Kunagi ammu, kui ma veel väike koolilaps olin, räägiti meie kandis üht hirmsat lugu, mille siinkohal veidi kaasaajastatuna teile jutustan.

Ühesõnaga läheb üks mees õhtul pärast päevatööd koju. Astub ta siis tuppa ja kuskilt kõlab hääl, mis ütleb: "Uus koroonaviirus on teie riigis." Kõlab hirmutavalt. Väikese pausi järel ütleb hääl: "Uus koroonaviirus on teie maakonnas." Mees hakkab juba kergelt värisema. Taas paus ja seejärel kõlab järjekordne sõnum: "Uus koroonaviirus on teie linnas." Mees hakkab juba täitsa endast välja minema.

Järgmine lause ei lase ennast kaua oodata. "Uus koroonaviirus on teie tänaval." "No nüüd on puhta tuksis," mõtleb juba päris paanikas mees. Hääl aga ei jäta ning ütleb: "Uus koroonaviirus on teie magamistoas."

See on juba liig, mis liig, hirm ja paanika saavad mehest võitu, ta süda ei pea vastu ja ta langeb elutuna köögipõrandale. Vaevalt on koolnu keha põrandat puudutanud, kui kummaline hääl teatab: "Te kuulasite äsja meie raadiojaama uut kuuldemängu. Aitäh kuulamast!"

Minu lapsepõlves räägiti seda kohutavalt õõvastavat ja õpetlikku lugu muidugi "musta käe" kohta, aga oma "must käsi" on mitte ainult igal ajastul, vaid lausa igal nädalal või igal päeval. Väiksemat sorti paanikat tekitas isegi sel nädalal keset talve maha sadanud lumi, aga see pole midagi ärevuse kõrval, mida tekitavad sõnumid uue koroonaviiruse leviku kohta.

Leedu kuulutas viiruse tõttu välja lausa eriolukorra, mis tähendas, et meie ja senise normaalse elukorralduse kadumise vahel seisis nagu tavaliselt ainult Läti ja sai nentida: "koroonaviirus läheneb". Kui imbus välja info, et Pärnu haiglas on karantiinis koroonaviiruse kahtlusega patsient, siis kõlas juba lakoonilisi hüüdeid, kui õudne see on.

Pärnu patsiendi puhul ei leidnud koroonaviirus hiljem siiski kinnitust, aga järjekordne seeme oli paanikapõllule külvatud. Ja kui neljapäeval selgus, et Eestis on esimene kinnitatud koroonaviirusesse nakatumise juhtum olemas, siis sai varasem paanikakülv justkui õigustusegi.

Nagu ikka sellistel puhkudel, püüavad teemaga otse või servapidi seotud institutsioonid ja organisatsioonid rahvast rahustada ja kinnitavad, et paanikaks pole põhjust. Arusaadav, nad peavadki seda tegema. Aga mitte kunagi ei teata samad organisatsioonid selgelt ühel hetkel, et "vaat nüüd on paanikaks põhjust, hakake pihta, võtke teisest pensionisambast kogu raha välja ja ostke selle eest konserve ning kuivaineid!".

Nii et kahtlus jääb, võib-olla varjatakse jälle midagi, võib-olla on asi hullem, kui välja paista lastakse. Et kuidagigi normaalselt elada, tuleb endale rahustuseks suhkruvett teha. Õnneks on suhkrut igas mõistlikus majapidamises palju, sest 2011. aasta suhkrupaanika ajal sai seda kilode kaupa kokku ostetud.

Põhimõtteliselt käib alati mingi paanika, on sellel siis põhjust või mitte. Ka koroonaviiruse puhul võib rahulikult rääkida ja avaldada mõistlikke ning rahustavaid artikleid selle kohta, kuidas viirust ära tunda või seda vältida, aga paanika jääb.

Paanika pole oma olemuselt ei hea ega halb, vaid paratamatu loodusnähtus, nagu lumesadu või tormituuled. Paanika ühendab rahvast. Liberaal ja konservatiiv, sõbralikult, näe, ulatavad teineteisele nüüd käe ... ja käed on mõlemal loodetavasti korralikult pestud ja desinfitseeritud.

Kui ma hakkasin mõtlema, kus on eesti kultuuripärandis kõige paremini paanika olemust kujutatud, siis leidsin, et seda on tehtud filmis "Noor pensionär". Pärast pulmakaarikuõnnetust ahastab Leida Rammo mängitud Laine: "Nüüd me enam rosoljet ära tuua ei jõua". Ervin Abeli Pukspuu püüab teda küll rahustada sõnumiga, et tal on kulinaarias tutvusi, aga kes teda enam kuulab.

Ega südant ei saa sundida, kui vaja, teeme väikese paanika, muidu ongi liiga igav, viirusel on niikuinii ükskõik, see levib hoolimata sellest, kas paanitseme või võtame rahulikult, aga paanika teeb elu huvitavamaks. Igal juhul olge terved ja kui karantiinis näeme, siis arutame seda asja edasi. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.