"Pealtnägija" tegi virtuaalse ümbermaailmareisi koroona jälgedes ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Kõigest nelja kuuga on koroonaviirus teinud tiiru maakerale ja jõudnud sisuliselt igasse maailma nurka. Millisesse reaalsusesse paiskas kiirelt leviv viirus eksiilis elavad eestlased? "Pealtnägija" ajakirjanik Kristjan Pihl võttis ette virtuaalse ümbermaailmareisi ja kuulis, et mõnel pool on olukord lihtsalt ärev, aga mõnel pool muretsevad eestlased selgelt juba oma turvalisuse pärast.

Esimene peatuspunkt oli Koh Samui. Tai suuruselt teise saare paradiislikud rannad ja lopsakad metsad meelitavad miljoneid turiste aastas. 30-aastane videograaf Alari Teede saabus veebruaris ja pidi Tais veetma mõned puhkusenädalad. Kui märtsi keskel kehtestati Eestis eriolukord, otsustas ta paikseks jääda, kuni asjad kodumaal lahenevad. Kuid viirus jõudis peagi ka Taisse ja kuningriik pandi sisuliselt päevadega lukku.

"Praegu ongi selline päris kõhe tunne, ma väga loodan, et tulevad vahelennud. Maikuus tahaks hiljemalt Eestisse jõuda. Kui ei ole võimalik, siis juunini kannataks veel ära, aga pärast seda kauemaks küll ei tahaks siia jääda," tunnistas Teede.

69 miljoni elanikuga riigis oli nädala alguse seisuga ametlikult vaid 2300 nakatunut ja 27 surnut. Tai kehtestas küll kohustusliku maskikandmise avalikes kohtades, sulges rannad, paljud poed ja lennujaamad, kuid oleks ime, kui olukord ei halvene. Sisuliselt samal ajal, kui "Pealtnägija" Teedega rääkis, ilmuski uudis esimesest haigestunud eestlasest Tais. 57-aastasel mehel diagnoositi koroona küll riigi teises otsas, Phuketis, kuid Teede tunnistas, et tundis esimest korda ärevust.

"Nii nagu Eestis välismaalasi vastu enam ei võeta, on ka täpselt siin riigi prioriteet ikkagi enda kodanikud ja välismaalased on nende jaoks justkui teisejärgulised," kirjeldas Teede. "Seega kui siin läheb väga jamaks ja haiglad on pungil inimesi täis, siis olen mina esimene, kes haigla ukse taha jääb."

Punane silt maja ette ja tempel käele

Samal ajal on maailma ühes rahvarohkemas riigis ehk Indias lõksus 36-aastane Merle Marwah koos perega. Suurbritannias restorani pidav India-Eesti pere tuli puhkusele 5. märtsil, veetis nädalakese mereäärses kuurordis Goas, kui New Delhi kaudu tagasi sõites selgus, et 1,2 miljardi elanikuga riik pannakse sisuliselt seisma.

Loetud päevadega seisati lennuühendus ja kehtestati riigiülene liikumiskeeld, seejuures tühistati ka Marwahite kojulend. Pealinn eraldati tsoonideks, mida valvavad relvastatud politseinikud.

Suurem nakkuslevik on saadud Indias pidama, kuid eestlanna igatseb koju. Hele nahavärv tõmbab soovimatut tähelepanu ja kardetavasti pinged ajapikku kuhjuvad.

"Politsei tahtis meie maja ette lüüa punast silti, mis hoiataks teisi tänaval liikujaid meie maja eest, et seal võivad viibida inimesed, kes võivad olla nakatunud," rääkis Merle Marwah. "Ka tahtsid nad meile käe peale lüüa templeid, et juhul kui me ikkagi välja hiilime kodust, siis poemüüjad või kes iganes näevad, et templid on käe peale löödud, et inimesed on ohtlikud. Õnneks on meie teine naabrimees suur politseiohvitser ja tema tuli ja rääkis meid sellest ikkagi välja, nii et keegi meile templeid käe peale ei löönud."

Alles see oli, kui Austraaliat nuhtlesid metsatulekahjud, seejärel veeuputus, aga nüüd kägistab Rohelist Kontinenti viirusehirm. Ehkki haigestunute ja hukkunute osakaal on 25 miljoni elanikuga riigis veel võrdlemisi madal, siis 31-aastase telereporteri Katri Uibu sõnul kehtestab valitsus karme reegleid, mis aga kohati tekitavad segadust.

Kohvikus ei või käia, aga juuksuris võib 30 minutit olla

"Kohvikutes ja restoranides ei või käia, aga juuksuris võib olla 30 minutit. Selliseid veidraid situatsioone, et inimesed ei saa aru, miks ühed asjad on lubatud, aga teised ei ole," arutles Uibu. "Nüüd siis pargis ei või olla enam, pargipingi peal ei või istuda, aga samas riidepoed on lahti ja sellised veidrad reeglid, mis on natuke pilkamist võib-olla inimeste poolt toonud."

Geograafiliselt on Tasmaania Austraaliale nagu Saaremaa Eestile, aga pindalalt Eestist pisut suuremal, ent hõredamalt asustatud saarel Austraalia lõunarannikul veel suuremat epideemiat pole, kuid esimesed juhtumid on siiski juba käes (6000 haigusjuhtu ja 50 surma). Omaette küsimus, mis saab riigi majandusest.

Kui paljudes riikides on piirangute puhul raiutud kujundlikult koera saba jupikaupa, siis Miret Raadiku sõnul Kolumbias keeldude ja käskudega pikalt ei pühitsetud. Kariibi mere kaunis sadamalinnas Cartagenas elav eestlanna oli rahul, et riik on ta sisuliselt luku taha pannud ja imestas, miks Eestis ja mujal arenenud riikides venitati.

Kolumbias sõltub väljaskäimine ID-kaardi viimasest numbrist

"Mulle kui tavakodanikule on piirangud päris konkreetsed, välja tohin minna ainult kindlatel päevadel. See sõltub minu ID-kaardi viimasest numbrist," selgitas jalgrattatuure korraldav Raadik. "Ja väljas tohin viibida hommikul kella neljast pärastlõunal või õhtul kella neljani. Ja väljamineku põhjused võivad olla siis, et võin minna poodi. Oleks mul koer, võiks minna koeraga jalutama, minna apteeki, arsti vastuvõtule… ehk kõik see esmavajalik."

49 miljoniga elanikuga riigis on hetkel Eestiga samas suurusjärgus nakatunuid ja hukkunuid – vastavalt 1800 ja 50. Ehkki kolumbialased ise usuvad, et neil on Ladina-Ameerika üks tugevamaid meditsiinisüsteeme, kardetakse ka seal ülejõu käivat haigete laviini. Seetõttu ei vaidle keegi karantiini vastu.

"Siin ei tekkinud mingit probleemi, mingit küsimust," kinnitas Raadik. "Kui ma Eesti meediat loen ja näen arutelu inimõiguste üle, siis siin keegi ei räägi inimõigustest, siin räägitakse inimeludest."

"Kui algselt oli karantiin 13. aprillini ehk see oleks pidanud lõppema juba nädala pärast, siis nüüd seda pikendati 26. aprillini ehk kokku oleme üleriigilises karantiinis enam kui kuu aega," lisas Raadik.

Maratoonar sattus trellide taha

See, kas epideemia tõttu seiskunud elu võib kaasa tuua nälja, on küsimus Aafrikas. 50 miljoni elanikuga Keenias treenib olümpiamängudeks maratoonar Roman Fosti. Kas on põhjus väheses testimises või ei suuda viirus kõrgmäestiku tingimustes nii kiiresti levida – ka sellised jutud ringlevad –, kuid Keenias on tuvastatud hetkel vaid 172 haigus- ja kuus surmajuhtumit, ent Fosti sõnul on kohalikega suheldes päevselge, et viirust kardetakse nagu tuld.

"Liikumiskeeld tähendaks seda, et inimesed ei saaks üldse endale teenida söögiraha. Ja see tekitaks päris korralikult sotsiaalse kriisi siin ja inimesed on öelnud, et pigem suren koroonahaigusesse kui suren nälga," avaldas Fosti.

Ehkki Iten, kus Fosti koos hulga Eesti pikamaajooksjatega treenib, pole kuigi arenenud piirkond, on ka seal iga turu ja poeukse juurde ilmunud kohustuslik kauss seebi ja veega. Kohustus on hoida sotsiaalset distantsi ning matatud ehk Eesti mõistes marsruuttaksod pole enam rahvast pungil.

"Sportlastele on kõige suurem piirang see, et grupis treeningud on keelatud," nentis Fosti. "Võib joosta ainult üksinda."

Just põhjusel, et eestlane ei hoidnud treeningul kaaslastega piisavat pikivahet, tirisid agarad politseinikud ta eelmisel nädalal seitsmeks tunniks arestimajja. Kui see oli ebameeldiv, aga siiski ohutu, siis õhus on märke, et varsti läheb keerulisemaks.

New Yorgi inimestel on kaose kogemus olemas

"Eks inimesed jälgivad uudiseid ja on ülejäänud maailma olukorraga kursis ja seetõttu ka pelgavad kohati ka välismaalasi. Minnakse meist võib-olla vahepeal ka ringiga mööda," sõnas Fosti. "Ka tänagi öeldi mulle mitmel korral mister koroona või koroona-koroona ja paljud inimesed, kui ma nende juurest mööda lähen, hoiavad kätt suu ja nina ees. Ühe korra isegi lapsed viskasid kividega, eks vanemad on neil kodus rääkinud, et need valged inimesed tõid meile koroonaviiruse."

"Täiesti võimalik, et kui see lockdown tuleb, siis valged inimesed on siin esimesed, keda võidakse hakata röövima, sest teatakse, et valgel inimesel on raha ja teatakse, kus valged inimesed elavad," lisas Fosti.

Kui Aafrikas hoitakse veel hinge kinni, siis üle 320 miljoni elanikuga Ameerika Ühendriikides on juba praegu rohkem haigeid kui Itaalias, Hispaanias ja Hiinas kokku. Riigis sureb viimastel päevadel tuhatkond inimest päevas ja epideemia kese on New York, mida kutsutakse juba uueks Wuhaniks. ÜRO julgeolekunõukogus töötava diplomaadi Peeter Raudsiku sõnul ongi kõige silmatorkavam kontrast suhteline vaikus linnas, mis muidu kunagi ei maga.

"Ma arvan, isegi kui Eestist vaadata mõnda seda kaadrit või pilti, siis justkui tundub, et elu käib. Aga New Yorgi elu ja energia, mis tavaliselt siin on, see on kadunud," nentis Raudsik.

Ehkki reportaažid on mornid, kohalikud EMO-d on kokku kukkumise äärel, sõjavägi rajab üle linna ajutisi välihaiglaid, siis njuujorklased on Raudsiku meelest rahulikumad kui mõnede Vana Maailma metropolide elanikud.

"11. septembri terrorirünnakud on inimestel veel selgelt meeles, see kaos, mis sellega kaasnes, see hirm, teadmatus ja nii edasi. Tegelikult njuujorklased võrreldes paljude teiste maailma linnadega on juba kogenud sellist väga tugevat kaost," mõtiskles Raudsik. "Ja ma arvan, et tänu sellele kogemusele siin ka inimesed võtavad seda asja niimoodi mõõdetult, rahulikult ja siin pole tekkinud sellist paanikat."

Hiinas elav eestlane kardab, et Euroopas tavaelu veel ei taastu

Aga mis on seis Hiinas, kust kõik algas? Uue koroonaviiruse algpunktist Hubeist 700 kilomeetri ehk Hiina mõõtkavas kiviviske kaugusel asuvas Hangzhous töötav Miko Raud kinnitab, et pärast kolmekuulist seisakut hakkab elu tasapisi rööbastesse naasma.

"Väiksemad tänavapealsed kauplused on nüüd uksed lahti teinud. Paljud väiksemad kohvikud ja väiksemad kauplused läksid pankroti, silma järgi umbes viiendik," rääkis Raud.

Kohalikus koolis inglise keelt õpetav eestlane, kes on Hiinas elanud juba 16 aastat, kardab siiski, et Euroopas asjad nii kiirelt ei lähe. Hiina keskvalitsuse kehtestatud jõhkrad meetmed, kuhu kuulusid muuhulgas tervete perede jõuga isolaatorisse viimine või majauste kinni keevitamine, pole demokraatlikes lääneriikides veel mõeldavad. Lisaks on suured kahtlused, kas Hiina ametlikud numbrid 82 000 haiget ja 3300 hukkunut 1,3 miljardi inimese kohta peavad tegelikult paika.

"Hiina on väga rikas, tal on raha rohkem kui ühelgi teisel riigil, mis tähendab seda, et kui selline kriis tuleb ja kui sinna on vaja mingi koha peale raha kulutada, see raha leitakse momendiga," sõnas Raud. "See on üks asi, teine asi on, et Hiina inimesed on harjunud selle eluga, kuidas öelda, riigipoolse kontrolli tingimustes."

"Vaatamata sellele, et Hiina on kõige turvalisem koht siin maailmas vähemasti selle viiruse osas, ma ei julgeks optimismi küll süstida kuidagimoodi," jätkas Raud. "Arvan, et see, et Hiinas suhteliselt kiiresti sellele piir peale pandi, ei tähenda seda, et ülejäänud riikides see sama kiiresti, sama ladusalt läheks."

Toimetaja: Maarja Värv

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: