel tuleb laste saamisel ja kasvatamisel silmitsi seista, on naiivne.

Selleks on vaja kõikide komisjonide koostööd, sünergiat, et luua parimad võimalused laste sünniks, elamiseks, arenguks. Selleks on valitsus 13. mail loonud rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni, mille ülesandeks on rahvastikupoliitika kujundamine ja koostöö korraldamine.

Head ideed, lahendustele keskendumine ja koostöö on see, mis annab tulemuse. Headest algatustest Eesti ajaloos puudust juba ei tule. Näiteks meie vanemahüvitis, mis on Euroopas üks heledamaid hüvesid lastega peredele. Ma mõtlen, et kui jagataks perepoliitika Oscareid, siis meie vanemahüvitis selle ka võidaks. Või lasterikaste perede toetus, alates kolmikutest mitmike suurem toetamine.

Need on riigi loodud võimalused, mis on mõjunud positiivselt laste sündimusele ja aidanud lastega peresid. Tehtud on need asjad sotsiaalministeeriumi ja sotsiaalkomisjoni koostöös, ilma rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjonita.

Meie ees seisavad suured väljakutsed. Riigi ülesanne on pakkuda võimalusi ja tuge, mitte aastas sada tuhat eurot maksvat komisjoni, mis ütleb kuidas naised kiiremini sünnitama hakkaksid. Meil tuleb leida paremad ja efektiivsemad lahendused, mis arvestavad iga perega, nii suurte kui ka väikestega. Nii traditsioonilise pere, kui ka üksikvanema ja kärgperega.

Omast kogemusest võin öelda, et üheks suureks väljakutseks on paremad ja hästi mõtestatud avalikud teenused lastega peredele, et vanematel oleks lihtsam ja mugavam oma pere- ja tööelu ühildada.

Meil tuleb järgmistel aastatel rohkem kui varem toetada emasid, sest just nemad on koroonakriisis kõige enam pihta saanud. Meil, naistel, on vaja kindlust, et suudame lastele pakkuda oma tähelepanu ja hoolt. On oluline teadmine, et kui me naaseme tagasi tööle, siis lapsed on hoitud ja kodu soe.

Sama oluline on luua lihtsamad lahendused erivajadustega laste peredele, et nad saaksid mugavalt ja kiiresti vajalikke teenuseid ja abi. Aidata neid vanemaid, kes lapse hooldamise tõttu ei saagi naasta oma töö juurde ning peavad oma jäägitu tähelepanu ja aja pühendama oma erilist hoolt vajavale lapsele. Kuidas hoida neid vanemaid ja anda neile ka oma aega?

Kuidas toetada neid vaikivaid lapsi, kes on tõmbunud endasse ja muretsevad oma vanemate pärast, sest vanemad pärast lahkuminemist ei saa omavahel hakkama. Mida me teeme selleks, et lapsed halvaks läinud peresuhete pärast ei kannataks?

Või laste vaba aja veetmine, annete arendamine. Kultuuriranitsa loomine ja huvihariduse toetamine nii, et selleks antud toetus jõuaks otse lapseni. Kuidas seda parimal moel teha? Kuidas aidata neid lapsi, kes elavad absoluutses vaesuses. Mida me nende heaks saame teha?

Need on need asjad, mille üle me peaksime vaidlema, leidma parimad lahendused. Ja nende asjade elluviimise tempot ei pärsi mitte rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni likvideerimine, vaid ülemaailmne koroonapandeemia, mis meie riiki on räsinud ja eelmise valitsuse priiskavad otsused, mille tõttu tuleb meil praegu püksirihma pingutada.

Ma ei väsi kordamast, et meie pered on nii tugevad kui tugev on kõige nõrgem pere. Sestap tulebki otsida, leida ja näha lahendusi, sest meie mõtted loovad tee meie tegudele.

Kui me peame meeles, et iga laps on väärtus, ükskõik mitmes ta peres on. Kui meil on hooliv ja sõbralik elukeskkond, kuhu kõik lapsed on oodatud ja nende vanemad toetatud, siis sünnib Eesti ka rohkem lapsi ning Eesti rahvus, keele ja kultuuri säilibki läbi aegade.