Arstide, teadlaste ja valitsuse pingutus venitada viirusesse nakatumise aeg võimalikult pikale ajale, et hoida ära järsku kasvu, on õnnestunud, kinnitab viroloogiaprofessor Irja Lutsar, kes on üks valitsuse nõuandjatest. Seetõttu aga ei lähe tipp mööda ka mõne päevaga nagu Hiinas, vaid pigem kestab pikalt ja vähenemine tuleb aeglaselt ning järk-järgult, pigem nagu Itaalias, Sloveenias ja Norras.

"Meetmed mingil määral töötavad. Kui oleksime lasknud haigusel täiesti kontrollimatult siin tegutseda, oleks tipp juba käes olnud, aga kogu riigi tegutsemine ongi ju olnud suunatud selle kõvera lamedaks löömisele," ütleb Lutsar. "See tipp pole ka sellilne nagu Hiinas, vaid pigem lame, nagu näeme praegu Itaalias, kus ükspäev pisut vähem, teine päev natuke rohkem haigestumisi ja võib-olla isegi juba pisut langustendentsi omab. See tipp on pikk ajalises mõttes."

Lutsar ütleb, et kui võrrelda Itaaliaga, kus ta ettevaatlikult julgeb tipu ületamist saavutatuks pidada, võib ka Eestis arvestada selleni jõudmist nelja nädalaga. Kui lugeda Eesti epideemia alguseks 10. märtsi, ongi nädala pärast meil tipp käes.

Lutsar kinnitab, et praeguse seisuga võib Eesti meetmeid tõhusateks pidada.

"Eksponentsiaalset kasvu pole me näinud, seda pole juhtunud. Meetmed seda viirust päris siit Eestimaalt välja tõrjuda ei saanud ja eks epideemia võtab igal pool oma aja."

Itaalia on Lutsari sõnul ka ainus Euroopa riik, kus võib hakata märkama langustendentsi.

"Aga see kõik võtab aega," rõhutab ta.

Lutsar kinnitab, et enne lihavõttepühi ei muutu Eestis piirangutega midagi. Nädala pärast saab praegust prognoosi taas hinnata ja siis vaadata, milliseid strateegiaid teised Euroopa riigid kasutavad.

Piiranguid tuleks aga Eestis vaadelda regiooniti, leiab ta. Kuna Eestis on haiguse epitsentriks Saaremaa, kust on tulnud ligi 40 protsenti kõigist positiivsetest koroonaproovidest, on rangemad meetmed seal põhjendatud. Kogu Eestis ta ühetaolist lähenemist vajalikuks ei pea.

"Täna me väga selgeid uusi soovitusi ei anna. Praegu peab igauks istuma kodus, kuhugi minna ei tohi. Poodi on lubatud minna ainult süüa ostma ja apteeki rohtusid ostma. Minu meelest on meie piirangud piisavalt ranged, iseasi, kas ja kuidas inimesed nendest kinni peavad," ütleb professor.

Võrrand mitme tundmatuga

Koroonapuhangu mudeldamine on sõna otseses mõttes võrrand mitme tundmatuga. Kuna viirus on uus ja käitub arvamatult, nagu käitub arvamatult ka rahvas, kellel ometi on palutud väga rangeid meetmeid järgida, on ka prognoose raske teha.

Tartu ülikooli matemaatilise statistika professor, valitsuse teadusnõukoja liige Krista Fischer on juhtinud matemaatiliste mudeldajate meeskonda, kuhu kuulub palju Eesti teadlasi, alates viroloogidest ja lõpetades matemaatikutega.

"Üritame ennustada tulevikku, mida me veel ei tea," tõdeb Fischer. ""Oleme jõudnud punkti, kus peame nädal aega veel andmeid koguma, et näha, kas meetmed on olnud piisavalt tõhusad ja kas hakata mõtlema, kudas sellest asjast välja tulla või tuleb veel mõnda aega jätkata praegust režiimi."

Uue haiguse puhul pole veel lõpuni selge, kaua püsib inimene nakkusohtlik, kui paljud põevad haiguse läbi ilma sümptomiteta ja levik sõltub üksiti sellest, kui palju on haigetel inimestel kontakte teistega. Seetõttu tuleb ka prognoosidesse suhtuda väga suure ettevaatlikkusega ning ühtki stsenaariumit ei saa välistada, tõdeb ta.

Rahvusvaheline statistika: pooled väljuvad intensiivravist eluga

"Kõik stsenaariumid ütlevad, et nädala jooksul võime näha veel kasvu just haigla- ja intensiivravil patsientide arvus, aga see väga suur ei pruugiks olla. Ei saa kuidagi välistada, et tuleb ka surmajuhtumeid juurde. Kui läheb käiku positiivne stsenaarium, siis võiks näha nädala pärast veidi langustendentsi," ütleb Fischer.

Optimaalse stsenaariumi järgi võib korraga haiglas olevate koroonapatsientide arv jääda epideemia tipphetkedel 125 kanti ehk kusagile 100 ja 150 vahele, ütleb Fischer. Võrdluseks: praegu on haiglas 90 selle diagnoosiga patsienti.

"Kui ta sinna tõuseb, on küsimus, kas sealt edasi võiks hakata langema," selgitab Fischer.

Rahvusvaheline statistika näitab, et veerand kuni pool kõigist haiglasse jõudnutest jõuab intensiivravisse. Seega võib korraga intensiivravisse sattuvate patsientide arv ulatuda Eestis umbes 50-ni.

Rahvusvaheline kogemus näitab, et surevad umbes pooled intensiivravi vajavad patsiendid. Kas Eestis läheb nii nagu mujal, saab hinnata tagantjärele, sest siin on haiguspuhang alles tõusuteel. Julgustav on siiski see, et ka mõni intensiivravi vajanud patsient on Eestis sealt juba tervena väljunud.

Ent see sõltub palju ka sellest, kas suudetakse viiruse suuremat levikut riskigruppidele vältida, sest vanemad ja raskemate krooniliste haigustega inimesed on ka intensiivravis raskemas seisus. Seetõttu pole ka karjaimmuunsuse saavutamine hea strateegia, sest riskigruppidele võib see suurema tõenäosusega tähendada mitte läbipõdemist, vaid suremist haiguse tagajärjel.

Nakkusoht ei ole 1. mail möödas

Kusagil maailmas ei osata vastata veel küsimusele, kaua pandeemia kestab.

Nii on ka Eestis keeruline otsustada, millist hetke võiks haiguspuhangu lõpuks pidada, sest kuni haigus mööda maailma oma laastamistööd veel teeb, jääb pikalt õhku võimalus, et see tuuakse Eestisse tagasi. Seetõttu on väljumisstrateegiat vaja targalt teha.

Ka piirangute leevendamisega on sama lugu: kui liiga kiiresti liiga palju vabadusi tagasi anda, võib taanduma hakkav haigus uue tõusulaine ette võtta.

Ka eriolukord, mis praegu on kehtestatud 1. maini, on lai mõiste.

"Päris 1. maist me ei saa ka täpselt samamoodi edasi elada nagu kaks kuud tagasi. Peame arutama, kuidas ennetada nakkuse saamist, kuidas suudaksime igapäevaelus ettevaatlikumad olla. Nakkusoht ei ole 1. mail möödas. Välismaal on ta ju olemas, isegi kui Eestis peaks olema möödas. Jääb ikka võimalus, et haigus tuuakse siia tagasi. Need on väga suured ja tõsised küsimused," tõdeb Fischer.