Haiguse tõttu karantiini jäädes arvasin, et nüüd vist on käes aeg hakata kriisivaru - külmkuivatatud toidu pakke söögikordadeks vormistama.

Oleks ma siis teadnud, et mu trepimademele sätitud korvi ilmuvad õrnalt suitsutatud part, mandlileib, taluvõist, värskest piimast ja juurikatest-puuviljadest kõnelemata, võinuks omal ajal ilmselt nii mõnegi paki kuivaineid ostmata jätta. Sest ühtäkki on mu koduukse taha seatud korvist saanud imeline kauplus, kuhu toovad kaupa kõik väiketootjad, ka need, mis tegutsevad kohtades, kuhu ma siiani ajapuudusel sattunud pole, või on hoopiski sõprade soovituse või netis nähtu põhjal avastatud.

Ma näen, et neil on huvi mulle oma kraami müüa, kliendil mõistagi rõõm suur ja rahakott lahtine.

Talupidajad ookeani taga nendivad meedias, et alles nüüd hakkavad inimesed aru saama, et värsket kraami on võimalik ka otse tootjalt osta ja ei pea selleks ekstra kuhugile poodi sättima.

Koroonapandeemias esimesena suure löögi saanud Hiinas panid hätta jäänud väiketootjatele ja talunikele õla alla sealsed e-kaubanduse hiiud, teiste seas tegi näiteks veebikaubanduse gigant Pinduoduo "otse talust sulle koju" juur- ja puuviljade tellimise erikampaania.

USA-s Los Angelese piirkonnas talutoidu otsemüüki korraldav Jennifer Piette rääkis New York Timesile, kuidas pandeemia tõttu lukku läinud riigis tõusis kliendibaas nädalaga 85-lt 185-le ja nädal hiljem 350-le. "Ma loodan tõesti, et see muutus pole ajutine, vaid inimeste arusaam toidu tarbimisest on muutunud," nentis ta.

Mõned Eesti väiketootjad ütlevad, et suuresti on praegune kojukanne tingitud põhiliste tarnepartnerite – söögikohtade – äralangemisest. Kojukanne aitavat raske aja üle elada, samas kurdetakse keerulise logistika ja kojuveoga seotud rahakulu üle. Kliente leiavad väiketootjad peaasjalikult sotsiaalmeediagruppidest ja oma Facebooki-lehe kaudu.

Lojaalset ja maksujõulist kliendibaasi on praegu tekitada kergem ja soodsam kui kunagi varem – osavad sotsiaalmeediakasutajad õpetavad teisigi, kuidas sotsiaalmeediavõrgustikke, tasuta suhtlusgruppe, sisuturundust jms nippe enda kasuks kõige tulemuslikumalt tööle panna.

Inimesed muudkui laigivad ja jagavad, ole ainult hakkamas ja müü! See jällegi eeldab teadmisi ja ennekõike jätkusuutlikkust sotsiaalmeediakanaleid käigus hoida. Õnnelikumas olukorras on need väiketootjad, kelle kodukohas hästi toimivad OTT (otse tootjalt tarbijale) ühendused või siis tegusad esindajad juba sissetöötatud kanalite ja kaubamärkidega, nagu näiteks kagunurga Uma mekk või Saaremaa Ehtne Toode.

Ühes samal teemal peetud sotsiaalmeediadiskussioonis nähvas osaleja, et paljudele jääb talukaup hinna tõttu kättesaamatuks. Siiralt kahtlen, kas 50 senti juurviljakilo eest võib pidada just röögatuks hinnaks, kuid talunikud ja väiketootjad ei peakski kõige odavamate toodete pakkumise nimel end hingetuks jooksma.

Tarbijaid, kes ei lähe kaasa hinnaralliga, vaid teevad ostuotsuse toote muid kriteeriume arvesse võttes, on Eestiski juba piisavalt ning e-kanalitest pole neid kuigi keeruline üles leida.

Tuleb neile ostmine võimalikult lihtsaks teha, olgu see siis Wolti-suguse teenuse laiendus, oma kojukandeteenus või hoopis mõni uus andmebaas, mis võimaldab asukohapõhiselt just selles piirkonnas kaupa koju toovaid talusid-väiketootjaid leida ja neile tellimusi esitada.

Tuleviku ennustamine on üsna tänamatu töö, aga loota võib ikka, et muutunud on nii tarbimis- kui ka müügiharjumused. Ühel kenal päeval ehk ei pea väiketootjate kraami mekkimiseks enam inimmassis laatadel trügima, vaid tore piimamees toob õiglase tasu eest hea ja parema koduukse taha.