Rait Pihelgas: me ei vaja uut haldusreformi, vaid sisulist reformi
Eesti ei vaja hetkel uut haldusreformi, pigem siiski sisulist reformi. Enam ei piisa sellest, et liidame samas olukorras omavalitsused maakonnasuurusteks omavalitsusteks, kirjutab Järva vallavanem Rait Pihelgas.
Taaskord on päevakorrale toodu arutelul haldusreformi teemal, mille on lauale tõstnud riigihalduse minister Jaak Aab. Teemaks siis see, et uuesti motiveeritakse omavalitsusi ühinema ja nimelt maakonnasuurusteks omavalitsusteks. Leian, et teemapüstitus on täiesti asjakohane, kuid lähenemine vähe ambitsioonikas.
Eestis viidi 2018. aastal läbi haldusterritoriaalne reform, mille käigus omavalitsused kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt ühendati. Omavalitsused, mis leidsid "paarilised" vabatahtlikult, said "kommi" ja need, kes ei soovinud kellegagi ühte heita, heideti sundabiellu ja kaasavara ei antud. Tagantjärele võib öelda, et territoriaalne reform õnnestus, kuid sisuline reform jäi tahaplaanile.
Haldusreformi käigus ei muudetud omavalitsuste ülesandeid ja rahastust, kuid ometi oli palju neid, kes alustasid puhtalt lehelt.
Mida see tähendab? See tähendab seda, et ühinenud uued vallad tegid endale uued põhimäärused, töökorrad ja õigusaktid, mis lähtusid uuest olukorrast. Need vallad ei võtnud aluseks ühinenud valdadest kõige suurema endise omavalitsuse õigusakte või ei kohendanud seda vastavalt tekkinud olukorrale. Need vallad mõtlesid ja arutlesid, kuidas vast loodud omavalitsuses elu korraldada nii nagu uus olukord nõuab.
Miks on see oluline? Omavalitsuse õigusaktid peavad lähtuma selle olemusest. Kui endised väikesed vallad ühinesid linnadega, siis kindlasti ei ole igapäevaelu korraldus, mis lähtub õigusaktidest ja kordadest, samasugune nagu ühes linnas.
Tekkinud uus olukord eeldas, et peab arvestama asjaoluga, et inimesed ei ela tihedalt koos. Võib öelda, et need omavalitsused, mis tegid uued õigusaktid ja töökorrad ning kujundasid igapäevase valitsemise ümber, viisid läbi võimaluste piires sisulise haldusreformi, aga need, mis kohendasid õigusakte, ei pruukinud seda teha.
Eesti ei vaja hetkel uut haldusreformi, pigem siiski sisulist reformi. Enam ei piisa sellest, et liidame samas olukorras omavalitsused maakonnasuurusteks omavalitsusteks. Eemalt vaadates võib tunduda, et võimekus kasvab. Paberil võib see toimida, kuid reaalsus on teine.
Riik ja omavalitsused peaksid ühiselt looma arutelu, milliseid teenuseid pakume milliste suurusega külades, alevites, linnades ja maakonnakeskustes. Lähtudes regionaalsest tasakaalustatusest peaks käsitlema ülesannete ja rahastuse poolelt kolme eri tüüpi omavalitsusi:
- Maaomavalitsused
- väikelinnad (maakonnakeskused);
- linnad.
Kui loome arutelu sellelt tasandilt, saame ühiselt arutleda, milliseid teenuseid pakume kodanikele kodu lähedal, mida koos maakonnakeskustega ja linnadega. Kindlasti jõuame nende arutlusete käigus lõpuks kohaliku omavalitsuse rahastuse mudelini, mis peaks arvestama erinevate omavalitsuste eripäradega ning selle järel saaks liikuda sisulise reformi juurde.
Kohtudes hiljuti ühe ettevõtjaga ja temaga haldusreformi üle arutledes, tõi ta näite: me ju teame kaubandusest, mida ootame teatud tüüpi poodidest. Ehk kui külastada A ja O poodi väikses külas, siis on sul ühed ootused, kui külastad alevi Coopi poodi, siis teised ootused ja maakonnakeskuse Maksimarketi suhtes on sul hoopis kolmandad ootused.
See võib olla küll kohatu võrdlus, kuid pakub mõtteainet päris palju. Me ei eelda ju, et väikesest maapoest saame kõiki kaupu, mis on saadaval suures linnapoes, kuid esmatasandi kaup on olemas.
Toimetaja: Kaupo Meiel