Marin Mõttus: Bagdad hõõgub ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Marin Mõttus
Marin Mõttus Autor/allikas: Rene Suurkaev

Praegune vastasseis pingestab olukorda terves Lähis-Idas ja kaugemalgi, kuid selle telg, hõõguv säsi ja ka peamine lahinguväli saab tõenäoliselt olema Iraagis, kirjutab Marin Mõttus.

Paari aasta eest rääkis ühe Lähis-Ida riigi diplomaat mulle, et vestluses oma Iraani kolleegiga olevat too "kogemata" pillanud poliitiliselt ebakorrektse märkuse: "Kolm araablaste pealinna – Bagdad, Beirut ja Sana'a – on juba meie kontrolli all. Neljanda – Damaskuse – võtame üsna pea üle".

Kuna olen seda lauset nüüdseks lugenud juba paarist artiklist ja mõnest raamatustki, siis kahtlen, kas selline kerge keelega diplomaat üldse olemas oli. Pigem on tegemist Lähis-Idas levinud meemiga, mida muidugi kunagi ei esitata Iraani ametliku seisukohana, kuid mille aukartlik järelekordamine vestlustes on Teheranile kasulik.

Iraani huvid

Reedel Bagdadis hukkunud kindral Qasem Soleimani oli selle meemi lihast ja verest kehastus.

Revolutsioonilise kaardiväe eliitüksus Quds, mida Soleimani juhtis, on aastakümneid tegutsenud kindla eesmärgiga kujundada Lähis-Ida ümber lähtudes Iraani huvidest. Ehkki Islamivabariigi režiim on oma väljendustes sõjakas ja siseriigis karmikäeline, ei ole Iraan see riik, mis põleks soovist tormata konventsionaalsesse sõtta.

Teherani strateegiat Lähis-Idas on hakatud nimetama asümmeetriliseks võitluseks: otsese vastasseisu asemel kasutatakse oma mõjuvõimu suurendamiseks kaudseid vahendeid, õhutatakse pingeid, nõrgestatakse vaenulikke ja relvastatakse samameelseid elanikegruppe piirkonna riikides. Soleimani oli mees, kes teadis ülihästi, kuidas veenda teisi rahvaid oma riigi huvide eest võitlema, ja vahendeid selleks ta ei valinud.

Iraani viimaste aastakümnete strateegia on olnud püüelda globaalse šiiakogukonna liidriks ja eestkõnelejaks; see on ka platvorm, millelt peetakse võitlust USA ja teiste lääne vaenlaste vastu.

Maailma islamiusulistest on 85 protsenti sunnid ja ainult 15 protsenti šiiad, seetõttu on šiiad ajast aega süüdistanud sunnisid enda kui nõrgema poole tagakiusamises ja allasurumises. Selline ohvriretoorika on sissejuhatuses viidatud meemi n-ö tagumine külg ja lisab islamivabariigi agressiivsevõitu imagole moraalset tuge.

Teisalt peame siin läänemaailmas tunnistama, et meie teadmised šiia vaimsusest ja meelelaadist on enam kui tagasihoidlikud: kui vähesed eksperdid välja arvata, tõmbabki enamus meist Iraani ja šiiismi vahele mugavalt võrdusmärgi. Kui paljud Eestis on mõelnud näiteks faktile, et üks olulisimaid šiiausulisi rahvusgruppe on aserid, kellest osaga me ajaloo tahtel viiskümmend aastat ühist impeeriumi jagasime...

Sektantlik vastasseis

Iraan toimib hästi sektantliku vastasseisu tingimustes, selleks on Teheranil olemas tõhusad relvad nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Just seetõttu on nii Liibanon kui ka Iraak – mõlemad erinevatest usulistest kogukondadest koosnevad riigid - olnud Iraani asümmeetrilise sõjakunsti jaoks sobivad võitlustandrid.

Kuid sellesügisesed meeleavaldused mõlemas riigis – üha enam nimetatud Araabia kevade teiseks laineks – on sektantliku konflikti parameetritest väljunud. Neid nimelt ei ole võimalik otseselt seostada ei sunni – šiia konfliktiga ega ka ühegi poliitilise parteiga. Protestitakse eelkõige poliitilise eliidi ebatõhususe, viletsas seisus avalike teenuste, riigi elu halvava korruptsiooni ja üleüldise korralageduse vastu, millest kodanikel on kõrini saanud.

Mõlemas riigis on Iraani-meelsed jõud asunud valitsevaid ringkondi toetama ja meeleavaldusi vastustama. Liibanoni Hezbollah' toetajad ründasid novembris meeleavaldajaid Beiruti kesklinnas, pöörates seni rahumeelsed protestid vägivaldseks.

1985. aastal Iraani toetusel radikaalse relvastatud rühmitusena loodud Hezbollah on nüüdseks mugavalt sobitunud Liibanoni sektidevahelisel tasakaalul põhinevasse valitsussüsteemi, osaleb poliitikas ning mängib üha suuremat rolli riigi ärimaastikul.

Kuid süsteem ise jookseb üha rohkem ummikusse ning Hezbollah - Iraani asümmeetrilise võitluse üks kõige vahedamaid relvi – kaotas meeleavaldajate klohmimisega toetust Liibanoni elanike ärksama osa silmis.

Kõrged panused

Iraagis on panused kõrgemad. Just siin asub šiia muslimite pühim linn Karbala, kus 680. aastal suri lahingus esimene šiia märter, legendaarne Hussein. Šiiade jaoks on Karbala võrreldav Mekaga: igal aastal nelikümmend päeva pärast Husseini surma-aastapäeva saabub sinna kümneid miljoneid palverändureid.

Karbalast tunnise autosõidu kaugusel Najafis resideerib Iraagi šiiade usuline liider, mõjukas 89-aastane suurajatolla Ali al-Sistani. Al-Sistani ei ole formaalselt Iraagi võimuhierarhia liige, kuid ilma tema heakskiiduta ei ole ametisse seatud ühtegi valitsust Saddam Husseini kukutamisest saadik.

Ajatolla al-Sistani on alates meeleavalduste algusest avaldanud protestijatele toetust; sellega on ta toetanud Iraagi rahva soovi vabaneda eliidist, kelle võimulpüsimist on suuresti tagatud Iraani relvadega ja Iraani huvides.

Sarnaselt Iraagi liidritele mõistis Al-Sistani hukka Qasem Soleimani tapmise, kuid seejärel kutsus kõiki osapooli üles mitte kättemaksule, vaid hoidma end vaos ja tegutsema targalt.

Teine Iraagi šiiade oluline juhtfiguur on poliitik Muqtada al-Sadr, kelle valimisnimekiri sai 2018. aasta valimistel kõige rohkem hääli. Al-Sadr määratleb end Iraagi rahvuslasena: ta on leppimatult USA-vaenulik, kuid samas avalikult kritiseerinud ka Iraani sekkumist Iraagi siseasjadesse.

See põige Iraaki ja Liibanoni viis kahe mõtteni.

Esiteks: millised iganes ka ei saaks olema Teherani järgmised sammud, sealsetel võimudel tuleb arvestada olukorraga, kus Iraan ei ole enam globaalse šiiakogukonna vaieldamatu liider.

Ja teiseks: Iraak on läbi poliitilise kaose, võimuvõitluse ja veriste kokkupõrgete võtmas taas sisse oma kohta Lähis-Ida poliitilise ja majandusliku taustsüsteemi ühe alussambana. Mida kiiremini see juhtub, seda olulisemaks muutub Bagdad nii USA-le kui ka Iraanile.

Praegune vastasseis pingestab olukorda terves regioonis ja kaugemalgi, kuid selle telg, hõõguv säsi ja ka peamine lahinguväli saab tõenäoliselt olema Iraagis.

Seetõttu laenasin pealkirja – pisut muudetuna – noorelt iraaklannalt varjunimega Riverbend, kelle blogi aastaist 2003-2004 ilmus eesti keeles raamatuna pealkirjaga "Bagdad põleb". Laenasin lootuses, et seekord suudetakse leegid summutada enne suure tulekahju puhkemist.


Marin Mõttus on töötanud diplomaadina Madridi ja Tel Avivi Eesti saatkonnas ning esindanud Eestit suursaadikuna Portugalis ja Türgis. Ankarast oli Mõttus saadikuna akrediteeritud Iraani, Liibanoni ja Aserbaidžaani.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: