Eellugu

Kaasaja sõjalise valdkonna uueks nähtuseks on taas saanud keskaja Euroopas laialt levinud ja vahepeal unustusse langenud palgasõjaväed ja palgasõdurid. Erinevus kahe ajastu palgasõdurite vahel seisneb vaid selles, et kui minevikus värbasid neid riigid või aadelkonna esindajad, siis tänapäeval kasutavad palgasõdurite teenuseid äristruktuurid.

Kaasaegne palgasõdur on inimene, kes osaleb relvastatud konfliktis mitte oma poliitilistest, ideoloogilistest või rahvuslikest huvidest lähtudes, vaid sellepärast, et talle makstakse head palka elule ohtliku tegevuse eest.

Palgasõdur ei anna vannet ei oma riigile ega teistele riikidele. Temale ei ole tähtsad konflikti poliitilised aspektid, milles ta osaleb, teda huvitavad peamiselt vaid sissetulekud.

Selline bisnis nägi taas ilmavalgust 1990. aastatel, kuid massiliseks nähtuseks muutus see veidi hiljem paljudes riikides tekkinud sõjaliste erakompaniide (inglise keeles private military company, vene keeles ЧВК – Частная военная компания) näol.

Sõjaliste erakompaniide (SEK) kaastöötajad on reeglina professionaalid, kes lahendavad kõige erinevamaid operatiiv- ja lahingulisi ülesandeid nende teenuseid hästi tasustavate klientide huvides.

SEK-ide peamisteks tegevusvaldkondadeks on: välisriikide kaitseministeeriumite abistamine julgeoleku ja sõjaliste kontseptuaalsete dokumentide väljatöötamine ning reformide nõustamine; luureoperatsioonide läbiviimine; välismaal asuvate diplomaatiliste esinduste turvamine ja kaitse; teiste riikide jõustruktuuride personali väljaõpe; sõjaväestatud formeeringute, luure- ja diversioonigruppide ning võitlejate ettevalmistamine, nende tegevuse juhtimine; miiniväljade ja mineeritud objektide demineerimine, lõhkekehade hävitamine; välisriikides sõdivate relvajõudude üksuste logistiline tagamine; strateegiliste ja muude tähtsate objektide valvamine ja kaitsmine. Viimasel ajal on SEK-id hakanud üha enam osalema ka lahingutegevuses ja tõrjuma lahinguväljalt välja regulaarüksusi.

Venelased kuulsid oma riigi sõjalisest erakompaniist esimest korda 2011. aastal, kui piraatide eest relvastatud valvet ja kaitset pakkuva turvafirma Moran Security Group omanikud, ärimehed Vadim Gusev ja Evgeni Sidorov registreerisid Hongkongis sõjalise erakompanii Slaavi korpus ning värbasid sinna 287 endist sõjaväelast "naftamaardlate ja naftatorude kaitseks" Süürias.

Meestel tuli kohe osaleda 2011. aastal Süürias puhkenud kodusõjas. Missioon ebaõnnestus, palgasõdurid kandsid suuri kaotusi. 2013. aastal pöördusid Moskva toetuseta jäänud Slaavi korpuse mehed tagasi Venemaale, kus sattusid kohe trellide taha, kuid mitte kauaks.

Slaavi korpus kui sõjaline organisatsioon muutus mingil põhjusel Kremlile mittevajalikuks ja ta likvideeriti. Kuid väljaspool Venemaa seadusandlust olevad sõjalised erakompaniid olid president Putinile vajalikud ja nende formeerimine algas täie hooga. Kõige suurema tuntuse neist saavutas SEK poeetilise nimetusega Wagner.

Vene sõjalised erakompaniid kujutavad endast mitteametlikku sõjalist organisatsiooni, mis ei kuulu – vähemalt näiliselt - Venemaa Föderatsiooni relvajõudude koosseisu, ei ole kuskil arvel ning ei oma mingit juriidilist statuuti riigi territooriumil.

Wagneri grupp

Mitmete vene ja lääne ekspertide arvates juhib Wagneri gruppi illegaalselt vene kindralstaabi luure peavalitsus (GRU – Главное разведывательное управление), mis on omakorda allutatud Vene Föderatsiooni kaitseministeeriumile. Viimase kaudu toimub ka personali värbamine, kompaniide väljaõpe ja varustamine relvastuse ning tehnikaga.

Vene uudistekanal RBK hindas 2015. aastal, et Wagner grupi ülalpidamiseks aastas, olenevalt läbiviidavate operatsioonide iseloomust, kulus 5,1 kuni 10,3 miljardit rubla (ca 72 kuni 147 miljonit eurot). Kulutustesse olid arvestatud palgad, tugibaasi korrashoidmine ja varustamine, personali toitlustamine ja väljaõpe; relvastus ja tehnika; kompensatsioonid hukkunud meeste peredele.

Palka maksti palgasõduritele sularahas, ametlikult ei olnud palgalehed kusagil kajastatud. Relvastuse ja varustuse hanked olid rangelt salastatud.

Uuest sõjalisest erakompaniist Wagner kirjutas oktoobris 2015 esimesena Sankt-Peterburgi uudisteportaal Fontanka.ru. Portaal The Bell avaldas hiljem omakorda uuringu pealkirjaga "Presidendi erasõjavägi: Evgeni Prigožini kõige delikaatsem ülesanne", mis kirjeldas SEK Wagner loomise ajalugu ja organisatsiooni ning neid juhtfiguure, kes saatsid vene palgasõdureid Ida-Ukrainasse, Süüriasse, Liibüasse, Sudaani, Kesk-Aafrikasse ja Venezuelasse.

Nii teatas Ukraina julgeolekuteenistus 7. oktoobril 2017, et alates 2014. aastast on SEK Wagneri palgasõdurid osalenud Ida-Ukraina konfliktis ja Krimmi annekteerimises. Esimeseks Wagneri operatsiooniks oli Ukraina üksuste desarmeerimine Krimmis, mis läks neil ladusalt ja suure verevalamiseta. Tapeti ainult üks Ukraina sõdur.

Veidi hiljem, Ida-Ukraina okupeerimisel, tegutses Wagner juba Luganski oblastis. Kremlis loetakse, et ESK Wagneril on suured teened vene separatistide relvastatud vastupanu organiseerimisel ja läbiviimisel Ukraina valitsusvägede vastu Ida-Ukraina Donetski ja Luganski oblastites.

Ukraina luure andmetel tulistasid just Wagneri palgasõdurid õhutõrje rakettidega alla Ukraina transpordilennuki Il-76, ründasid Donetski lennuvälja ja Debaltsevat. 8. oktoobril 2017 avaldas Ukraina julgeolekuamet Wagneri suure grupi palgasõdurite nimed, kes võtsid Venemaa poolel osa lahingutes ukrainlaste vastu.

Üsna pea jätkas Wagner oma haarde laiendamist teistesse riikidesse. Nii teatas Briti TV kanal BBC, et oktoobris 2015 kolis SEK Wagner Süüriasse ja sattus kohe lahingute eesliinile. Venelasi kasutati löögijõuna demoraliseeritud süürlaste asemel pea kõikides president Bashar Hafez al-Assadile alluvate valitsusvägede pealetungioperatsioonides ning nad kandsid suuri kaotusi.

Vene RBK on omakorda teatanud, et Wagneri võitlejad osalesid märtsis 2016 kaks korda iidse Palmira vallutamises. Jaanuaris 2019 teatas Lääne ajakirjandus, et 400 vene palgasõdurit Wagner grupist kaitsevad nüüd Venezuela presidenti Madurot.¹

Millest tulenes vene palgasõdurite huvi valada oma verd võitluses nii endiste NSV Liidu vennasvabariikide vastu kui ka sõdades kaugel väljaspool oma kodumaad?

Veretöö eest maksti hästi. Värbamine toimus järgmiselt: "lojaalsuskontrolli" edukalt läbinud ja "tööle võetud" palgasõdurid hakkasid saama palka: Venemaal olles – 50-80 tuhat rubla kuus, operatsioonidel välismaal 100-120 tuhat rubla, osalemisel lahingutegevuses – 150-200 tuhat rubla, erioperatsioonidel ja suurte lahingute tingimustes – kuni 300 tuhat rubla kuus.²

Vene ajakirjanduse andmetel on SEK Wagneri sõjalistes allüksustes erineval ajal teeninud 1350 kuni 2000 meest. Saksa ajalehe Bild väitel küündis Wagneri palgasõdurite arv kõige ägedamate lahingute perioodil Süürias ja Kesk-Aafrikas isegi kuni 2500 inimeseni.

Formaal-juriidiliselt on SEK Wagner Venemaal lindprii. Selle olemasolu eitavad kõik Vene ametiisikud. Kreml on vaid aeg-ajalt tunnistanud, et vene sõdalased võivad tõepoolest eraviisiliselt osaleda lahingutegevuses väljaspool riigi piire.

Saatuslik öö

Pärast suvel 2017 ameeriklaste poolt toetatud kurdi Süüria Demokraatlike Jõudude (SDJ) ja Süüria valitsusvägede ühist laiaulatuslikku pealetungi Islamiriigile (ISIS) leppisid ameeriklased ja vene väejuhatus omavahel kokku, et Eufrati jõgi on eraldusjooneks Süüria valitsusvägede ja neid toetavate liitlaste ning kurdide ja neid toetavate USA sõjaväelaste vahel.

Põhja pool jõge hõivatud aladel asusid kurdid ja ameeriklastest eriüksuslased, lõuna pool jõge Süüria valitsusväed, vene spetsnazi üksused ning sõjalised erakompaniid.

Septembris 2017 pärast Deir-ez-Zor linna vabastamist Islamiriigi käest ületasid Süüria ja nende liitlaste allüksused vene sõjaväe inseneride toetusel jõe ning lepet ameeriklastega rikkudes hõivasid omavoliliselt selle põhjapoolsel kaldal 20 km pikkuse ja 5 km laiuse sillapea Hašami ning At-Tabia gaasi ja nafta leiukohtade piirkonnas.

Sillapeast mõne kilomeetri kaugusel asus suur naftatöötlemise tehas Conoco, mis sai oma tooraine Süüria kõige suuremast naftaleiukohast At-Tabias.

2018. aasta jaanuari teisel poolel lahkusid Süüria valitsusväed olukorraga rahulolematute kurdi Süüria Demokraatlike Jõudude (SDJ) survel Eufrati jõe põhjapoolselt kaldalt ning kurdide üksused hõivasid ameeriklaste abil Deiz ez-Zorist 80 km edela pool asuvad naftaväljad ja nafta rafineerimistehase.

Neid toetasid väljaõppe instruktoritena tegutsev 40 meheline USA eriüksuslaste salk ja lennuväe sihitajad. Ameeriklaste juhtimispunkt asus koos kurdide omaga Conocos, äsja ülevõetud nafta rafineerimistehases.

Jaanuari teisel poolel ületas ameeriklastele ja kurdidele ootamatult jõe süürlaste sildi all tegutsev suur vene eriüksuslastest, dessantväelastest ja elukutselistest sõduritest koosnev SEK Wagner koosseisu kuuluv väeüksus.

Püüdes varjata oma palgasõdureid ja üksuse kavatsusi esitasid Vene propagandamasin ning Süürias, Latakias Hmeimimi lennubaasis asuv vene väekontingendi juhtkond maailma avalikkusele järjekindlalt Wagnerit mitte vene, vaid süürlaste ja nende liitlaste väekoondisena.

Eufrati põhjapoolsel kaldal kanda kinnitanud Wagneri üksuse tarvis ehitasid venelased kiirkorras jõele ka pontoonsilla. Vaatamata kurdide ja ameeriklaste mitmetele järelepärimistele, kellega on tegemist ja hoiatustele kontrolljoone ületamise ning mõjutsoonide kokkuleppe rikkumiste eest, vastati Hmeimimist monotoonselt: "Me ei tea midagi. Meie omasid seal ei ole" ("Наших там нет").

Vene väejuhatus püüdis kangekaelselt veenda ameeriklasi ja kurde, et "tegemist on ilmselt Süüria valitsusvägede üksuse ja nende liitlastega." Ameeriklaste hoiatused ei mõjunud. Üsna pea viisid venelased jõe põhjapoolsele kaldale ka oma tankid ja suurtükid.

Reaalsuses käis suurejooneline näitemäng. Mõlemad pooled teadsid hästi, kes on ühel ja kes teisel poolel, kuid tegid näo, et nad usuvad üksteise selgitusi. Piirkonnas olevad USA eriüksuslased ja kurdid teadsid oma luure kaudu väga hästi, millised jõud on Eufrati põhjakaldal ja kellega on reaalselt tegemist.³

Olukord pingestus järjekindlalt. USA eriüksuslased olid sunnitud tegema viimase hoiatuse nn Süüria vägedele, avades kurdide abil jõe ülemvoolul asuva Et-Tabaka hüdroelektrijaama paisu lüüsid. Võimas veevool viis ära venelaste ehitatud silla ning lõhkus Wagneri üksuse kommunikatsiooniliinid jõe lõunakaldaga.

Nädal enne 7. veebruari 2018 oli ameeriklastele ja kurdidele selge, et venelased kavatsevad neid rünnata. Jõe põhjapoolsele kaldale oli koondatud umbes tuhandemeheline, kolmest 330-350 mehelisest ründepataljonist (vene palgasõdurite keeles "штурмовой отряд"), soomustehnika salgast, suurtükipataljonist, üksuse tagalast ning vägede juhtimispunktist koosnev, polgu suurune üksus. USA luuresatelliidid, luurelennukid ning raadiotehniline ja taktikaline luure jälgisid venelaste tegevust ööpäevaringselt.

Järgnevad sündmused näitasid, et ameeriklased jõudsid üpris lühikese ajaga ette valmistada põhjaliku kaitseoperatsiooni plaani. Neil oli venelastega klaarimata veel ka üks vana "võlg". Nimelt 19. septembril 2016 ründasid Vene pommitajad USA humanitaarkonvoid, mis liikus Süüria araabia Punase Poolkuu lipu all. Kolonn oli toomas humanitaarabi 78 000 süürlasele.

Pommitajad purustasid humanitaarkolonni, hukkus 21 tsiviilisikut, nende seas mõned ameeriklased ja üks Rahvusvahelise Punase Risti töötaja. Ameeriklastel oli tekkimas hea võimalus anda õppetund barbaarsetele, end karistamatutena tundvatele vene sõjarditele.⁴

Peakaitseliini ette loodi kurdide ja USA eriüksuslaste poolt mehitatud eelkaitsepositsioon. Oma väejuhatusega kooskõlastati tulevase lahingu perioodiks kurdide ja USA eriüksuslaste, lennuväe, lahingukopterite ning suurtükiväe ülesanded, sihtmärgid ja tegevuse kord.

Lõpetanud ettevalmistused pealetungiks, hakkas Wagner 7. veebruari 2018 õhtul pimeduse saabudes liikuma Deir-ez-Zori provintsis asuva Conoco linna suunas, mille läheduses asusid kurdide valduses olev nafta rafineerimistehas ja naftamaardlad.

Wagneri grupi võitlejate suhteliselt muretust käitumisest võis järeldada, et tuginedes oma üksuse suurusele ja tulejõule, olid vene palgasõdurid kindlad, et nad ei kohta ameeriklaste ja kurdide poolt tõsisemat vastupanu. Kaasa polnud võetud isegi öövaatluse seadmed ega õhutõrje vahendid.

Üksuse ees liikus eelsalgana kümne tanki ja 30 soomusmasinaga tugevdatud 1. ründepataljoni lahingugrupp. Sellele järgnesid mõne kilomeetri kaugusel 2. ja 5. ründepataljon, olles valmisolekus kohe astuma lahingusse, kui olukord seda nõuab. Wagneri suurtükipataljon asus laskepositsioonidel Eufrati jõe põhjakaldal, olles täies valmisolekus tule avamiseks oma liikuvate üksuste toetuseks.

Operatsioonis osalenud ja ellu jäänud vene palgasõdurite hilisemate seletuste järgi oli rünnaku eesmärgiks hävitada kurdide üksused, "anda säru" neid toetavatele USA eriüksuslastele, kompromiteerida ameeriklasi massmeedia kaudu maailma üldsuse ees ning vallutada nafta rafineerimistehas Conocos ja selle läheduses asuvad naftaväljad.

Jälgides nende poole liikuvaid vene üksusi, võtsid kurdide komandör Hasan ja USA õhujõudude kontingenti ülem Süürias kindralmajor James B. Gerard kaks korda sidet vene peakorteriga Hmeimims, püüdes veelkord selgitada välja, kas need on Süüria või vene üksused. Vastus oli sama: "Meie omasid seal ei ole".

USA õhujõudude juhataja Euroopas, kindral Jeffrey L. Harrigiani sõnul andis ta vahetult enne öist lahingut Süürias asuva koalitsiooni sideliine pidi Hmeimimi lennubaasis paiknevale vene väejuhatusele teada, et kurdide SDJ üksused ja ameeriklased asuvad positsioonidel Conoco tehases, umbes kaheksa kilomeetri kaugusel jõeäärsest platsdarmist, kus asus vahetult enne sõjaretke Wagneri üksus ning nõudis liikumist alustanud üksuse peatamist.

Vastus oli ikka sama: "Me ei tea. Meie omasid seal pole".

See andis ameeriklastele tegutsemiseks vabad käed. Venelased jõudsid kurdide ja ameerika eriüksuslaste poolt mehitatud eelpositsioonini pilkases pimeduses kell kümme õhtul. Puhkes äge lahing vene suurtükkide ja tankide tule toetusel. Pärast lühikest tulevahetust taandusid kurdid koos USA eriüksuslastega organiseeritult peakaitse-positsioonile. Ilmselt oli see ameeriklaste kaitseplaani järgi ettenähtud taandumine.

Püüdes kiirendada kurdide peakaitsepositsiooni läbimurret, andis Wagneri juht ilmselt käsu viia rünnaku tugevdamiseks lahingusse ka reservis olevad, tagapool liikuvad ründepataljonid. Oli pime öö, venelaste eelsalk peatus korraks, oodates neid järele, et siis rünnata koos. Kuid varsti algas tulemöll mida venelased mitte kuidagi ei oodanud.

Ameeriklased ja kurdid alustasid kaitseoperatsiooni, mis jagunes kaheks faasiks ning kestis kuus tundi. Selle esimestel tundidel hävitasid USA hävitajad-pommitajad F-15 ja mehitamata droonid MQ-9 Reaper õhk-maa rakettidega kõik Wagneri eelsalga tankid ja soomusmasinad. Samal ajal avas tule USA suurtükivägi.

Juhitavate rakettidega HIMARS (M142, High Mobility Artillery Rocket System - laskekaugus kuni 300 km) hävitati kottpimedas öös esimese kahe-kolme tunni jooksul Wagneri teine ja kolmas ründepataljonid, suurtükipataljon, üksuse juhtimispunkt ja tagala.

Vähesed ellujäänud Wagneri palgasõdurid on hiljem üksmeelselt kurtnud, et neil puudusid täielikult öise vaatluse seadmed ja et üksuse soomustehnikast pöördusid järgmise päeva hommikul, pärast öist lahingut omal käigul Eufrati jõe vasakkaldale tagasi vaid üks tank ja üks luuresoomuk BRDM-2.

Öise lahingu teine kolmetunnine faas, milles osalesid peamiselt USA lahingukopterid AC-64 Apache ning "lendav tank" - suurtükkidega relvastatud lennuk AC-130U, kujunes tõeliseks jahiks ellujäänud ja kõrbes laiali jooksvatele vene sõduritele.⁵

Pärast lahingut ikka veel šokis olevaid ja öisest tapatalgust oma muljeid jagavaid vene palgasõdureid hämmastas kõige enam USA lennuväe rakettide, pommide ning suurtükkide tule ülim täpsus.

Varahommikul, öise lahingu lõpus, helistas ameeriklastele vene vägede peakorterist Hmeimimis ohvitser ning palus luba oma hukkunud ja haavatud sõdurid ära viia. ⁶ Selline luba nende evakuatsiooniks ka anti. Kuid selle kõnega tunnistas vene väejuhatus Süürias nüüd ise, et ameeriklaste hävitatud ESK Wagner oli nende üksus, mitte Süüria valitsusvägede või mingite teiste Asadi liitlaste sõdurid.

Rahvusvahelisse ajakirjandusse lekkinud info kohaselt olid USA poolt kuuetunnisesse öisesse lahingusse kaasatud järgmised raskerelvad:

• Üks raskepommitaja B-52 (kannab kuni 32 tonni pomme või rakette).
• Neli rasket hävitajat F-22 Raptor.
• Kaks hävitaja-pommitajat F-15E Strike Eagle.
• Neli lahingukopterit AH-64 Apache.
• Mitu mehitamata lennukit MQ-9 Reaper.
• "Lendav tank" - ründelennuk AC-130U Spooky.
• Suurtükiväe reaktiivsüsteemid HIMARS⁷.

Lugejal võib tekkida küsimus, mis ülesannet täitsid öise lahingu ajal õhus viibinud USA raskepommitaja B-52 ja neli hävitajat F-22.

Vahetult lahingus nad ilmselt osalenud, vähemalt rahvusvahelises meedias ei ole sellest mingit infot ega märki. Ameeriklased vaikivad nende lennukite missioonist, kuid paljud sõjanduse asjatundjad on arvamusel, et selle operatsiooni ettevalmistanud USA ohvitserid arvestasid ka musta stsenaariumiga, pidades silmas, et venelased võivad hädas olevale Wagner üksusele appi tulla ning saata Hmeimim lennubaasist õhku oma sõjalennukid.

Venelastega lahingut pidavatel ameerika lahingulennukitel ja - kopteritel, eriüksuslastel ning kurdidel oleks sel juhul võinud tekkida suured probleemid. On üsna tõenäoline, et USA raskepommitaja, ja neli F-22 Raptor`it julgestasid õhust Deiz ez-Zori piirkonnas toimuvat, isoleerides õhuruumi lahinguvälja kohal.

Juhul kui vene lennukid ikkagi oleks sekkunud öisesse lahingusse, oleks radarite poolt nähtamatud USA hävitajad F-22 neutraliseerinud lennubaasist õhku tõusnud, Wagnerile appi saadetud lennuvahendid.

Raskepommitaja B-52 aga oli ilmselt valmis operatiivolukorra halvenemisel langetama oma 32 tonni rakette ja pomme kas Hašami lähistel pealetungivale üksusele Wagner või eriti kriitilise operatiivolukorra tekkimisel Hmeimim`i lennuväljale, tehes selle kasutamiskõlbmatuks.

Enneolematult suured kaotused Süürias olid Kremlile, Venemaa kaitseministeeriumile ning ka lihtsatele venelastele tõeliseks šokiks. Osapoolte reaktsiooni kohta on erinevaid andmeid. Ameeriklased jätkasid paljutähendavalt vaikimist, piirdudes vaid lühikeste vastustega küsijatele. Moskva aga püüdis kõigest väest toimunud katastroofi maha salata.

Enamik seda öist lahingut uurinud ja Wagneri ellujäänud palgasõduritega vestelnud Lääneriikide ning vene ajakirjanikke ja eksperte on peaaegu ühel meelel, et lahinguväljal hukkus 317 - 336 vene palgasõdurit, lisaks neile veel 30-34 meest purustatud soomusmasinates.⁸

Ellujäänud palgasõdurid kinnitasid reporteritele ühel häälel, et üksuses olid ainult venelased ning mitte ühtki Süüria või mõne teise Assadile lojaalse grupeeringu sõdurit.⁹ Vene liberaaldemokraatliku partei kauaaegne juht Vladimir Žirinovski teatas omakorda vene pressile, et hukkunud on 360 sõjaväelast. Umbes 350 meest said raskelt haavata ning nad transporditi sõjaväelennukitel Venemaa erinevatesse haiglatesse.

Bloombergi andmetel oli hukkunuid ja haavatuid kokku mitte vähem kui 650 (meeldetuletuseks – üksuses oli enne lahingut enam kui 1000 meest). Seda arvu on kinnitanud ka 2014. aasta suvel Ukrainas, Luganski oblastit vallutanud ja nüüd Putiniga teravasse opositsiooni sattunud endine vene FSB (FSB - Föderaalne julgeoleku teenistus) alampolkovnik Igor Girkin.¹⁰

Vene portaal Vzgljad avaldas 12. veebruaril 2018 teate, et Süürias olevas sõjalises erakompaniis Wagner ei ole nüüd enam ühtki polku (igas enam kui tuhat meest) ega ka ühtki pataljoni (igas u 500 meest).

Kohe pärast öiste sündmuste lõppu teatas Pentagon diplomaatiliselt, et süürlased ja neid toetavad üksused on rünnanud USA liitlaste, kurdi Süüria Demokraatlike Jõudude ala ning saanud raskelt lüüa. Vene kaitseministeerium kuulutas 8. veebruaril 2018 ameeriklaste karmi vastureaktsiooni "ootamatuks", mainimata seejuures venelaste osalust lahingus.

Suurtest kaotustes šokeeritud Putini propagandamasin oli vene palgasõdurite osaluse eitamisega öises lahingus end nurka ajanud. Tal ei olnud isegi võimalust avalikult süüdistada milleski kurde või ameeriklasi.

Moskva on esitanud asja nii, et mingid Süüria "omakaitseväelased" tegutsesid 7. veebruari 2018 õhtul ja öösel Hašami piirkonnas omal algatusel "kooskõlastamata Venemaa väejuhatusega".

Juba see, et muidu suhtekorralduslike avalduste ja suure propagandalärmiga tuntud Venemaa ametkonnad nii kaua ja nii kidakeelselt vaikisid ega alustanud "julmi propagandalööke kohutavate jänkide vastu", süvendab veendumust, et tegemist polnud mitte SEK Wagner meeste isetegevusliku afääriga, vaid kaitseminister Sergei Šoigu ettepanekul president Vladimir Putini kui vene relvajõudude ülemjuhataja vastava käsuga Süürias asuvale vene väejuhatusele.¹¹

Käivitati operatsioon, mis lõppes katastroofiga ja mille järel hakati vene sõjalistes ametkondades lahendama igavesi vene küsimusi: "Mida teha?" ja "Kes on süüdi?" Kõige tähtsam aga Kremli personalile oli, et mida ikkagi Putinile ette kanda ja kelle õlule panna süü ränga lüüasaamise tagajärgede eest?

Kidakeelsed pooled

Mõlemad selle öise lahingu osapooled, USA ja Venemaa, on juhtunu selgitustes jätkuvalt ülimalt kidakeelsed.

Washington hoiab madalat profiili ja kui vähegi võimalik, siis vaikib, tehes viisaka näo. Vene poolel on juhtunut enam-vähem tõepäraselt internetis kommenteerinud peamiselt lahingus ellujäänud osavõtjad ning sõjaliste erakompaniidega seotud isikud. Kuid näitemäng käib edasi.

Ameeriklased, teades väga hästi, kelle nad hävitasid, teatasid kogu maailmale, et nad ründasid vaherahu rikkunud Süüria üksust ja nende liitlasi, mainimata kes need viimased olid.

Moskva püüab juhtunust mitte rääkida, kinnitades vaid, et SEK Wagner on eraettevõte ja vene võimud ei vastuta temaga juhtunu eest. Kreml ei saanud avalikult öelda, et ameeriklasi ja kurde ründas vene üksus, seepärast hakkas vene propagandamasin levitama igasuguseid legende ja kuulujutte.

Välja on käidud versioon, et selle lahingu eriti suured venelaste kaotused on Lääne propaganda väljamõeldis. Moskva propaganda väidab, et 7. veebruaril tegutsesid operatsiooni piirkonnas SEK Wagner selja taga Venemaa relvajõudude eriüksuslased, kes olevat lahkunud õigel ajal ja ei sattunud ameeriklaste hukatusliku tule alla.

Vene meedia levitas ka teateid, et lahingu piirkonnas olevat viibinud mingi Iraani-meelsete jõudude üksus. Avalikkusele püütakse sisendada, et võib-olla ei olnud operatsiooni eesmärk sugugi nafta rafineerimistehase vallutamine ega ka SDJ kurdi võitlejad, vaid hoopis tehases viibinud Lääne nõunikud-eriüksuslased.

Detsembris 2018 pesi Vladimir Putin oma käed SEK Wagner katastroofist puhtaks, distantseerides üksuse Venemaast ja kuulutades selle personali sisuliselt lindpriiks. Venemaa liider tõestas veelkord, et ta peab oma sõdureid odavaks kulumaterjaliks, kelle elu ei maksa mitte midagi.

Venelaste sõjategevus käib Süürias ja Aafrikas edasi. Jaanuaris 2018 kinnitas Vene välisministeerium vene palgasõdurite viibimist Sudaanis. Peale selle on andmeid, et SEK palgasõdureid on nähtud ka Kesk-Aafrika vabariigis, vahetult sinna sõitnud nelja vene ajakirjaniku kummalise mõrvamise ajal.¹² Möödunud aasta viimastel kuudel ilmnes, et uuesti mehitatud SEK Wagneri palgasõdurid võtavad osa ka sõjategevusest Liibüas, mässajate poolel.

Huvitav on tuntud vene sõjalise eksperdi Pavel Felgengaueri arvamus ja kirjeldus 7. veebruari 2018 öise lahingu käigust ja tulemustest.¹³

Kui tema arvates oleks Wagneril õnnestunud USA eriüksuslaste vangivõtmine või likvideerimine teha Süüria omakaitseväelaste" sildi all, seda mõistagi Moskva suure propagandakära ja "terroristide" laipade demonstreerimisega, oleks selline venelaste edu andnud USA sõjaväe mainele Lähis-Ida regioonis korraliku hoobi, mis oleks võinud isegi viia Ameerika sõjajõudude väljatõmbamiseni Süüriast.¹⁴

Felgengaueri sõnul oleks see enesestmõistetavalt vastanud Moskva strateegilistele huvidele. Kuid tema arvates ilmutasid Süürias asuvad venelastest Wagneri operatsiooni planeerijad üüratut ebakompetentsust unustades, et USA sõjaväelased eelistavad juba aastaid pidada nii pealetungi- kui ka kaitselahinguid pimedas, sest öise lahingu varustus on neil maailma parim.

Vene palgasõdurite kogemus Ida-Ukrainas ja Süüria kodusõjas, kus lahingutegevus toimus peamiselt päeval, mängis Wagneri meestele kurjalt kätte, seades nad öises lahingus pimedate ja abitutena USA lennuväe pommide ja rakettide alla.

Felgengauer märgib, et lisaks sellele puudus venelastel täielikult arusaam, millised võivad olla sellise õhust tuleva öise täppisrünnaku reaalsed tagajärjed.¹⁵ Ta imetleb ameeriklaste lahingu planeerimist ja juhtimist väites:

"See on Ameerika ja lääneriikide raudne põhimõte: komandör lahinguväljal teab olukorda kõige paremini ja just tema jagab üksustele ülesandeid. Komandör pani näiteks täpselt paika oma eesliini, seades enda ja SDJ võitlejad lahinguformatsiooni ning andes neile korralduse astuda tulevahetusse pealetungiva vastasega.

Mingit lahingukorra segadust ei tekkinud ja kõik said täpselt aru, kus ja mida nad peavad tegema. Õhuväe lennujuhtide abil, kes kuulusid tehases viibiva salga koosseisu, andis komandör lahingukorraldused eri tüüpi lennukitest koosnevale löögigrupile ja raskesuurtükiväele, mis samuti avas täppistule. Tulistamine kestis kolm tundi.

Et pealetungi oli oodatud ja ameeriklased olid võimelised selle alguse ligikaudse aja juba varem kindlaks määrama, olid USA lennuväe ründegrupid valmis tegutsemiseks. Kui siis pealetung algas, olid hävitus-pommituslennukid F-15E Strike Eagle, droonid MQ-9 Reaper, tuletoetuslennukid AC-130 ja kopterid AH-64 Apache ning USA Keskväejuhatusele taktikaliste ülesannete täitmiseks antud pommituslennuk B-52 ilmselt juba õhus.

Grupeeringu põhijõuks olid erioperatsioonide toetuseks mõeldud lennukid AC-130U Spooky, mis on varustatud sihtmärkide jälgimise radari- ja optiliste süsteemidega, mitmekihilise kõikvõimalike õhutõrjerakettide vastase automaatkaitsesüsteemiga ning 105 mm haubitsa M102, 40 mm ja 25 mm automaatkahuritega ja öiste vaatlusseadmetega.

Neid lennukeid on pidevalt moderniseeritud ja hiljem ei ole see enam kellelgi paremini õnnestunud. Haubits võimaldab anda täppistuld kilomeetrite kauguselt, sattumata vastase õhutõrjevahendite tabamiskaugusse.

Kuna see lennuk on valmistatud transpordilennuki C-130 baasil, võib see rohkelt peale võtta lahinguvarustust pikaajalise katkematu tule andmiseks. Samuti on lennukis võimas statsionaarne elektroonilise sõjapidamise jaam."¹⁶

Putiniga opositsioonis oleva vene kindralpolkovniku Leonid Ivašovi andmeil halvati lahingu ajal kõik Wagneri juhtimis- ja sidevahendid.

Venelaste sõjalise erakompanii Wagner tragöödiast on möödunud kaks aastat. Kuid internet elab. Selle häbiväärselt kaotatud lahingu ümber jätkub aktiivne arutelu.

Vene palgasõdurite ränk lüüasaamine ja suured kaotused elavjõus vapustasid tugevasti mitte ainult sõjaväelasi vaid ilmselt ka Venemaa juhtkonda, riigi koorekihti ning kõige enam lihtrahvast, kes kandis selles mõttetus, Kremli sunnil initsieeritud lahingus kõige suuremaid ohvreid oma tapetud ja haavatud isade ja poegade näol.

Allikad