Me oleme sõjas, öeldakse praegu. On see võrdlus kohane?

Mõneti küll. Ka siin on langenud, on hospitaliseeritud, aga mis peamine – kõikide riikide ressursid pannakse tõsise katsumuse alla. Nii rahalised ressursid, ka meditsiinipersonal ja –vahendid, kuni korrakaitse ja julgeolekuni välja.

See ei ole teile kui juhile esimene kriis?

Jah, minu juhikarjääri jooksul on see kolmas kriis. Kõik need on olnud erinevad ja õppida saabki neist seda, et copy-paste lahendusi ei ole.

Mis on nüüd teistmoodi, võrreldes Vene turu kokkukukkumisega 1990. aastate teisel poolel või finantskriisiga 2008-2009?

Kodanikule on täiesti teistmoodi selle kriisi algus. Kui eelmine kriis küpses, seda oli mõneti oodata ja ometi oli see ootamatu, siis nüüd algas kriis väga konkreetselt, on laiaulatuslik, hõlmab – küll erineval moel – kõiki ettevõtteid ja ettevõtjaid.

Võiksime täna mõelda sellele, et mis juhtub siis, kui kriis läbi saab. Olles praegu sunnitud kodudes olema, kui majandus on peatatud, peaksime valmistuma kriisi-järgseks ajaks.

Ei tohi teha endale illusiooni, et ühel päeval teatatakse kriisi lõppemisest, siis oleks justkui kapitulatsiooniakt alla kirjutatud, järgneb saluut ja lillepidu, kõik siirduvad tagasi oma endistele töökohtadele ning transport maal, merel ja õhus väljub jälle kriisi-eelsete graafikute järgi.

Seda kindlasti ei tule.

Kuidas see kriis lõpeb?

Kõigepealt lõpeb viiruse kriis, mis ei juhtu päevapealt ja millest tullakse välja ettevaatlikkusega. Siis alles võime rääkida, et on kadunud peamine takistus majandusele, saab käivitada majandust ja sellele järgneb majanduse tõus.

Siis loetakse kokku ka selle kriisi suurimad kaotajad. Kes nad on?

Kõigepealt ütlen, mida ma kõige rohkem kardan ja mida me keegi näha ei tahaks.

Esiteks inimkaotused. Eelmise kriisi puhul räägime umbes 100 000 inimesest, kes lahkusid Eestist, asusid tööle mujal ja meie kaotasime 100 000 tarbijat, töötegijat, maksumaksjat... Nii oleme juba hulk aega olukorras, kus investeeringute kaasamisel on üks top-probleemidest, et meil ei ole piisavalt tööjõudu, sealhulgas piisavalt oskustööjõudu.

Teine suur võimalik kaotus on see, et silmapaistvad Eesti ettevõtted hakkavad ära minema väliskapitali kontrolli alla. Ehk – kellelgi on ressurssi, võimekust ja juba ka soovi neid õigel hetkel üles osta.

Need ettevõtted on ju elujõulised?

Täpselt nii, nad on lihtsalt pärsitud tingimustes. Mulle ei meeldi mõttekäik, mida ikka korratakse, et elujõuline ettevõte jääb ellu. Kui kala tõsta veest paariks tunniks päikese kätte, siis ta sureb ära, aga me ei saa öelda, et see kala polnud elujõuline. Ta oli väga elujõuline, ainult et endale normaalses keskkonnas.

Nüüd, kus majandus on sellisel määral peatatud, et saa ettevõtte elujõudu heade aegade kombel mõõta.

Risk on selles, kui meie ettevõtted libisevad väliskapitali kontrolli alla...

Pikka aega oleme rääkinud, et kapitalil ei ole rahvust. Tegelikult on ikka küll, nüüd oleme selles üsna veendunud ja juba julgeme öelda, et mitte iga investeering ei ole siia teretulnud.

Kui kapitalil on rahvus, siis see rahvus ka ütleb, millisest rahvusest on ja kus elavad inimesed, kes äri juhivad, arendavad ja saavad selle eest ka kõrgemat palka. Nii kaotame meie nende äride juhtimise, arendamise ja seega ka kõrgepalgalised töökohad. See on halb.

Kust tuleksid kriisiajal meie ettevõtete rahvusvahelised ülesostjad?

Küllap neid kohti pole ainult üks. Loodan siiralt, et nii ei lähe, et kriis ei kujune nii pikaajaliseks ja on võimalik ka mingeid meetmeid rakendada, et nii ei juhtuks.

Mujalt maailmast on näiteid, kus pangad asusid kriisi ajal kinnisvaraomanikeks ja pärast sellest kasumlikult väljusid. Eestiski on räägitud, et riik võiks olla mõnede ettevõtete puhul keeruliste aegade aktsionär.

Näiteks Tallinki puhul?

Jah, seda on ju arutatud ja kindlasti poleks Tallink ainus võimalik ettevõte. Minu meelest on väga hea, et niisuguseid variante juba arutatakse ja selleks vajadusel valmistutakse.

Kas Euroopa Liit peaks koroona-ulatusega kriiside puhul ühtsena tegutsema või ongi õige põhimõte "igaüks päästab ennast"?

Me ei saa praegu rääkida endisest maailmast, kus iga geograafiline punkt oli ühe päeva või ööpäeva lennusõidu kaugusel. Ühe hetkega muutus maailm meile palju suuremaks.

Kaupade vabast liikumisest, ka protektsionismi puudumisest saame rääkida nüüd minevikus. Kaubad ei liigu enam nii vabalt, tarneahelad on häiritud, ka viivituste tõttu piiridel.

Paljuski on saabunud aeg, kui – piltlikult öeldes – tuleb koos huntidega uluda. Kuid minu arvates ei ole Euroopa Liit võtnud selles kriisis ühtegi selget ja mõjuvat hoiakut, kui neid ongi püütud teha, siis hilinemisega.

Kui nüüd kujutada ette, et meil oleks kalli ülalpidamisega Rail Baltic, siis mina ei tahaks näha vaimusilmas Poola piiril seisvaid ronge.

Te üllatasite, kui ütlesite, et maailm muutus suuremaks. Pigem siiski väiksemaks, sest kõik kapseldusid Euroopa Liidus oma piiridesse?

Muutus suuremaks selles mõttes, et on nüüd meile kättesaamatum. Me ei saa sinna. Teame, et see [maailm] on olemas, aga jäi meist palju kaugemale.

Olime harjunud piiri taga olevaid ressursse omaks pidama, nagu saime ise igal pool omad olla, saime vabalt kaubelda, osta – allhankeid, materjale, kaupu... Nüüd päris nii enam ei ole. Nüüd on see palju raskem ja kõik näib meist olevat palju kaugemale nihkunud.

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse peamised ülesanded on Eesti ettevõtete ekspordivõimekuse hoogustamine, turismitulu kasvatamine ja välisinvesteeringute Eestisse toomine. Kas te olete praegu pausil?

Ei ole.

Kuidas nii? Eksporti ei toimu, turiste ei käi ja välisinvesteeringuid pole näha.

Tegelikult on meie töökoormus hoopis oluliselt suurenenud. Näiteks taotluste esitajad ja toetuste saajad. Esiteks saame sama palju taotlusi nagu kriisi eelselt, mis on hea, sest näitab, et ettevõtjad vaatavad tulevikku, on tuleviku suhtes optimistlikud. Usume, et kui segavad mõjud kaovad, siis pääseb ka majandus jälle kiirele kasvule, sest on pakkumine, on nõudlus, kuid täna on see häiritud. Menetleme taotlusi, mis on suunatud tulevikku.

Teiseks, toetuste saajad. Viimasel ajal on tulnud palju taotlusi muuta ja kohandada oma äriplaani vastavalt kriisi ajale ja visioonile, milline võiks olla tulevik.

Mõni näide?

Ei tahaks konkreetseid näiteid tuua, meie klientide puhul on tegemist ka nende ärisaladusega.

Aga vaadatakse ette, muudetakse äriplaani vastavalt prognoositavale nõudlusele, aga ka äriideed ennast, et milline ärimudel võiks tulevikus paremini töötada.

Kolmandaks tegutseme paindlikumalt, sest ettevõtted vajavad likviidsuse säilitamiseks taotluse raha oluliselt kiiremini ja meie püüame taotlusi menetleda kiiremini, teha nendega seotud väljamakseid kiiremini.

Lisaks muidugi pidev nõustamine, kuidas ära hoida probleeme projektidega, milleks on raha saadud ja mis tuleb nüüd realiseerida. Tahame siin hoida hästi ettevõtjasõbralikku joont, olla paindlikud, konsulteerivad ja kannatlikud.

Eestis, nagu igal pool mujalgi on puudus isikukaitsevahenditest. Kas ja mida saavad meie enda ettevõtted siin teha?

Oleme saanud väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministrilt ülesande kaardistada ettevõtted, kellel on võimalust ja soovi neid toota. Neid on kõvasti üle 100.

Näen, kuidas kriisi nö paanika faasist on need ettevõtted hakanud välja tulema ja on näha kainenemise faasi tunnuseid, nad asuvad oma tootmist ringi kohandama, otsivad uusi võimalusi, et toota seda, millele on turgu praegu ja ilmselt ka pärast kriisi.

On näiteks lasteriideid valmistanud õmblusettevõtted või õhufiltreid tootnud firmad, kes aga kõik vajavad tuge, et viia nad kokku [isikukaitsevahendite] võimalike tellijatega, ka puudub Eestis veel sertifitseerimisvõimalus ja laborite kasutamine toodete testimiseks. Koos tehnilise järelevalve ametiga püüame ettevõtjatele selles toeks olla.

Ma ei arva, et kõigist sajakonnast saavad tublid maskide tootjad, aga kindlasti paljudest. Nõudlus nende järele saab olema tulevikus märksa suurem kui täna. Ka kriisi möödudes.

Kui täpselt sihitud tundub teile olevat valitsuse kriisiplaan, mida parlament hakkab järgmisel nädalal arutama?

Ettepanekute tegemises osales ka EAS, meil on tugev analüütikute ja ekspertide meeskond, uhke öelda, et analüütikute seas on lausa kaks teadusdoktorit.

Kindlasti on positiivne, et selles kriisis hakati kohe tegelema leevendavate abimeetmetega – kõigepealt esmaabipakett ja siis tegevused kriisist väljatulekul.

2,5 miljardit eurot – kas sellest piisab, et majanduskriisi sügavusest nina vee peale saada?

Kõik oleneb kriisi pikkusest. Kindlasti ei ole see majandusele olematu mõjuga raha, vastupidamise võimet see pikendab.

Aga me ei saa rääkida ettevõtjatest ja ettevõtetest nii, et kõik on ühtemoodi. Väga selgelt on nad siin kriisis ühel skaalal, mille ühel serval olijatel, paraku, ei näigi mingit lootust olevat...

Näiteks kellel?

Ei taha nimetada. Aga teised on kohanejad, kes otsivad uusi võimalusi. Esimesed märgilised tegevused on kaasamüük, e-kaubandus, ka isikukaitsevahendite tootmine, kus kiirelt muutuvale nõudlusele pakutakse enda lahendusi.

Ja kolmas kategooria, skaala teine serv, on need, kes otsivad võimalusi, et tulla välja millegi täiesti uuega, hõivata ise mingi turuosa, ise kedagi üles osta, viia läbi liitumisi.

Siin ei ole võimalik rääkida üldistavalt kriisi [ühesugusest] mõjust kõigile ettevõtetele. See puudutab küll kõiki, aga puudutab piisavalt erineval moel.

Kas turismisektor on kõige keerulisemas olukorras, sest hotellikohti niimoodi kaasa ei müü, nagu restoranid toitu?

Kindlasti on. Neil algas kriisi mõju kõige varem. Nad olid esimesed ja on praeguseks kriisis kõige kauem olnud, nende likviidsus pandi kohe alguses proovile.

Töötlev tööstus saab oma mõjud hiljem. Tarneahelate katkestused ja likviidsusprobleemid alles jõuavad seal kohale.

Ent ma näen, et turism on võibolla esimeste seas, kes sellest kriisist hakkab väljuma. Siin on kindlasti võimalus siseturismil, mis võib olla üks kiiremini taastuja. Eeldus on ainult see, et vahepeal tuleb ellu jääda.

Saite EAS-i juhatuse esimeheks neli kuud tagasi, mullu detsembri alguses, kui Eesti tundus liikuvat kindlalt tõusujoones. Te praegu ei kahetse toonast töökoha valikut?

Sugugi mitte. Tegelikult ma usun, et pärast seda tagasilööki liigub Eesti jätkuvalt tõusujoones ja rahvusvahelises vaates võib Eestil olla siit päris palju võita.

Te ei karda, et selle võitmise jutu peale vangutavad pead tuhanded ettevõtjad ning kümned tuhanded töö ja sissetulekuta jäänud inimesed?

Praegu küll, jah. See on mõistetav.

Aga mida saame aasta-kahe pärast öelda, et praegusest kriisist Eesti võitis? Võitis mida?

Hästi palju on võita kodumaisel tootmisel, kodumaisel tarbimisel. Siseturismi juba nimetasin. Palju on võita kõiges, milles meil on parem kogemus, näiteks e-majandus. IT sektori tõus Eesti arvestatavaks tegijaks on olnud pika arengu ja töö tulemus. Aga nüüd on seal töötajate arv näiteks toiduainetesektorist juba suurem ja keskmine palk poole kõrgem. Siin on üks võimalus.

Kolleegid teavad rääkida, et teie sotsiaalse isolatsiooni kodukontor on Kanepi ja Otepää vahel ning ühendab Skype'i ja sauna. Kuidas?

Kabinet on saunamajas ja töö käib üle interneti. Siin on ühendatud kaks kõva Eesti asja, mis kokku tagavad töövõime ja töövõimalused, ka vaimse ja füüsilise tervise.

Tõsi see on, et nädalas on nüüd ainult kolm päeva – eile, täna ja homme – ning kõik päevad on väga sarnased. Aga pikk tee on veel minna.

Olen oma töötajate pärast mures, et mis neist saab kuu aja pärast, kuidas me kodusele rutiinile vastu peame. Tuleb tööd teha, tuleb lapsed hoida või koolitada ja tööd tuleb teha veel niimoodi, et mõlemad lapsevanemad peavad selle tehtud saama. Ei ole see periood kellelegi lihtne.