Lisarahastuse sellistel tingimustel käeulatusse jõudmine on võimalik tänu meie riigi heale majanduslikule olukorrale, mis on saavutatud ühise pingutuse ning pilku pealinna keskklassist veidigi kaugemale heites selgelt välja paistva aastatepikkuse ning praeguseni kestva valu ja vaevaga. Rahapaigutuse prioriteetide seadmisel peab riigi terviklikkust ühe põhiprintsiibina arvesse võtma.

On oluline, et me ühiskonnana nendel suuremahulistel kulutustel silma peal hoiaksime. Kodaniku jaoks on suure pildi kujunemine ja koordinatsioon tihti raskesti hoomatavad ning ka käegakatsutav kasu võib kohati jääda abstraktseks, kuid valitud esindajate tasemel riigikogus on suure pildi info olemas.

Ei tohi karta julget kulutamist

Suunda seades on meil võimalik opereerida summadega, mis jäävad juba tehtud lisakulutustest - otsetoetused, tervishoiuvaldkonna investeeringud jms - üle. Selles järelejäänud summas võib olulise osa moodustada ka ebaefektiivselt rakendunud meetmete broneeringute vabastamine.

Äsja eriolukorrast väljununa on meil värske mälestus ja selgem arusaam kitsaskohtadest, mis viimase paari kuu jooksul võimendusid. Ehk kõige olulisema investeeringuna peaks esmajärjekorras töötama välja kestliku ning bürokraatiavaba lahenduse kriisivarude tagamiseks.

Plaanikomitee stiilis mudeli kitsaskohad on olemuslikud, mitte tingitud konkreetsete inimeste isikuomadustest või võimekusest. Keskselt koordinatsiooniga abistav võimaldav tugiraamistik koos sõlmede autonoomsuse, lokaalse teadmise ja kogemuse parima ärakasutamise ning ahela läbipaistvusega on ilmselt efektiivseim koostööviis.

Ülejäänud summa ulatuses ei tohi karta julget kulutamist, küll aga tuleb hoiduda arutust, mitte-eesmärgipärasest, mittestrateegilisest kulutamisest. Hädavajalikud igapäevakulutused söövad hea meelega mugavat raha, kui alternatiiviks on kokkuhoiumeetmed, tööharjumuste muutmine, protsesside ümberkorraldamine või maksukoormuse tõus.

Tehtavad investeeringud peavad keskenduma kestlikkuse olulisele parandamisele, kasutamaks ära meie väikese riigi potentsiaalset võimekust keskkonnast mitte liialt kammitsetuna kiiresti edasi liikuda. Meie kohanemisvõimekus on hetkel küll paljuski teoreetiline, kuid riigi säilimise huvides peab see muutuma reaalseks - soovunelmatest realistlike, pragmaatiliste, suurt pilti arvestavate toimivate lahendusteni.

Ka digiriigis on aeg küps kapitaalremondiks, sest siiani raskustega rahastatud iga-aastasest sanitaarremondist struktuurse terviklikkuse tagamiseks ei piisa. Lisaks vajavad paljud erksavärvilised digifassaadid määratud funktsiooni täitmiseks endale eskiiside asemel toeks nii vundamenti kui ka seinu.

Mudalappe ja oksarisu teelt kaasa haaranud, lumepallina kasvanud digitaristu on aga muutunud haldamatuks. Varasemalt olude sunnil tehtud ning möödapääsmatud "täna töötab, homme vaatame" valikud ning otsused on aastate jooksul kasvatanud tehnoloogilist võlga ning madala intressiga saadud rahaga peab lõpuks alustama selle oluliselt kõrgema intressiga võla tagasimaksmist.

Reaalsus on see, et digiteenused on igapäevaelu lahutamatu komponent. Kui me digitaristut strateegiliselt lähenedes korrastama ei asu, eraldades selleks loomulikult ka vajalikud ressursid, muutub tee peatselt nii auklikuks, et seal suudavad edukalt navigeerida vaid küberkurjategijad.

Digiriigi remonditööde kolm gruppi

Digiriigi remonditööd saab jagada kolme gruppi, mis peavad edasise tehnoloogilise võla äkilise kasvu pidurdamiseks toimuma paralleelselt. Ei ole võimalik ega mõistlik kavandada kogu aastate jooksul vaja minevat rahastust riigi poolt seekord laenatud summadest, selle asemel tuleks realistliku vaate saavutamiseks keskenduda esimesele kolme aastale.

Esimesse gruppi kuuluvad digitaristu parandustööd, mille komponentideks on nii kiire interneti kättesaadavuse kiire parandamine kui ka tehnoloogia arengust ning ministeeriumite IT-majade küpsuse kasvust tingitud võimalus digiriigi baasteenuste konsolideerimiseks. Koordineeriv-toetav, mitte keelav-käskiv struktuur aitab siinkohal saavutada järgnevatel aastatel ka olulist kokkuhoidu.

Teise grupi põhifookus on teenusearendusvõimekuse tõstmine, mis eeldab nii digihalduse baasvõimekuse parendamist kui tööviiside kaasajastamist. Toimiv riigipilv, mis erineb oluliselt praegusest lahendusest, kasutajakeskselt üles ehitatud tootepõhised arendus- ning teenusepõhised haldusmetoodikad ja partnerluspõhine koostöö avaliku ja erasektori vahel on see, milleta on keeruline edasi liikuda.

Loetletud tööde kogumaksumuse suurusjärk on tänase seisuga hinnanguliselt 500 miljonit eurot – esimesel kolmel aastal kokku suurusjärgus 200 miljonit – ning iga aastaga kasvab see vajadus amortisatsiooni ning tehnoloogilise võla kasvu tõttu umbkaudu viis protsenti. Ühelt poolt kallineb üha keerukamaks muutuva süsteemi liikuvate osade väljavahetamine, teiselt poolt aga tasakaalustab investeeringuvajadust ning pakub uusi kokkuhoiuvõimalusi tehnoloogia areng ja efektiivsuse tõus.

Kolmanda, strateegilise ning nüüdsega sarnasesse olukorda naasmise ohtu olulisel määral vähendava grupina vajab tähelepanu riigiülese tehnoloogilise eksperimenteerimise võimekuse loomine. Ilma võimaluseta katsetada ning selge loata aeg-ajalt ka ebaõnnestuda valivad isegi mõistlikud inimesed vaid varasemalt ennast tõestanud, kuid valiku hetkeks tihti lootusetult aegunud lahendusi.

Eksperimenteerimisportfelli maht peaks eesmärkide saavutamiseks olema minimaalselt suurusjärgus 15 protsenti investeeringute kogumahust. Ilma eksperimenteerimisvõimekuse loomiseks vajaliku tähelepanu ning rahastuseta jäämegi me maadlema projektidega, mille edu määratakse ette paberil, toetamaks indiviidide karjääriambitsioone, arutades samas iga-aastaselt kollektiivselt, justkui rahvusspordina kaslaste hüppevõimekuse või selle puudumise üle.