Raul Rebane: kas suhtume viirusesse piisavalt tõsiselt? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Ülo Josing/ERR

Kuidas kujuneb avalik taju koroonaviirusesse suhtumisel, on praegu ülemaailmne jutuaine. Erinevad riigid käituvad siin väga erinevalt. Eestil on suhtes viirusinfoga arenguruumi, leiab Raul Rebane Vikerraadio päevakommentaaris.

Vaatame ajaskaalat. Suured ja alarmeerivad uudised hakkasid üle maailma levima 24. jaanuaril, seega alles ligi kuus nädalat tagasi. Hiinas Wuhani linnas oli selleks päevaks viirusesse surnud 26 inimest ja nakatunud 830, need on praegusega võrreldes miniatuursed arvud.

Sellest hoolimata võeti selsamal päeval vastu otsus teha meil midagi mõeldamatut, ehitada 3. veebruariks kaks tuhandekohalist haiglat ja ehitatigi valmis. Päev päeva järel võeti kasutusele uusi ja järjest rangeimaid meetmed. Varsti loodi Hubei provintsis sisuliselt maailma suurim karantiinitsoon, kehtestati liikumiskeeld, jäeti ära üritused.

Hämmastaval kombel ei ajanud sellised drakoonilised meetmed meil lampi eriti põlema, seda vaadati kaua kui Hiina siseprobleemi. Väga huvitav on analüüsida selle aja uudiseid ja seisukohti. Väga raske on leida asjalikku analüüsi, mis põhjendab, miks hiinlased nii tohutu hirmu ja kulutustega viirusele reageerisid. Eestis aga naerdi pea üksmeelselt välja lugu, kuidas kaks hiinlast valehäire tõttu kontrolli saadeti.

Päev-päevalt suurenes nakatunute arv ja ka surnute arv, viirus hakkas levima ka väljapoole Hiinat. Meil võeti seda statistikat rahulikult ja kui mõni ärevam noot tuli, siis selgitati kiiresti, et pole mõtet närveerida, tavalisse grippi sureb palju rohkem inimesi. Seda oleme kuulnud kümneid kordi. Midagi suurt karta pole ka siis, kui sa pole vana ja haige, ka selle õppisime ära. Aga kui sa oled vana ja haige? Eranditult kõik ametiisikud kinnitasid, et Eesti on viiruse tulekuks valmis.

Et meie meedia, eriti sotsiaalmeedia on üle reageerinud ja asi pole üldse nii hull, kuulsime viimaste päevadeni välja ka meedialt endalt. Seda rääkisid ka pea kõik eelmise nädalavahetuse poliitikat analüüsivad raadiosaated.

Kirsiks tordil oli muidugi siseminister Mart Helme jutt eelmisel nädalal, ta soovitas viiruse vastu võidelda hanerasvaga. Just see hinnang näitabki riikide kommunikatsioonitasemete erinevust, sest kui näiteks Itaalia või mõne teise riigi minister praegu sellist juttu räägiks, siis võiks kihlvedusid sõlmida, mitu minutit ta pärast seda ametis püsiks.

Põhjanaabritel soomlastel oli teisipäeva õhtul seitse nakatunut ja umbes 150 inimest karantiinis. Nende kommunikatsioon - tundub mulle  on suunatud mitte üldisele analüüsile ja ärevuse vältimisele iga hinna eest, vaid praktiliste juhendite andmisele kõige erinevamate teemadel.

Mida tähendab karantiinis olek, kuidas pesta käsi, kuidas ja kus liikuda, milliseid juriidilisi aspekte oleks vaja teada, mida teha, kui leviku kolle satub sõjaväkke. Palju antakse juhendeid firmadele ja üksikisikutele, isegi selleni välja, et kas karantiinis olev inimene võib koera välja viia.

Rahulikult räägitakse 72 tunnisest toiduainete varust kodus, kui midagi peaks kehvasti minema jne. Palju on juttu juhenditest kohalikele omavalitsustele, infosüsteemide toimimisele jne. Selgelt on märgata, et sugugi ei vähendata ohu suurust.

Sellega on vist kõik nõus, et kogu asi pole kaugeltki lõppenud. Teisipäevases Washington Postis ilmunud artikkel räägib, kuidas Iraani nõrk reaktsioon viirusele on ohtlik kogu maailmale. Rida kõrgeid ametiisikuid ei ole viirusesse mitte ainult nakatunud, vaid ka surnud. CNN-i andmetel ütles Iraani parlamendi asespiiker, et 8 protsenti parlamendi liikmetest on seal nakatunud. Hirmsad numbrid. 

Järjest rohkem õpime, kui väike on maailm, kui tihedalt me üksteisega seotud oleme ja kui tähtis on iga inimese vastutustundlik käitumine.

Minu sõnum on, et oleks aeg asjasse tõsisemalt suhtuda ja mitte keskenduda tõsiasjade ilustamisele. Mõistlik oleks meilgi suurendada praktilise viirusinfo mahtu. Näiteks teisipäevase "Aktuaalse Kaamera" viimane lugu kätepesemise õpetusest Tartus oli väga hea.

Mõistlik oleks ka vähendada põhjendamatu optimismi taset. Näiteks veel selle nädala alguses meil levitatud info viiruse väikesest majanduslikust mõjust on nüüd asendunud palju realistlikuma ja kriitilisema hinnanguga.

Suurem valvsus ja rohkem infot ei tapa, käte pesemine käsi ära ei kuluta. Paanikat pole kellelgi vaja ja selleks pole ka põhjust. Aga tundmatu viirusega tuleb käituda nagu alati, mingil tuleb ajal teha suuremaid ponnistusi, niikaua kuni tundmatu tuntuks saab.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: