"Monopoli" reeglite alusel antakse igale mängijale kõigepealt ports raha ning seejärel asutakse liikuma täringute viskamise teel. Kui satud mingile ruudukesele, siis on sul võimalus osta kas vastav tänav või taristu. Kui saad terve ühte värvi tänava kätte, siis on võimalus sinna osta maju kuni hotellideni välja. Viis maja ühel kaardil võrdub hotelliga.

Kui vastasmängijad sinu tänavale või hotelli satuvad, siis maksavad nad selle eest renti. Mida rohkem maju, seda kõrgem rent. Iga ringi läbimise eest antakse mängijale 200 dollarit raha. Igaks juhuks kordasin seda neile, kes pole "Monopoli" mänginud.

Kõigepealt tasuks mängida originaalsete reeglite alusel ning panna kirja ka mängule kulunud aeg. Lõpuks võidab üks mängija, sest teised lähevad pankrotti ja peavad loovutama oma varad kas kaasmängijale või pangale.

Mõnikord võiks mängida nii, et iga ringi läbimise eest saab topelt raha, ehk 400 dollarit. Panite mängu kestuse kirja? See venis päris pikaks. Kõik said endale tänavaid ning hotelle, majandus lokkas ja pank ei läinud ilmselt pankrotti. Kui pangast sai raha otsa, siis laenake talle raha tagasi, pange lihtsalt kirja, kui palju te laenasite.

Kolmandaks võiks mängida nii, et ringi läbimise eest makstakse vaid sada dollarit ning ilmselt selgub, et mäng saab palju kiiremini otsa. Maju ostetakse vähe, hotellideni ei jõutudki. Sellega on lihtsalt tõestatud, et pank, ehk riik, peab jagama raha ümber, selleta tekibki olukord, et raha koguneb kas ühe mängija kätte või pole majanduses piisavalt vahendeid, et see saaks kasvata.

Siinkohal tasub märkimist, et kui kõik vahendid kogunesid ühe mängija kätte, millega ta võitjaks kuulutati, siis sellel hetkel oli ta ka ise juba kaotaja, sest tema teenuste jaoks polnud alles enam ühtegi tarbijat, kes talle edaspidi raha maksaks. Game over!

Erinevad reeglid

"Monopol" ilmestab suhteliselt hästi turumajandust. Investeeritakse majadesse, turistid külastavad neid, maksavad omanikele raha, kes teevad uusi investeeringuid nende eest jne. Mängus tuleb ka ette, et võidad raha ja pead lisamakse maksma.

Kui igav hakkab, siis võite ka ühe korra nii proovida, et korrutate need summad kümnega. Vahepeal mõni võidab loteriiga ja kõik teised peavad oma varad talle ära andma, see võib-olla ilmestab ka natuke seaduste rolli, kus turgu valitsuste poolt mõjutatakse.

Kui tahame seda mängu pikalt mängida, sest me ju tahame, et meie majandus pikalt töötaks, mitte otsa ei saaks, siis ongi kõige tähtsam osa sellel ringi läbimise summal. Võite ka nii proovida, et pank annab mängu alguses mitu korda rohkem raha, siis on majanduskasv ja ehitusbuum alguses palju kiirem, aga kui ringide kaupa raha majandusse juurde ei tule, saab mäng ikkagi kiiresti otsa.

Miks ma seda räägin?

Praeguses kriisis tekib olukord, et osad mängijad ei saa seda iga ringi läbimise raha, sest nad kaotavad töö, nende ärid seisavad vms. Valitsuse päästepaketid ei lahenda mitte kõigi Eesti Vabariigi kodanike olukorda, toetust saavad vaid teatud tingimustele vastavad inimesed ja firmad.

Lisaks läheb suur hulk laenuks võetud rahadest mitte turule majanduse elavdamiseks ja mängu käimas hoidmiseks, vaid pankadele garantiide andmiseks, ehk jääb tegelikult seisma. Valitakse välja endale lähemal olevaid suurfirmasid, keda toetatakse, aga seegi ei tähenda, et kõik mängijad saavad edasi mängida.

Kui tahad proovida, kuidas Eesti moodi see mäng välja näeb, siis võiks kasutada selliseid reegleid:

Alustada võib mängu tavapäraselt ja kui majad on juba peal, siis pange seis kirja, et kellel kui palju midagi oli ning edasi võib mängida nii:

Iga ringi läbimise eest antakse 70 protsenti raha ehk 140 dollarit.

Iga ringi läbimisel maksab igaüks oma majade eest 10 dollarit maja pealt (oma ettevõtte kulusid tuleb edasi maksta ja töötajatele osaliselt palka) ja 5 dollarit kaardi pealt, mida omatakse ning mis on aktiivne.

Kordamööda jäädakse ühekordselt ringi läbimise rahast ilma (valitsuse meetmed ei kata kõiki inimesi, kui mängijaid on neli, siis on proportsioon umbes sama.)

Iga viie ringi tagant tuleb kas üks kaart või üks ring maju loovutada pangale. (Valitsus võtab laenu ja annab seda ka teistele riikidele, meie peame seda tagasi maksma hakkama.)

Mitu ringi mäng veel kestis?

Nüüd pange tagasi seis, mis oli enne Eesti "Monopoli" mängu algust ning mängige uuesti, sedapuhku selliste reeglite alusel:

Iga ringi läbimise eest, antakse 300 dollarit. (Tarbijatele antakse raha juurde.)

Iga ringi läbimisel makstakse majade eest pangale 5 dollarit. (Tööjõule ei pea peale maksma, kulusid peab aga ikkagi katma.)

Ringi läbimise rahast ei pea loobuma, sest raha saavad kõik kodanikud, keegi ei jää ilma.

Iga viie ringi tagant annad ära 100 dollarit (laen kuni 20% SKT-st). 

USA lahendus kriisile oli õige

Maailmas on kuu ajaga umbes 20 protsenti rohkem raha kui enne ja 50 protsenti rohkem kui 2007. aastal. Kõik maailmavaluutade keskpangad on raha juurde trükkinud, õigemini enamik sellest on nullid ja ühed kusagil serverites. Arvata võib, et see pole veel kõik ja neid rahatrükke tuleb peagi veel.

Ameerika Ühendriigid läksid seda teed, et andsid tarbijatele raha ehk iga ringi läbimise tasu. See on kiire, vahetu ja otsese mõjuga turule. Kuni 75 000 dollarit aastas teenivad kodanikud said 1 200 dollarit oma arvele, alla 18-aastased 500 dollarit.

Selle raha trükkis keskpank lihtsalt juurde ja see see aitab mängu käimas hoida. Inimesed saavad arved ära maksta, süüa osta, mäng kestab edasi. Varade ülevõtmine ja sissenõudmine peatati, ehk kohtutäiturid, pangad jne ei saa eriolukorra jooksul kelleltki midagi ära võtta.

Kuna rahal pole juba ammu mitte mingisugust katet ja ringlevatest numbritest on sularaha vaid kümnendik või paar, siis USA lahendus sellele kriisile oli õige.

Me oleme rahatrüki maailmas elanud juba eelmisest kriisist alates ja mingid peenhäälestused seda kriisi ei lahenda. Diisliaktsiisi langetamine on tore uudis veofirmadele, kuid globaalses kriisis pole sellest mitte kõige vähematki kasu. Sellises olukorras tulebki anda inimestele raha, et tavalised turustruktuurid jääksid alles.

Meie majanduse alustala ei ole Tallink, need on väikesed ettevõtted, milleni toetused ei jõua õigeks ajaks. Nad juba hakkavad koondama, ütlevad rendilepinguid üles ning panevad pille kotti. Midagi pole teha, sest keegi ju ei tea, millal uuesti äri ajama saab hakata.

Kui oleks võtnud neilt kohustused ära, kuulutades välja force majeure olukorra, kui oleks maksnud inimestele näiteks 500 eurot täiskasvanu ja 250 eurot lapse kohta, siis oleks restardi hetkel kõik uuesti käivitunud.

Alaealisi on meil umbes 270 000, seega neile läheks 67,5 miljonit eurot ja ülejäänusid on seega miljoni juures ehk 527 miljonit, kõik kokku 594 miljonit eurot. Kui terve aasta peaks nii tegema, siis oleks see 6,48 miljardit, aga mitte nii palju ei pea me laenu võtma, vaid ainult umbes kolmandiku sellest.

Kui riik võtab laenu ja selle tarbimisse suunab, ehk annab inimestele, mitte ei topi põlevkivitehasesse, siis iga väljamaksmisringiga tuleb riigile tagasi umbes 40 protsenti sellest rahast - läbi käibemaksu, aktsiiside ja teiste maksude.

Kui riik maksab välja 100 eurot, siis kümne ringiga tuleks riigikassasse tagasi 66,65 eurot laenatud rahast, mis omakorda tähendab, et laenata tuleb selleks vaid 33 protsenti rahast, ülejäänu käib ringi. Esimesel ringil tuleb 40 eurot, teisel 16, siis 6,4 jne.

Seega pole mõtet hetkel tarbimismakse vähendada, neid tuleks ilmselt keskkonna säästmise nimel pikas plaanis hoopis kasvatada, aga anda vastu siis nii-öelda toimetulekutoetus.

See toimub stabiilselt nullis oleva majanduse tingimustes. Kui aga raha tarbimisse rohkem suunata, siis hakkab majandus kasvama, tarbimine suureneb, kasumid suurenevad, kapitalid suurenevad ja teevad rohkem investeeringuid, mis omakorda kasvatab majandust, moderniseeritakse tootmist, mis omakorda tõstab efektiivsust ja konkurentsivõimet ning suurendab eksporti jne.

Ehk see tarbimisse suunatud raha tegelikult veabki meid august välja. Ühel hetkel pole ka selleks vaja enam laenu võtta, vaid saab hoopis laenud ära maksta.

Parim hetk süsteemi testimiseks

Seesuguse kodanikupalga puhul saab loobuda väiksematest toetustest, mis jäävad jagatavale summale alla, olgu need siis lastetoetused või mingid muud. Kui summa ületab pensionite suuruse, siis võib ka pensionite maksmisest loobuda, mis tähendab, et osa riigi eelarvest vabaneb selle meetme jaoks.

Praegune kriis on parim hetk sellise süsteemi testimiseks, sest see saab ükskord ikkagi läbi, aga meil on siis päris selge pilt ees, millised kõrvalnähud kodanikupalgal on. Kas inimesed loobuvad tööl käimisest või mitte? Kas inimesed tegelevad rohkem kaunite kunstide ja eneseharimisega või mitte?

Vaadates tulevikku, kus robotid teevad enamuse tööd inimeste eest ära, on seda katset vaja ja see kriis on ideaalne hetk, sest praegu saab lüüa kaks kärbest ühe hoobiga.

Esiteks ei lase me oma majandust põhja ja teiseks saame ajaliselt ning laiaulatuslikult ühe kogemuse võrra targemaks. Ega see kriis pole viimane, maailma rahandus on juba pea peale pööratud ning ka viiruseid tuleb pidevalt juurde.

Eelmise kriisiga rändas Eestist oma töö ja maksudega välja umbes viiendik tööjõust, sel korral on meil võimalus omasid hoida. Riigi põhivara ei ole majad või mets, riigi kõige suurem vara on kodanik, sest tema teeb tööd ja maksab makse. Kui riik hoolib oma kodanikest, siis panustavad kodanikud ka rohkem oma riiki ning maksavad parema meelega makse.

Võtke "Monopol" ette ja ehk saavad siis ka kõige andunumad kapitalismi kummardajad aru, et raha tulebki ümber jagada, sest muidu turumajandus ei tööta. Muidu tuleb "Game over!".