Pikki aastaid on spordirahvas eesotsas treeneritega rääkinud murelikult sellest, kuidas üha hääbuv hoovisport lõpuks sootuks välja sureb. Heldimusega meenutan endagi lapsepõlve, mil koolitundide lõppedes otsejoones spordiväljakule kiirustasin, et seal hiliste õhtutundideni palli taga ajada.

Isetekkeline pesapalliväljak, kus mitmeid mälestusväärseid "kodujookse" tehtud, on nüüdseks ammu rohtu kasvanud ning tihti möödub päevi enne kui läheduses asuvalt korvpalliväljakult taas põrgatuste kõrvupaitavat heli kostub.

Hoovispordi osatähtsust lapse arengus on raske üle hinnata, kuid aastate jooksul muutunud väärtushinnangud on seadnud esikohale teised, vähem füüsilist pingutust nõudvad tegevused. See aga tähendab, et treeningutele jõuavad lapsed, kelle üldkehaline seisund on võrreldes kümne või rohkema aasta taguse ajaga oluliselt kehvem. Treeningute iseloom on seetõttu märgatavalt muutunud ning üha rohkem aega kulub baasoskuste õpetamisele ja füüsilisele järeleaitamisele.

Treenerite murelikud tõdemused ei ole pelk nostalgitsemine, kuidas tänapäeva noorus on hukas või kuidas omal ajal oli muru rohelisem ja sportlased tugevamad. Tõsistele probleemkohtadele osutavad ka uuringud, mille kohaselt täidab vaid ligi veerand Eesti lastest WHO soovitusliku liikumisnormi.

Ainuüksi treeningutest normi täitmiseks aga ei piisa, mistõttu on liikumisaktiivsuse edendamisel oluline roll ka oma populaarsust minetaval hoovispordil.

Kas hoovisport võib taastärgata?

Hoovispordile on korduvalt peiesid peetud ning tihti selle võimaliku tagasituleku viimased lootuskiiredki jäädavalt kustutatud. Tundub paradoksaalne, kuid ajal, mil spordisaalide uksed on suletud, klubid oma tegevuse ajutiselt peatanud ning avalikel rajatistel sportiminegi keelatud, võib tekkida ülimalt soodne pinnas hoovispordi taastärkamiseks. Esimesed ilmingud sellest, et ka tänapäeva laste rinnus tuksub hoovispordisüda, tekkisid ühes eriolukorra välja kuulutamisega.

Võinuks arvata, et igapäevaelu seiskumise järel võtavad paljud lapsed sõnasabast kinni, püsivad kodus ning sukelduvad sügavale nutimaailma, kuhu värske õhk ja soojendavad päikesekiired vaid läbi klaasruudu paistavad. Toimus aga vastupidine käitumuslik nihe ning lapsed, kel ühtäkki puudus väljund nii koolis kui huviringides käimise näol, leidsid senisest enam tee mõnele kodulähedasele mängu- või spordiväljakule.

Kuigi praegu on seegi keelatud, nägime lühikese aja jooksul selgeid märke, et võimaluse avanedes on lapsed altid hoovispordi mitmekülgseid võimalusi kasutama. Hoovispordi senise vähikäigu põhjuseid ei tule otsida mitte laste enda eelistustest, vaid ühiskondlikest normidest ja käitumisharjumustest, mis on kriisi tagajärjel kahtlemata muutumas. Koroonaviirus annab igapäevasele elukorraldusele valusa hoobi, kuid selle mitmed kaasmõjud soosivad hoovispordi taastärkamist.

Harjumuse jõud muutuste keerises

Eriolukorra tingimustes on eestlasi tabanud tervisespordi massipsühhoos, mis toob matka- ja terviseradadele ennenägematul hulgal liikumishuvilisi. Hüppelisest külastatavuse kasvust kõneleb ka erinevatele terviseradadele paigaldatud liikumisandurite statistika.

Kuigi rahvakogunemised on praegusel ajal selge ohuallikas, on eestlaste seas äkitselt tärganud huvi tervisespordi vastu siiski tähelepanuväärne. Liikumisaktiivsuse kasvule mõjub igati soosivalt ka pea peale paisatud töö ja vaba aja tasakaal, mis on ootamatult viimase poole kaldu vajunud.

Hoovispordi hääbumises süüdistatakse tihti nutirevolutsiooni, kuid julgen väita, et probleem peitub lapsevanemate puudulikus eeskujus. Vanemate süüdistamine oleks aga rutakas, sest sageli napib päevatöö kõrvalt aega, mil lastega koduõues palli taguda, looduses matkata või kergliiklusteel rulluisukilomeetreid koguda.

Praegu töötavad paljud lapsevanemad kodukontoris ning tööaeg ja –korraldus on tavapärasest paindlikumad. Olgugi, et koolitükid vajavad juhendamist ja tööülesanded tegemist, on just praegu ideaalne aeg, et perega aktiivselt aega veeta ning oma lastele positiivset eeskuju näidata.

Varem või hiljem saab kriis läbi ning lapsevanemate tööle naasmisega taastub argirutiin. Igas halvas peitub alati kübeke head, mida endaga tuleviku tarbeks kaasa võtta. Võtkem sellest kriisist kaasa regulaarne liikumisharjumus ning julgustagem ka oma lapsi edaspidi aktiivsed olema, näiteks vabal ajal sõpradega hoovisporti harrastama.

Majanduslikud tagasilöögid

Esmalt võib majanduslangus seada olulisi piiranguid mitmete spordiklubide tegevusele. Neil puudub hetkel kindlus, kas ja mil määral edaspidi teenuseid pakkuda suudetakse. Kriisiolukorras on drastiliselt vähenenud klubide tulubaasist olulise osa moodustavad õppemaksud. Mitmed neist tajuvad juba praegu probleeme, mis võivad suve jooksul veelgi süveneda, kuid leidub neidki, kes on enda sõnul kriisiks hästi valmis.

Siiski nendivad klubide esindajad, et edasine toimetulek sõltub suuresti piirangute kestusest ning täit selgust tuleviku osas veel pole.

Suvise tulude vähenemisega on klubid harjunud, sest leidub üksjagu vanemaid, kes suve saabudes laste õppelepingud lõpetavad. Tänavu on lepinguid lõpetama asutud varem ja tavapärasest suuremas mahus, valdavalt on põhjuseks lapsevanemaid tabanud majanduslikud raskused.

Probleemi kese ei peitu aga mitte suviste õppemaksude väiksemas laekumises, vaid selles, kas ja kui paljud lapsed sügisel treeningutele naasevad. Kuigi massilist klubide sulgemist ei maksa karta, võib sügiseste tagasilöökide mõjul treeningtegevuse võimalusi siiski senisest vähemaks jääda.

Klubidest valusamalt mõjutab majanduslangus aga neis treenivate laste vanemaid. Tallinnas ja Tartus ulatuvad populaarsemate spordialade igakuised õppemaksud valdavalt neljakümnest kuni üheksakümne euroni, millele lisandub tihti võistlusreiside ja –riiete kulu. Reeglina rakenduvad alates pere teisest lapsest küll õppemaksusoodustused, kuid huvitegevus moodustab keskmise pere väljaminekutest siiski märkimisväärse osa.

Kui seni on nende kulude katmine olnud perele jõukohane, siis olukorras, kus paljud lapsevanemad on sügiseks jäänud tööta või kaotanud olulise osa sissetulekust, võib see muutuda. Mitmed suured spordiklubid on kriisiolukorras õppetasusid küll langetanud või vanemad nende tasumisest sootuks vabastanud, kuid kriisi lõppedes peavad nemadki oma tulubaasi täitma, mis eeldab õppemaksude taastamist senisele tasemele.

Tahame me seda tunnistada või mitte, kuid just laste huviharidusest võib keerulisel ajal kujuneda üks kokkuhoiukoht, mille arvelt leibkonna vältimatuid kulutusi katta.

Eeskuju positiivsete muutuste teenistuses

Kui pandeemia lõpeb, naaseb valdav osa vanemaid tööle ning nende lapsed kooli ja huviringidesse. Professionaalse treeneri juhendamisel sportimise võimalus ei kao kuskile, kuid valikud võivad siiski ahtamaks muutuda. Samuti võib sügiseks olla üksjagu perekondi, kel puuduvad vahendid lastele huvihariduse võimaldamiseks. Küllap ulatavad kohalikud omavalitsused neile raskel ajal abikäe ning organiseeritud sporditegevus ei pea kriisi tõttu soiku jääma.

Hoolimata sellest, kas lapsed jätkavad regulaarselt treenimist või mitte, eeldab tervislik ja mitmekülgselt arendav eluviis sportimist ka vabal ajal. Siinkohal on oluline roll meil, lapsevanematel, et oma lapsi toetada, suunata ja julgustada.

Just praegu, mil veedame tavapärasest rohkem aega kodus pereringis, on ideaalne aeg lastele head eeskuju näidata, et nad argirutiini taastudeski aktiivsetest tegevustest lugu peaksid ja muuhulgas jätkuvalt tee hoovispordini leiaksid. Iga kriis loob soodsa pinnase muutusteks, kuid on oluline rakendada meie kõigi ühine eeskuju just positiivsete muutuste teenistusse.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.