Üllar Peterson: Iraani kriisi tagamaadest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Üllar Peterson
Üllar Peterson Autor/allikas: Diplomaatia

Paljuski on Iraani poliitika ja isoleerimine tingitud Lääne enda välispoliitilistest vigadest, kirjutab Üllar Peterson algselt Diplomaatias ilmunud kommentaaris.

Iraani rahvusvaheline olukord

1979. aastal islamirevolutsiooniga tekkinud teokraatlik Iraani Islamivabariik, kus võimul on šiiitlikud kõrgvaimulikud ajatollad, kuulub küll maavarade poolest rikkaimate riikide hulka, seal on haritud rahvas ja ülirikas kultuuripärand ning uhke ajalugu, kuid vaevleb juba viiendat aastakümmet lääne poolt vaadatuna paariastaatuses ning rahvusvaheliste sanktsioonide kütkeis.

Valdavalt sunniitidega asustatud araabia riikide suhtumist Iraani iseloomustab pelgus ja pahakspanu, seda tulenevalt ajaloolisest vaenust šiiismi vastu ning Iraani suurriiklikest ambitsioonidest aastatuhandete jooksul: on ju Egiptuski korduvalt kuulunud "aarjalaste maailmaimpeeriumile" ning iidsete aegade iraani šahhid korraldasid Araabia poolsaare elanike vastu nii tarmukaid sõjakäike, et kroonikud iseloomustavad neid nii: ".. beduiinide voolav veri sarnanes äikesetormist tekkinud veevalingule."

Sõpradeks võibki Iraan pidada vaid neid araabia riike, kes ideoloogilistel põhjustel teiste araablaste sekka ei sobi, nagu sotsialismirelikti Alžeeriat või Gaddafi-aegset Liibüat, mööndustega ka islamistide Sudaani ja lahkusuliste ibadiitide Omaani.

Kuid viimase kümnendiga on Iraan endale araabia sõpru oluliste geopoliitiliste võitudena juurde saanud: Süüria ja Iraak on nüüdseks sisuliselt muutunud Iraani šiiitlikeks provintsideks, pinev võitlus käib mõju laiendamise üle Liibanonis seal Iraani loodud šiiitliku Hizbollahi abil ning Jeemenis huthide kaudu.

Kuid araabia riikide hulgas on ka Iraani suurimad vaenlased tõsimeelse sunniitliku Saudi Araabia ja selle vahhabiitlike võsukestega Pärsia lahe riikide näol, kellega vaieldakse ideoloogiliste erimeelsuste üle ning jageletakse lahendamata territoriaalsete vaidluste tõttu.

Ka Egiptusega on ajatollade Iraan normaalselt suhelda suutnud vaid Muslimi Vennaskonna võimutsemise ajal 2012–2013: Niilusemaa poolt Iisraeliga sõlmitud separaatrahu 1970. aastatel ning pagendatud Iraani šahhile riikliku matuse korraldamist Kairos 1980. aastal pidasid Iraani vaimulikud "islami suure asja" sääraseks reetmiseks, et nimetasid 1981. aastal lausa ühe Teherani tänava Anwar Sadati mõrvanud islamiterroristi auks ümber!

Ajalooliselt tihedad ja valdavalt sõbralikud suhted valitsevad Iraanil pärsia kultuuriruumi kuuluva Kesk-Aasia, Afganistani ja Kaukaasiaga; islamimaailma vägevatest saadakse normaalselt läbi Türgi, Indoneesia ja Pakistaniga.

Islamivabariigi välispoliitika ideoloogiliseks leitmotiiviks on võitlus paheliku Läänega, eriti Suure Saatana USA ja Väikese Saatana Iisraeliga, kelle "üleilmseid imperialistlikke kombitsaid" vähemalt kümmekond aastat tagasi suured plakatid Teherani lennuväljal kutsusid üles maha raiuma.

Iraan näebki end islamimaailma imperialismivastase liidrina, pidades selles pühas ürituses oma liitlaseks Venemaad, Hiinat ja Indiat – tõepoolest ustavaid liitlasi, kes on Iraani rahvusvahelise paariastaatuse leevendamiseks arvestatava sõna sekka öelnud.

Teoreetiliselt on Iraani Islamivabariigi näol tegu tõepoolest hirmuäratava teokraatliku šariaadiriigiga, kus kogu tegelik võim kuulub kõrgemale usujuhile (kes Iraani konstitutsiooni järgi esindab 9. sajandil "varjunud" viimast šiiidi imaami, kelle peatse tagasitulekuga maailmalõpp sedamaid pihta hakkaks).

Kuid islamiideaalide kõrval makstakse kena lõivu reaalpoliitikale: Iraani välispoliitiliseks jooneks on usupõhimõtteid ületav pragmaatilisus, sh ka oma peamiste "uskmatutest" liitlaste huvide igakülgne arvestamine. Iraan näiteks ei kritiseeri kunagi Venemaad Tšetšeenias toimuva pärast või Hiinat uiguuride küsimuses, sunniitliku islami suurim vaenlane Assadite alaviitlik režiim on aga lausa ajatollade lähedasemaid liitlasi.

Selline liitlassuhe avaldub olmeski, nimetatud maade kodanikud võivad end tunduvalt muretumalt tunda olukordades, kus teistel tuleks karta ihunuhtlust "seksuaalse siivutuse" või joovastavate jookide tarbimisega seoses: ka tähtsusetud kohalikud kordnikud ja revolutsioonivalvuritest aktivistid peavad arvestama, et teatavate riikide kodanike pahelisuse paljastamisega pagunite teenimise asemel võivad neil hoopis oma ülemustega probleemid tekkida.

Iraani puhul hämmastabki, kuidas islamiäärmuslikuks kuulutatud šariaadiriigi puhul on olmes tegu vägagi ilmaliku režiimiga: ideoloogilistele puuslikele makstakse vaid formaalselt lõivu, palvetajaid ja usunormide täitjaid on imeväike osa elanikkonnast, uhkust tuntakse iraanlaseks olemise, mitte islami üle – ka islamiriigis elavad tavalised inimesed, kel on šiiitlikku utoopiat kuulutavatest vaimulikest umbes sama palju ükskõik, kui meil oli 1980. aastatel Punase väljaku astmikpüramiidi rõdul konutavatest muumiatest.

Üks Iraanis esmalt silma hakkavaid asju on naiste suur vabadus ja nende aktiivne osavõtt ühiskondlikust elust. Ja kes poetab sõna inimõiguste, rahvus- ja usuvähemuste kohta Iraanis, peaks vähemalt kümme sõna lausuma selliste suurte läänemaailma liitlaste nagu Saudi Araabia või selle vahhabiitlike klientriikide kohta!

Iraan vs araablased ja saudid

Iraanil on täiesti "oma islam" šiiismi näol. Väliselt on šiiidid enam-vähem nagu päris muslimid, kuid nad usuvad, et prohvet Muhammadi surma järel usurpeerisid sunniidid võimu, luues mingi arusaamatu moodustise, kalifaadi, kuid tegelikult pidanuks võim kuuluma Muhammadi perekondsetest usujuhtidele (imaamidele) kõike muslimeid ühendavas riigis – imamaadis.

Šiiitide ja sunniitide vahel valitsebki islami algusaegadest peale vaen võimuküsimuses, teineteist peetakse vaat et ketseriteks, omavaheline poliitiline läbikäimine on vaevaline ning ollakse teineteise vastu ideoloogiliste vastaspoolustega mestis, mida ilmestavad näiteks tõsimeelsete Saudi sunniitide liit ameeriklastega või Iraani Islamivabariigi sõbrasuhted Hiina kommunistidega.

Iraanil on kaks iidset geopoliitilist vaenlast: põhjast ja idast türgi hõimudega asustatud stepp, lõunas araablaste kõrb. Stepirahvaste kirjutatud veriseimad inimajaloo leheküljed mongolite näol on praeguseksunustatud isegi Iraanis. Iraanlaste vaen lõuna pool asuvate araablastega aga on inimajaloo üks kestvamaid vastasseise, mis nüüd on jõudnud järjekordsesse haripunkti.

Iga pärslane on tänapäeval nii olmetasandil, poliitikas kui ka ilukirjanduses kuulnud iidseid, juba zoroastristlike tekstide halvustusi araablaste kohta. Iraanlaste religiooniteemalistes ja ajaloolistes tekstides ning folklooris leiduvad määratlused araablaste kohta võib kokku võtta järgmiselt: "barbaarsed paljasjalgsed sisalikuõgijad, rohutirtsusöödikud, kaamelipiima larpivad araablased kui kultuurilise allakäigu nadiir".1

1930. aastatel hakati Iraanis läbi viima pärsia keele puhastamist "araabia võõrlaenudest", asendades need Iraani tsivilisatsiooni esimese impeeriumi Ahhemeniidide riigi ajast pärit "päris-iraani aarjalike" sõnadega. Islamirevolutsiooni järel hakati rõhutama kuvandit Iraani oma islamist šiiismi näol.

Araablastevastasuse uueks ajendiks sai 1980.–1988. aasta verine sõda araabiakeelse Iraagiga.2 1980. aastad on ka rajajooneks, mil islamimaailmas tekivad vastandlikud ajalookäsitlused, mille heaks näiteks on 637. aastal toimunud Kadisija lahing, milles vastrajatud araabia kalifaat purustas iraanlaste Sassaniidide impeeriumi: ka Iraani ametlikus käsitluses, sealsetest rahvuslastest rääkimata, on see suur tragöödia "barbaritele" allajäämise näol, samas kui Saddam Husseini aegses ilmalikus Iraagis kujutati seda araabia triumfina "pärsia türannide" üle.

Teherani Ülikooli professor Sadek Zibakalam (s 1948) võtab kahe rahva igavese vaenu kokku tõdemusega, et kui mujal maailmas põhineb rassism suuresti madalal haridustasemel, siis Iraanis iseloomustab see just intellektuaale:

"Suurem osa iraanlastest vihkab araablasi ning ma olen veendunud, et ka araablased vihkavad meid. /…/ Viha araablaste vastu ongi iraani intellektuaalide hulgas väga levinud. /…/ Mil iganes ka Iraanis ei tuldaks lagedale mõne tulise sõnavõtuga meie naabrite Ühendemiraatide, Katari või Kuveidi vastu, ilmneb sedamaid veendumus pärslaste ülimuslikkusest. Kuulake kasvõi meie välisministrit, parlamendispiikrit või isegi imaame mošeedes ning te panete sedamaid tähele halvustavat tooni, mida ajendab mitte poliitiline üleolekutunne, vaid veendumus pärsia rassi ülimuslikkusest."3

Seega pole midagi imestada iraani räppari Behzad Paxi poolt 2015. aastal üllitatud loo "Arab-kosh" ('araablasetapja') populaarsuse ja võimude saamatuse üle – ja ehk ka teadliku tahtmatuse üle – selle levikut noorte hulgas piirata.

Iraani suhted saudidega

Kui aastail 1925–1979 Iraani valitsenud ilmalik Pahlaviidide dünastia sai Saudi Araabiaga läbi enam-vähem normaalselt, siis halvenesid suhted järsult sedamaid islamirevolutsiooni järel, mil Iraani poliitikud hakkasid esinema teravate rünnakutega Saudi Araabia vastu, mis samal ajal hakkas üleilmselt levitama vahhabismi ideoloogiat, mis peab šiiismi vaat et ketserluseks.

Seega oli tee edasiseks pingete kasvamiseks avatud ning pole midagi imestada Saudi kuninga avalduse üle, mille ta tegi 2010. aastal: "Maailmas on kaks riiki – nimelt Iraan ja Iisrael –, mida üldse ei peaks eksisteerima!"4

Kuigi Saudi Araabia sõjaline eelarve ületab Iraani oma neljakordselt ning saudid ostavad valimatult kokku sõjalist tipptehnoloogiat, poleks arvatavasti saudidest vastast motiveeritumale, Iraagiga peetud sõjas kogemust omavale ning Süürias ja Iraagis edukalt vargsõda pidavale Iraanile.

Tõsi küll, saudid saavad oma liitlaste USA, Pakistani jt poolt korralikku väljaõpet, kuid armeel puudub igasugune sõjakogemus ning ülimat saamatust on üles näidatud isegi viimastel aastatel Jeemenis huthi mässuliste vastu tegutsedes. Saddam Hussein pidas Saudi Araabiat nõrgaks vastaseks ja arvas, et selle kirdepiirkonna naftaväljad on kergelt vallutatavad, ning muud peale pilke ei kuule saudide sõjavõimekuse teemal ka Iraani sõjaväelastelt.

Kuid vargsõdade kaudu on kaks riiki vastamisi sattunud Afganistanis, kus saudid tunnustasid ja toetasid Talibani, Iraan aga sealseid šiiidi vähemusi, ning alates 2011. aastast ka Süürias, kus saudide raha ja nende mahitatud sunniidi äärmuslased põrkusid Iraani sõjaliste nõunike ning arvukate šiiitlike vabatahtlikega.

Niigi pingelised suhted jõudsid madalpunkti 2016. aasta alguseks, kui pärast poolesaja šiiidi hukkamist Saudi Araabia võimude poolt ründasid iraanlased saudide saatkonda Teheranis, diplomaatilised suhted katkesid, Saudi Araabias asuv šiiidi kogukond on vaat et sisevaenlaseks kuulutatud ning nüüdseks valitseb kahe riigi vahel sisuliselt sõjaseisukord.

USA-Iraan ning tuumalepe

Sugugi liialdatud pole küsimus, et kas üleilmset äärmusislami kants vahhabiitlik Saudi Araabia üldse eksisteeriks ilma USA sõjalise ja diplomaatilise toeta alates 1990. aasta Lahesõjast: pärast Kuveidi tundidega vallutamist langenuks selle kirdepiirkonna naftaväljad paari nädalaga Saddam Husseinile, Iraan aga saanuks vabad käed eraldumispüüdluste õhutamiseks šiiitidega asustatud Saudi Araabia idaosas nagu ka Kataris, Bahreinis ja Ühendemiraatides, veelgi halvema variandina aga oleks poolsaarel võimul alqaedalased.

Raske on iraanlastega mitte nõustuda Saudi-USA liidu rõlges silmakirjalikkuses tänapäevaste väärtuste seisukohalt: ameeriklased on valinud oma peamiseks strateegiliseks liitlaseks maailma ühe kõige demokraatiavaenulikuma, enim naisi, juute, usu- ja seksuaalvähemusi vihkava keskaegse õiguskorraldusega riigi!

USA poliitikat Lähis-Idas ei saa pidada millekski muuks kui karjuvaks läbikukkumiseks kõiges, mis pole seotud maailma ksenofoobseima režiimi, saudide vahhabiitliku diktatuuri kaitsmisega: 2003. aasta Iraagi invasiooni tulemusel umbes 600 000 hukkunut ja üleilmse islamiäärmusluse kiire levik, 2011. aastal Liibüa kaosesse paiskamise tulemusel Musta mandri pulbitsevalt rahvarändelt prundi eest võtmine, alates 2012. aastast islamistide toetamine ilmaliku Assadi vastu Süürias sadade tuhandete elude hinnaga – need on USA Lähis-Ida poliitika viljad.

Rääkimata korduvast liitlaste reetmisest, mille ilmekamaks näiteks on president Barack Obama poolt 2011. aastal Hosni Mubaraki avalik ohverdamine, mis oma põhimõttelageduselt sarnaneb kolm kümnendit varem teise suurima Lähis-Ida liitlase Iraani šahhi reetmisega Jimmy Carteri poolt 1978. aastal: "Sorry, poisid – inimõigused ja demokraatia eeldavadki islamistide võimuletulekut".

USA tüli Iraanis võimule tulnud ajatolladega on hästi teada teema. Iraanlaste aastail 1978–1979 aset leidnud islamirevolutsiooni üheks kandvaks emotsiooniks oli viha Lääne, eriti USA vastu, mis CIA erioperatsiooniga kukutas 1953. aastal ameeriklaste ja brittide geostrateegilistele huvidele ohtlikuks saanud Mosaddeqi valitsuse ning toetas Iraani šahhi, keda nüüd keelduti välja andmast "rahvale õiglaseks kohtupidamiseks".

Arvatavasti tulenevalt kartusest, et islamirevolutsiooni lämmatab uus salakaval CIA erioperatsioon, organiseerisid võimule tulnud vaimulikud novembris 1979 Teheranis asuva USA saatkonna hõivamise ja 66 sealse ametniku pantvangistamise.

Vastusena õhutas USA oma toonast liitlast Iraaki Iraani ründama ning järgnenud kurnavas Iraagi-Iraani sõjas 1980–1988 mitte ainult ei toetanud Lääs igati agressorit Iraaki, vaid USA, Lääne-Saksamaa, Suurbritannia, Holland, Prantsusmaa jt lääneriigid tarnisid teadlikult Saddam Husseinile lisaks tavarelvastusele ka suures koguses keemiarelvade tootmiseks vajaliku toorainet.

Iraan ongi üks väheseid riike, mida pärast Esimest maailmasõda on teine riik keemiarelvadega rünnanud – ning seda "tsiviliseeritud Lääne" enda otsesel mahitusel! Samuti on eelmise sajandi rahvusvahelise suhtluse üks räpasemaid süljelärakaid 03.07.1988 Teheranist Dubaisse teel olnud Iraani reisilennuki tahtlik allatulistamine (290 hukkunut) jõudemonstratsioonina Pärsia lahel patrullinud USA sõjalaeva poolt ning selle meeskonna hilisem autasustamine "väljapaistva teenistuse eest".

Iraan vastas sellistele solvangutele iga-aastase 4. novembril (USA saatkonna hõivamise päeval) aset leidva eliitväeosade suurejoonelise ülemarssimisega maha asetatud USA ja Iisraeli lippudest.

Alates 1980. aastatest toetab Iraan Lähis-Idas ja eriti Liibanonis tegutsevaid šiiitlikke äärmusrühmitusi ning 1990. aastatel on ajatollasid süüdistatud mitmete suurejooneliste terroriaktsioonide korraldamises ja paguluses elavate iraani dissidentide mõrvamises, "uhkeimaks" saavutuseks võib pidada 85 inimelu nõudnud juudi kultuurikeskuse ründamist 1994. aastal Buenos Aireses.

Iraani kõrgeima usujuhi ajatolla Khomeini poolt "islamit solvava" teose "Saatanlikud värsid" autori Salman Rushdie (s 1947) surmamist nõudva fatvaa andmist 1989. aastal võib aga pidada islamiülimuslikkuse avalikuks tungimiseks Läände.

Iraani sellisele poliitikale on Õhtumaad eesotsas USAga alates 1979. aastast vastanud sanktsioonidega, millele on igal järgneval kümnendil uus sõlm nõnda karmilt otsa keeratud, et see maailma ühte loodusressursside poolest rikkaimat riiki nüüdseks kriitiliselt kägistama on hakanud.

Kuid kahe suurriigi, USA ja Iraani suhete perspektiiv pole tegelikult sugugi lootusetu, sest võimalikke poliitilisi kokkupuutepunkte leidub küllaga: Iraan vaenab Talibani sama vihaselt kui USA ning võitleb ennastsalgavalt nii alqaedalaste kui ka ISIS-e vastu.

Iraan toetab nii mitmeidki USA liitlasi: esmane abi kurdidele ja Iraagile ISIS-e vastu tuli just Iraanilt – selleltsamalt äsja (03.01.2020) Donald Trumpi käsul tapetud Soleimanilt. Ning kes Iraani-huvilistest ei mäletaks seda rahvusvahelist üldsust vallanud mõõduka Iraani presidendi Khatami vaimustust (kel tegelikult mitte vähimatki reaalset võimu pole) või ajaloolist Iraani-USA jalgpallikohtumist 1998. aasta MM-i raames, mil sport võidutses kitsarinnaliste poliitiliste ambitsioonide üle!

Seega pole midagi imestada ka selle üle, et alates 1990. aastatest on korduvalt – ja seda valdavalt Iraani algatusel – tehtud katseid suhete parandamiseks.

2015. aasta tuumalepe

Parim hetk kahe riigi suhete normaliseerumiseks saabus USA ajaloo kõige Iisraeli-vaenulikuma presidendi Obama teisel ametisoleku ajal (2013–2017), mil algas lähenemine kahe režiimi vahel telefonivestlustena ja tippametnike kohtumistena, mis sillutasid teed ajaloolisele 2015. aasta "tuumatehingule".

Kavandatud kokkulepe tähendas Iraani tagasivõtmist normaalsete riikide perre ja "kurjuse teljelt" mahasaamist, võimsa, kuid ilma tuumarelvata džinni pudelist välja laskmist võrdväärse partnerina rahvusvahelisele areenile koos oma tipptasemel kaugmaarakettide ning šiiite toetava üleilmse terrorivõrgustikuga.

Kokkuleppe osapoolteks olid Iraani Islamivabariik ühelt poolt ning ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed ja EL teiselt poolt, sätestades kontrollmehhanismi, mis läänemaailma ja selle vahhabiitliku liitlase Saudi Araabia hirme leevendades võimaldab Iraanil üksnes rahuotstarbelist tuumatehnoloogia arendamist.

Vastutasuks "Iraani inimnäolisuse eest" lubati järk-järgult tühistada sanktsioonid, mille tõttu Iraan kaotab igal aastal poolsada miljardit dollarit, ning vabastada sadu miljardeid dollareid arestitud Iraani naftaraha.

Araablased ja lääneriigid kahtlustavad juba pikemat aega Iraani tuumarelva omandamise kavades – alates nullindatest ilmub sageli meediasensatsioone "Iraan on vaid aasta kaugusel tuumarelva loomisest".

Iraani soov tuumarelva järele on igati mõistetav: see on parim heidutusvahend ja seda eriti Iraanile, kelle kesk- ja kaugmaaraketivõimekus on muljetavaldav, viimase väljaarendatud kaugmaaraketi Soumar (nimi on antud Iraagi keemiarünnaku küla ohvrite mälestuseks!) lennuulatus peaks ulatuma läänes Itaaliani, põhjas aga meie naabri Lätini – ja kui isegi pool sellest tõele vastab, siis kõik Iraani peamised poliitilised vastased regioonis on otseses ründeulatuses.

Seda enam, et edukalt katsetatud ja relvastusse võetud teisi erinevaid keskmaarakette on tosin erinevat nimetust. Seega eksisteerib ka reaalne meede tuumaähvarduse teostamiseks.

Maailm on näinud rahvusvahelist absurdistsenaariumit, kui USA ja Suurbritannia eestvedamisel rünnati 2003.aastal Iraaki täiesti välja mõeldud argumendiga "45-minuti jooksul massihävitusvõimekuse käivitamise programmist" – kes veel kui mitte armutult nurka aetud paariariik ei peaks kartma sellise lavastuse kordumist!

1998. aastal rahvusvahelisele üldsusele šokiks saanud Pakistani tuumarelva omandamise ajendiks olid riiklik häbi seoses Bangladeshi kaotamisega 1972. aastal ning Indiast lähtuv oht. Iraani häbiloo algusest Iraagi poolt keemiarelvaga gaasitamise, rahvusvahelise isoleerimise ja paariatamisega on möödunud umbes sama kaua – võimatu on kahelda, et see riik kõigest väest ei püüdleks tuumapommi poole.

Seega julgen väita, et kui tuumalepe kuidagi reaalselt takistaks Iraanil tuumarelva omandamast, siis poleks seda lepet ajatollade poolt allkirjastatud.

Tabavalt on sõnastanud Lääne olukorra suhtluses Iraaniga meie endine suursaadik pärslaste maal Marin Mõttus: "Iraanlased tundsid hästi Lääne elulaadi ja temperamenti ning oskasid oma vastasrääkijate samme märksa paremini prognoosida kui nood iraanlaste omi: islamivabariigi sisemine toimimine on Lääne inimesele üsnagi tundmatu maa."5

See lausung iseloomustab vägagi täpselt olukorda Iraani ajatollade poolt antud nn "tuuma-fatvaaga", mis sai üheks keskseks argumendiks 2015. aastal sõlmitud tuumadiilis.

Obama põhjendas Iraani tuumaprogrammi rahumeelsust Iraani kõrgeima usujuhi Ali Khamenei tuumarelva kasutamist ära keelava fatvaaga, väites: "Iraani kõrgeim usujuht on välja andnud fatvaa tuumarelvade väljaarendamise vastu…"6

Fatvaa on nii sunniitlike kui ka šiiitlike usujuhtide välja antav määrus – tekst, mille muslimite kogukond või ka terve riik võtab oma toimimise aluseks. Erilist tähtsust omavad šiiismis aga kõrgeima usujuhi fatvaad – neid peetakse kõrgeima võimu seisukohtadeks, mida tuleb riiklikult ellu viia. Seega esmapilgul oleks justkui tõepoolest tegu vägagi tõsise argumendiga.

Kuid hakates selle fatvaa asjaolusid lähemalt vaatlema, ilmneb, et president Obama väide, nagu Iraani usujuht oleks tuumarelva väljaarendamise keelanud, kujutab tegelikult endast islamofiiliast pimestatud soovmõtlemist ning Iraani olude ja eriti fatvaade institutsiooni vägagi halba tundmist. Sest selle "tuuma-fatvaaga" on kolm suurt probleemi.

Esiteks võivad šiiidid julgeolekuküsimustes uskmatule religioosse teeskluse (taqiya) varjus öelda ükskõik mida – siinkohal siis seda, et "meie usujuht on välja andnud tuumarelva kasutamist keelava määruse".

Teiseks on Iraani praegune usujuht Khamenei (s 1939) vana ja haige mees ning tema peatne järglane võib välja anda täiesti vastupidise fatvaa. Veelgi enam: seesama Khamenei võib välja anda samal teemal uue ja erineva fatvaa – islami ajaloos on esinenud juhtumeid, kus islamiõpetlane aastate möödudes täiendab juba oma antud fatvaad hiljem vägagi oluliselt või lausa annab välja oma kunagisele fatvaale vastupidise määruse.

Kolmandaks pole mitte keegi seda väidetavalt Khamenei antud tuumarelva keelavat määrust näinud, ei tea selle asukohta ega suuda seda dateerida, osad asetavad selle juba "üheksakümnendate algusesse", teised aga viitavad 2015.aasta tuuma-diili eelnevatele aastatele.

Võin siinkohal täiesti veendunult väita, et sellist määrust pole üldse mitte kunagi Iraani kõrgeima usujuhi poolt välja antud. Sest hakates otsima infot selle kohta, selgub sedamaid, et ei ameeriklased ega ka iraanlased ise suuda lokaliseerida – või isegi tsiteerida – seda maailma ühte tähtsamat fatvaad!

Fatvaade väljaandmine Iraani kõrgvaimulike poolt on täpselt reguleeritud protsess: määrused peavad järgima klassikalise islami nõudeid sisult ja vormilt, need avaldatakse trükitult nii pärsia kui ka araabia keeles ning väljaandva vaimuliku poolt allkirjastatuna ja pitseriga kinnitatuna.

Pealegi registreeritakse need fatvaad, kogutakse kokku ning avaldatakse regulaarselt trükis ilmuvates fatvaakogumikes. Veelgi enam: juba aastakümneid ilmuvad kõigi Iraani juhtivate imaamide fatvaad nende endi veebilehtedel – islami levitamise ideoloogilistes küsimustes on Iraani IT-alane edumeelsus lausa hämmastav.

Mitte kuskil me sellist määrust ei leia, ka mitte Khamenei ametlikult kodulehelt, kus kõik tema fatvaad, mis on antud alates 1991.aastast on kenasti leitavad! Ei inglise- ega ka farsikeelses teaduskirjanduses sellele tuuma-fatvaale pole suudetud otse viidata.

Seega on ka Iraani enda poliitikateadlased sunnitud tunnistama, et konkreetse määrusena sellist teksti ei eksisteeri ning "tuuma-fatvaa" kujutab endast tegelikult ajatolla Khamenei arvamusavalduste kogumit teemal, et tuumarelvad on ikka ühed pahad asjad küll!7

Kuid nüüd islamiteoloogilistest keerdküsimustest reaalsesse maailma tagasi pöördudes: kui Läänes tõepoolest usutakse, et Iraani usujuhid on iseendale tuumarelva omamise küsimuses fatvaaga keelu peale pannud, siis mille pärast üldse oli vaja kogu seda rahvusvahelist tuumadiili näitemängu ja iraanlastelt võetavaid vannutusi tuumaprogrammi rahumeelsusest ja neile selle eest taevamanna tasuks pakkumist!?

Seega tuleb nõustuda Trumpiga: see tuumadiil on ajatollade järjekordne pettus! Obama administratsioon ja eriti riigisekretär John Kerry püüdsid selle erakordse kokkuleppe abil end ajaloo lehekülgedele jäädvustada ületamatu rahvusvahelise saavutusega, kuid neid peteti kõige labasemal moel iraanlaste väitega, et ajatollade islamikäsitluse järgi olevat tuumarelvade kasutamine ja isegi omamine keelatud.

Ei ole keelatud: "Sõda on pettus!" – just nii kõlab prohvet Muhamedi kuulus lausung.


1 Touraj Daryaee, Food, Purity and Pollution: Medieval Zoroastrian Views on the Eating Habits of the Arabs and Indians, Iranian Studies, 45 (2), 2012, 229–242; Joya Blondel Saad,The image of Arabs in modern Persian literatuure, Lanham Md. : University Press of America; 1996, 6–7.
2 Iraanlaste antiarabismist ja iraaklaste Iraani-vastasusest kultuurilisel tasandil on hea sissejuhatus artiklikogumikus: Arta Khakpour, Shouleh Vatanabadi, Mohammad Mehdi Khorrami (eds.), Moments of Silence: Authenticity in the Cultural Expressions of the Iran-Iraq War, 1980–1988. NYU Press, 2016.
3 Hatred of Arabs deeply rooted in Persians, says Iranian intellectual, 2011. AlArabiaya www.alarabiya.net/articles/2011/10/09/170927.html
6 Statement…2015 – täispikk viide on selline: Statement by the President on the Framework to Prevent Iran from Obtaining a Nuclear Weapon 2015. The White House – Office of the Press Secretary, April 02. obamawhitehouse.archives.gov/the-press-office/2015…
7 Üks põhjalikumaid manipulatsioone olematu tuuma-fatvaa käibesse toomise iraanlaste poolt vt: Sirjani, Farhad Shahabi 2013. Iran's Nuclear Fatwa. Iranian Review of Foreign Affairs, Vol. 4, No. 2, Summer 2013, pp. 57-80 www.isrjournals.com/images/pdf/3.Shahabi%20Sirjani… , eriti lk 66. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: