Uudisteportaale lugedes jääb mulje, et Eestis on eriolukord. Dramaatiliste uudislugude arv hakkab juba ületama möödunud sügisel listeeria teemal kirjutatut.

Koroonaviirusesse haigestunute arv kodumaal kasvab, viimastel andmetel on neid kümme. Itaalia valitsus sulges 4. märtsil koroonaviiruse leviku tõttu kõik koolid ja ülikoolid. Samuti on mitmed Itaalia põhjaosas asuvad piirkonnad pandud karantiini.

Nädalapäevad tagasi kinnitas terviseameti erakorralise meditsiini osakonna juhataja Martin Kadai, et kui Eestis tuvastataks koroonaviirus, siis vastupidiselt näiteks Itaaliale ja teistele riikidele, Eesti linnu karantiini panna ei kavatse.

Tähelepanuta on aga siiani jäänud see, mida karantiin õiguslikult tähendab ning millistel juhtudel seda Eestis kehtestada saab.

Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (edaspidi NETS) kohaselt on karantiin inimeste, kaupade ja sõidukite liikumise ning teenuste osutamise piirang, mille kohaldamise eesmärk on vältida eriti ohtliku nakkushaiguse levikut haiguskoldest väljapoole. Sellest tuleb eristada nn vabatahtlikku karantiini, mille puhul inimesed endale ise liikumispiiranguid seavad.

NETS lubab kohalikul omavalitsusel kehtestada karantiini terviseameti ettepanekul üksnes eriti ohtliku nakkushaiguse puhul. Eriti ohtlikud nakkushaigused on NETS-i kohaselt katk, koolera, kollapalavik, viiruslikud hemorraagilised palavikud ja tuberkuloos. Järelikult ei ole koroonaviirus eriti ohtlik nakkushaigus.

Kas see tähendab, et riigil jäävad käed lühikeseks viirusega võitlemiseks ja riigikogu peaks seadust muutma ja koroonaviiruse nimetama ka eriti ohtlikuks nakkushaiguseks?

Ei, sest NETS-i alusel võib kohalik omavalitsus terviseameti ettepanekul ajutiselt sulgeda koole ning laste- ja hoolekandeasutusi, nõuda desinfektsiooni, desinsektsiooni või puhastuse korraldamist, ning nõuda inimeste terviseuuringute korraldamist.

Samuti võib laste- või hoolekandeasutuse juht omal algatusel ajutiselt sulgeda tema poolt juhitava asutuse, kooskõlastades selle terviseameti piirkondliku talitusega.

Kui koroonaviirus hakkab ohustama paljude inimeste elu ja tervist, võib valitsus kuulutada välja ka eriolukorra ning kehtestada vajadusel teatud piirkondades viibimiskeelu või piirata liikumisvabadust.

Selliseid intensiivseid põhiõiguste piiranguid võiks kohaldada aga erakorralistel asjaoludel, kui viiruse levik oleks Eestis juba niivõrd ulatuslik. Tuleb nõustuda Ants Nõmperiga, kes 5. märtsi Postimehes kirjutas, et käesolev olukord Eestis ei anna alust eriolukorra väljakuulutamiseks.

Eesti valitsust süüdistatakse nii paanika õhutamises kui ka tegevusetuses. Eelnevat arvestades võib valitsuse senist käitumist pidada tasakaalukaks ning paanikaks ei ole põhjust. Hetkel tundub tõesti, et "koroonaviirus nakkab Eestis kõige rohkem sotsiaalmeedia abil," nagu kirjutas Marju Himma.