Kadi Künnapuu ja Irja Toots: lapsevanema roll distantsõppes ja koduõppes ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kadi Künnapuu ja Irja Toots
Kadi Künnapuu ja Irja Toots Autor/allikas: Erakogu

Eriolukorrast tingitud distantsõpe on toonud teravalt esile küsimuse vanema rollist laste hariduse osas. Kas vanemale saab loota lapse haridustee kujundamisel ja õpikeskkonna loomisel, sellest kirjutavad Tartu Luterliku Peetri Kooli koduõppe osakonna koordinaatorid Kadi Künnapuu ja Irja Toots.

Vikerraadio saates "Uudis+" tehtud intervjuus Tartu ülikooli haridustehnoloogia professor Margus Pedastega mainiti, et kahjuks on mõnes koolis distantsõppe rakendamisel jäänud vastutus sobilikul viisil võtmata ja nii on mitmed lapsed jäetud mitte distantsõppele, vaid koduõppele, pannes laste vanemad ootamatult õpetajarolli, milleks nad ei pea valmis olema ega saagi väidetavalt valmis olla.

Selliste üldistuste tegemine on ohtlik, kui me ei lisa siia juurde, et distantsõpe, mida korraldab kool, ei ole võrreldav olukorraga, kus laps on vanema soovil koduõppel.

Eestis, nagu mujalgi maailmas, on olemas ja kasvamas koduõppekogukond, kus pered on teinud oma aastate jooksul kujunenud väärtuste ja võimete alusel kaalutletud otsuse võtta ise vastutus oma laste haridustee ja õpikeskkonna kujundamise eest ning on seejuures õnnelikud ja tulevad võetud vastutuse ja vabaduse kandmisega suurepäraselt toime.

Oluline on meeles pidada, et vanemate pädevus ja võimalused, laste vajadused ja ennastjuhtivuse oskused on erinevad, mistõttu peaksime tervitama mitmekesisust haridusmaastikul. Koduõppijate seas tunnustatud Tartu Luterliku Peetri Kooli kiirelt kasvava koduõppeosakonna väärtused võib kokku võtta märksõnadena "teadlikkus, looming, paindlikkus ja koostöisus" ning need avavad hästi koduõppe ja distantsõppe erinevusi.

Teadlikkus ja paindlikkus

Eestis leidub üksikuid koole, mis on ülevalpool esimest kooliastet suutelised õppimist toetama viisidel, millest on Grete Arro ja Kriste Talving rääkinud oma live-koolitundides või Triin Noorkõiv oma külalistega HITSA iseseisva õppe veebiseminaridel.

Distantsõpe on toonud selgelt välja suure osa koolide puudujäägid õppetöö teadlikus ja paindlikus planeerimises. Pedaste rääkis ülalmainitud raadiosaates, kuidas distantsõppes oleks kooli roll algusest peale pidanud olema saata teadlikult ja lõimitult koostatud õpiülesanded, mida õppija saaks paindlikult nädalale jaotada ja iseseisvalt nendega tegeleda.

Kolmefaasilisest õppimisest (tegevusele eelnev häälestamine, mõtestamine ja tegevusele järgnev refleksioon, tagasisidestamine), mis ka distantsõppes raskusteta rakendatav oleks, ei ole viimase kuu jooksul erinevates sotsiaalmeedia tugigruppides, veebikoolitustel ja eravestlustes just palju juttu olnud.

Koduõppijate vanemad seevastu juhinduvad eelkõige neile seadusega pandud kohustusest järgida Eesti riiklikku õppekava ja seal toodud õpieesmärke.

See tähendab, et neil on töövihikutest nina kõrgemale tõstes palju paindlikumad võimalused jaotada nende eesmärkide saavutamine terve kalendriaasta peale, näiteks planeerida elusloodusega seonduv kevade- ja suvekuudesse või läbida ühe ainevaldkonna õppeained moodulina. Samuti on neil palju vabamad käed muuta õppetegevuste olemust, kui juhtub midagi ootamatut nagu hamstri surm või eriolukord.

Koduõppeperede seas on väga levinud hoiak väärtustada ja kasvatada ennastjuhtivat õppijat, nii erineb ka koduõppija ise distantsõppijast – teda ei ole vaja sel määral väliselt motiveerida ning ta on harjunud seadma endale eesmärke ning nende saavutamiseks pingutama.

Looming ja koostöisus

Teravalt joonistus distantsõppel levinud praktikaid (nt nädala jooksul mitu referaati eri ainetes ja juhuslikuna mõjuvad ülesanded aineõpetajatelt) jälgides välja koolide vähene koostöö- ja lõimisvõimekus. Koostööd võiks rohkem näha ka kooli ja vanema vahel.

Kuigi tänapäevane haridusteadus räägib palju konstruktivistlikust vaatest õppimisele ja tähenduse loomise olulisusest teadmiste omandamisel, oleme koolisüsteemina siiski veel kaugel sellest, et õpilasele (ja soovi korral ka perele) oleks antud võimalust ja aega selles protsessis aktiivselt osaleda.

Kardetavasti on paljudes kodudes olukord nüüdseks hull ja pinged kasvanud üle pea seetõttu, et lastel on veelgi piiratumad võimalused oma vajadustest märku anda ning vanemad on surutud lihtsalt läbiviija rolli olukorras, kus kodu ja vanema ülesandeks oleks pidanud jääma vaid see, mis puudutab õpikeskkonna loomist – rutiinide tagamine, iseseisvaks õppeks vajalikud vahendid, samuti ka aeg puhkamiseks, majapidamistöödes kaasa löömiseks ja perega suhtlemiseks.

Koostöisusest rääkides tuleks võtta luubi alla ka laste omavahelised suhted – koolikiusamist kogenud distantsõppurite puhul ei ole kuuldavasti kiusamine kuhugi kadunud, see on lihtsalt vormi muutnud ja veelgi raskemini käsitletavaks muutunud.

Koduõppesse on aga loominguline ja koostöine õppimine juba sisse kirjutatud. Vastupidiselt levinud müüdile, et koduõpe kultiveerib isolatsiooni ja eraklust, on koduõppijal märksa rohkem võimalusi suhelda oma pereliikmete ja sugulastega, reisida ning kõiki neid tegevusi õpieesmärke teenima panna.

Sotsialiseerumisest on oma koduõppeteemalises magistritöös kirjutanud ka Kärt Kao, kes viitab mitmel korral asjaolule, et terviklikuma ja ühiskonna ülesehitusele vastava sotsialiseerumiskogemuse saab laps, kellel on tasakaaluks samaealiste konkurentsiõhkkonnale võimalik turvaliselt suhelda koostöös erinevatest põlvkondadest inimestega.

Ka koduõppija haridus on seotud mitmete õpetajate ja juhendajatega väljaspool kodu – huviringijuhendajad, treenerid, pilliõpetajad, koosõppegrupid, laagrid jne.

Praegune eriolukord mõjutab seega ka koduõppeperesid – kuigi juhendajad teevad veebitunde ja saadavad videosid, mille järgi iseseisvalt kodus harjutada, on ka koduõppija jaoks suhtlemine kaaslastega ja iseseisev liiklemine piiratud, nädala- ja päevarutiinid häiritud, kõik päevad on harjumatult ühetaolised.

Kuid vähemalt ei lisandu sellele õppimisestressi, sest koduõppija jaoks loodud õpikeskkonnas on valdavalt tegevused, milles ta tunneb end pädevana, mis on tema jaoks mõtestatud ja milles ta pole üksi. Need kolm aspekti on motivatsiooni käivitumiseks võtmetähtsusega.

Kas vanemale saab loota?

Loomulikult on ka edaspidi vajalik usaldusväärne traditsiooniline koolisüsteem, millele peab saama loota see pere, kes seda soovib ja vajab. Nõustume Margus Pedastega, et ei saa kõigilt vanematelt oodata, et nad suudaks olla oma lastele pädevad mentorid ja juhendajad, sest meie põlvkonda ei ole õpetatud selliselt, nagu kaasaegses õpikäsituses kajastuvatele arusaamadele kohaselt soovime näha oma laste haridust.

Nõustume ka sellega, et õpetamine ei ole ainult teadmise ja oskuse edastamine, vaid õppija motivatsiooni sütitamine, hoiakute kujundamine ja õppija juhendamine õppimisoskuste arendamisel. Kui vanemal ei ole oskusi ega huvi nimetatud pädevusi, uskumusi ja oskusi endas arendada, siis on kuritegelik talle panna koduõppekohustus.

Siinkohal tuleb aga kibedusega tõdeda, et selles osas pandud lootused koolisüsteemile on samuti pettumust valmistavad ja distantsõppe täidesaatvaks jõuks määratud lapsevanemad näevad nüüd kodudes ise, kui kehv on lugu laste ennastjuhtivuse ja iseseisva õppimisoskusega, õpiülesannete eesmärgistamise ja reflekteerimisoskusega.

Meil leidub koduõppevanemaid, kel on sügav huvi ja motivatsioon oma lapse kasvatamise ja õpetamise vastu. Isegi, kui neil ei ole kraadi pedagoogikas, on tänapäeval võimalik läbida mitmekesiseid psühholoogia- ja pedagoogikateemalisi kursusi, et olla teadlikum täiskasvanu, vanem, mentor oma lapsele. Olla ise see muutus hariduses, mida oleme oodanud.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: