Kas teie Tallinna linnapeana olete Eesti valitsusega eriarvamusel, kuidas piirangute alla pandud ühiskonda avada?

See [valitsuse-poolne] kriisist väljumise strateegia on indikatiivne, tingimuslik, keegi ei saa täpselt öelda, kuidas olukord areneb ja kuidas me hakkame piirangutest loobuma.

Tallinna lähenemine on natuke teistsugune.

Seal, kus selget sõnumit on vaja juba praegu, et mingeid tegevusi planeerida, seal me otsustame sõltumata sellest, kas meid ootab positiivne või negatiivne trend.

Näiteks kui haridusminister Mailis Reps ütles, et maikuu keskel algab Eesti koolides piiratud ulatuses õppetöö, siis teie teatasite, et Tallinna koolides jätkub selle õppeaasta lõpuni distantsõpe ja lapsed koolimajja ei lähe.

Jah. Meie signaal on konkreetne.

Kui [haridus- ja teadus]ministeeriumist tuli signaal, et iga kool otsustab ise, milliseid [õppetöö] vorme rakendada, siis Tallinna koolides tekkis arusaamatus, et kuidas... Ja kes võtab vastutuse, juhul kui midagi peaks juhtuma. Need küsimused olid suunatud ka meie haridusametile ja linnavalitsusele.

Kuna ministeerium andis koolidele ja seeläbi ka omavalitsusele võimaluse otsustada, siis me otsustasime. Ka selleks, et koolidel oleks võimalus planeerida enda tegevust kooliaasta lõpuni. Aga ka selleks, et Tallinna koolides oleks ühine lähenemine.

Suures linnas, epideemia olukorras, ei ole mõeldav, et iga kool hakkab eraldi otsustama.

Olete Repsiga mõlemad Keskerakonna aseesimehed, kas te omavahel ei suhtle, et hea Mailis, las haridus- ja teadusministeerium annab kõigile Eesti koolidele üheselt mõistetavad reeglid?

Ei ole välistatud, et mõnes väikeses vallas-linnas, kus on ainult üks kool, ongi mõeldav hoopis teine lähenemine. Seepärast tuligi ministeeriumist signaal, et iga omavalitsus otsustab ise. Ja meie otsustasimegi, et Tallinna koolide osas on meie ühine lähenemine.

Ja mai alguses vaatame, kas on võimalik mai keskpaigast rakendada täiendavaid õppevorme – järeleaitamine, konsultatsioonid näost näkku, aga isegi siis peavad olema väga selged reeglid. 10 last klassis ei ole mõeldav. Mõeldav on üks-ühele.

Üks õpetaja ja üks õpilane?

Jah. Ja isegi siis peavad olema isikukaitsevahendid. Aga see ei saa olla kohustuslik. Kui õpetaja – paljud neist on riskirühmas – ütleb, et ta ei taha riski võtta, siis seda ei toimu.

Nii ongi praegu meie ühine otsus, et õppeaasta lõpuni toimub Tallinna koolides kaugõpe, mis on eelistatud ka siis, kui [riigis] peaksid tulema leevendused.

Kas praegu peaks piiranguid juba leevendama?

Eriolukorda tõenäoliselt pikendatakse ja sellest tuleb lähtuda. Leevendusmeetmeid tuleb muidugi planeerida, sest ei ole mõeldav, et üheaegselt loobume kõigist piirangutest.

Näen ohtlikku kokkusattumust: inimesed on piirangutest väsinud, väljas on ilus ilm, millele lisanduvad positiivsed arutelud leevendustest ja kriisist väljumisest. Tulemus on ka näha.

Rahvas on tänavatel.

Rahvas on tänavatel. Laste arv lasteaedades ja inimeste arv ühistranspordis – igal pool on kasvutrend. Kui eriolukorra alguses oli lasteaedades keskmiselt 1200 last, muidu on meil küll 22 000 last, siis praegu on keskmiselt juba 1800. Ühistranspordis tuleb samuti iga päev inimesi juurde.

Paneb see teid muretsema?

Jah, paneb väga muretsema. Inimesed hakkavad tundma, et oht on läbitud, mis on ohtlik. Näeme ka esimesi tagajärgi, kui Tallinnas tekkis nakatunute arvus kerge kasvutrend.

Kas kaitsemaskide kandmine avalikus ruumis tuleks muuta kohustuslikuks?

(Muigab) Kui seda oleks võimalik tagada, annaks see häid tulemusi, arusaadav. Kaitsed ennast ja kaitsed teisi, eelkõige küll teisi, sest ennast saab kaitsta juhul, kui sul on respiraator, mida pole saada. Ka see on reaalsus.

Samuti ei ole maskide hind praegu eriti adekvaatne, pehmelt öeldes.

Nõuda me seda [kaitsemaskide kandmist] tegelikult ei saa. Aga nende kandmise mõtet igati populariseerida – seda oleks vaja.

Kõrvuti positiivsete signaalidega tuleb anda inimestele teada, et epideemia pole kuhugile kadunud ja lähiajal elame koos sellega.

Ja kui viirusepuhang tuleb sügisel tagasi – paneme uuesti kogu ühiskonna lukku?

Meie esimene eesmärk on, et ei tekiks uut lainet juba epideemia käigus. See on suhteliselt õhuke jää, kus me praegu oleme.

Oletame, et suvi läheb rahulikult, aga sügisel tuleb koroona tagasi.

See on juba teine probleem. Uus puhang tähendab, et tõenäoliselt on tagajärjed veel hullemad ja viiruse käitumine on ilmselt teine.

Kui kaua me ühiskonda sulgeme?

Praegu tekib meil võimalus, mida kaks kuud tagasi ei olnud. Meil tekib võimalus ette valmistada nii avalik sektor kui ka inimesed. Ka strateegiliselt. Saame juba praegu läbi viia teadusliku analüüsi, kuidas peame käituma ja kas see tähendab jälle piiranguid.

Praegu ütleksid kõik, et loomulikult piirangud. Aga mina pakun mõelda nii, et kui tuleb jälle selline olukord, siis töötada välja ranged käitumisreeglid, tagada isikukaitsevahendid igale inimesele, mitte tavamaskid, vaid need, mis tõesti kaitseksid ja ühiskond peab toimima – töötama ja elama – edasi. Aga uutes tingimustes. Jah, mõned piirangud kindlasti tuleksid, aga me ei pane jälle elu pausi peale.

Sellise strateegia peaksime läbi mõtlema ja selleks meil tekib nüüd natuke aega.

Kui sageli on peaminister Jüri Ratas teiega rääkinud eriolukorrast väljumisest ja piirangute leevendamisest?

Olukorrast räägime regulaarselt, leevendamisest vähem. Kui olid kriisiolukorra kõige pingelisemad etapid, siis suhtlesime küllalt sageli.

Viimase 40 päeva jooksul olete Stenbocki majja saatnud mitu kirja. 12. märtsi päeval, kui valitsus polnud veel eriolukorra kehtestamist otsustanud, saatsite Ratasele enda ettepanekud, sh kahenädalane karantiin riskipiirkondadest saabujatele ja massiürituste keelamine. Kas tundsite, et miski muu peale avaliku surve ei aita?

Loomulikult püüdsin enda sõnumeid edastada erinevate kanalite kaudu.

Esiteks mulle tundub, et see oli hea eeskuju ka teistele omavalitsustele, et kriisi olukorras kiirelt reageerida ja ettepanekutega kohe välja tulla.

Teiseks oli see sõnum mitte ainult erakonnakaaslastele, vaid ka koalitsioonile.

Kolmandaks oli see sõnum ühiskonnale, et olukord on tõsine.

See kiri oli pigem toetuseks nii valitsusele kui ka peaministrile...

Et kehtestada eriolukord?

Jah. See näitas, et ootus ja valmisolek [eriolukorraks] on Tallinnal olemas.

24. märtsil saatsite peaministrile järgmise avaliku kirja, kus küsisite täiendavaid piiranguid inimeste liikumisele ja toitlustuskohtadele. Miks te ei oleks võinud peaministrile, oma erakonna esimehele, helistada või talle e-kirja saata?

Kriisi ajal töötame me kõik rütmis, kus teemasid on paralleelselt kümneid ja kümneid.

Puhttehniliselt näeb meie [Tallinna] kriisikomisjoni koosolek välja nii: on otsus, mida saab operatiivselt ellu viia, on otsus, mida tuleb veel läbi arutada, on otsus, mida tuleb kooskõlastada vabariigi valitsusega ja on otsus, mida meie ei saa vastu võtta, vaid seda peab tegema valitsus. Kui vaja, siis sõnastamegi oma ettepaneku ja saadame valitsusele. See ei välista ka helistamist ja telefonitsi rääkimist.

Ega te kavatse Keskerakonna järgmisel kongressil kandideerida partei esimeheks?

(Naerab)

Mulle tundub, ja siin pole mingit paatost, et praegu ei ole aeg, kui oleks vaja tegeleda sisepoliitiliste võitlustega ja sisepoliitiliste pingete ellu kutsumisega. Samamoodi puudutab see erakonna elu.

Suures plaanis suutsime ühiskonnana, riigina suhteliselt hästi mobiliseeruda. Me ei olnud väga süsteemselt valmis, ei epideemiaks ega majanduskriisiks, aga kes oli paremini valmis? Lõuna-Korea, võibolla. Meil võttis natuke aega, aga siis tulid otsused, tegevused, operatiivne käitumine riigi ja omavalitsuse poolt.

Me ei ole veel kriisist välja tulnud, peame kokku hoidma ja hoidma maksimaalselt solidaarsust ühiskonnas. Seda läheb vaja, sest meid ootavad mitte kõige kergemad ajad ja kui on käes majanduskriis, paljud inimesed vajavad tuge ja abi, mis on kahjuks hea baas sisepoliitiliste pingete tekitamiseks...

Mihhail Kõlvart, kas te kandideerite Keskerakonna kongressil erakonna esimeheks või ei?

Just sellepärast mul praegu niisugust plaani ei ole. Ma ei näe selleks vajadust ja mul ei ole ka soovi.

12. märtsi kirjas Ratasele tahtsite, et valitsuse koroonakomisjoni läheks ka Tallinna linnavalitsuse esindaja, aga seda ei juhtunud. Miks?

Minul on raske kommenteerida. Tallinn on kolmandik Eesti riigist, mis pole vaid rahvastiku osakaal, aga ka mõju majandusele. Nii mulle tundus, et see oleks mõistlik, aga... [valitsuskomisjoni] töökorralduse põhimõte ei näinud ette Tallinna esindaja osalemist.

Riigi kriisieelarvest saab Tallinn investeeringuteks viis miljonit eurot. Millest see number räägib, kui me vaatame kogu abipotti ja Tallinna osa?

Kogu pott on 130 miljonit, meie saime kokku umbes 30 miljonit. Mõistagi sooviksime lähtuda lihtsast matemaatikast – 30 protsenti kogu potist ja see oleks midagi muud kui 30 miljonit. Aga muidugi on Tallinn tänulik, et riik seda abi osutab ja oleme valmis lähtuma ka solidaarsuse põhimõttest.

See on üldfilosoofiline lähenemine.

Teine lähenemine on pragmaatilisem. Loodan, et see ei ole viimane abipakett. Siin peame aru saama, et Tallinn on küll kõige suurem ja kõige rikkam omavalitsus, aga ka kriisi tagajärjed on meile kõige sügavamad, kahju on kõige suurem ja mõju on kõige tugevam.

Mahuliselt saabki Tallinn kriisist raskelt pihta – suletud hotellid, tulemata jäänud turistid, tühistatud konverentsid ja kontserdid, tühjad või kinni pandud restoranid...

Pikema strateegia loogika ei saa olla lineaarne, aga peaks olema sügavam ja tuleb aru saada, et kui Tallinnal läheb halvasti, on selle mõju palju laiem. Jah, suurematel linnadel, ka Tallinnal, on rohkem võimalusi. Aga selles kriisis saavad just suuremad linnad rohkem kannatada.

Mis tähendab, et ootate riigi kriisipaketilt suuremat panust kui seni?

Jah, ja see ei ole ahnus või soov Tallinnale rohkem raha saada. Meie kõigi soov on sellest kriisist kiiremini välja tulla ja Tallinnal on siin veduri roll.

Ma saan aru loogikast, et Tallinn on suur ja saab ise hakkama, aitame väiksemaid. Aga kui Tallinna mitte toetada ja Tallinnal ei lähe hästi, siis ainult väiksemate aitamine ei paranda üldist pilti.

Teise maailmasõja Euroopa lahingute lõpupäev on kahe ja poole nädala pärast. Kutsusite inimesi seekord 9. mai kogunemistest loobuma. Kuivõrd nad teid kuulda võtavad?

Eks oli ka arvamusi, et ootame ära, kas eriolukorra piiranguid pikendatakse või eriolukord lõpeb 1. maist.

Tegelikult vahet ei ole. Ükskõik, kas on eriolukord või ei ole, ega epideemia kolme nädalaga kuhugile kao. Selline rahvakogunemine oleks oht epideemia mõistes ja teiseks, kuidas ühiskond võtaks vastu, et epideemia ajal toimub selline rahvakogunemine.

Nii otsustasingi, et mida varem inimestele ütleme, seda parem ja põhjendame, miks seda [kogunemist] ei ole õige teha. Mulle tundub, et üldine arusaam on olemas, pind on pigem positiivne.

Et las pronkssõduri juurde mineku asemel süütab igaüks, kellele see päev on oluline, kodus mälestusküünla?

Kuulsin ka selliseid ettepanekuid. Aga minu üleskutse oli, et kui on see päev ja Teise maailmasõja ohvrite mälestamine on osa identiteedist, siis seda ei saa mõõta nelkide arvuga. Siis peab see olema sügavam, mida saab väljendada aidates eakaid inimesi, Teise maailmasõja ohvreid. Nad vajavadki abi. Ja siis saab öelda, et see identiteedi osa on sisuline, mitte ainult fassaad.

Millal avatakse Tallinnas laste mänguväljakud?

(Naerab)

Mäletan, et kui nende sulgemise otsus tuli, võeti minult intervjuu piiratud mänguväljaku juures. Oli kurb pilt – lintidega piiratud mänguväljak, maha jäetud mänguasjad...

See ongi kurb pilt.

Ongi kurb pilt, aga palju hullem pilt oleks siis, kui meil oleks rohkem nakatunuid, eriti laste seas.

Praegu saan öelda, et enne eriolukorra lõppemist ei tee me ka mänguväljakuid lahti.

Ja spordiplatsid?

Samamoodi.

Millal tuleb Tallinna vanalinna elu tagasi?

Vastates teie küsimustele tekib mul tunne, et olen kurjuse sümbol. Ei tee lahti! Ei luba! Paneme kinni! Üritusi ei toimu!

Inimesed tahavad vabadust tagasi.

Ja mina sõnastan vastuseid, mida inimesed kuulda ei soovi. Poliitiku puhul ei ole see eriti mõistlik...

Suuri üritusi ei tule. Kahjuks ei saa me oodata ka turiste sel suvel.

Piirangute osas on Tallinna [linnavõimu] suhtumine pigem konservatiivne kui optimistlik. Me ei hakka kiirustama. Sel lihtsal põhjusel, et parem nädal või kaks üle oodata, kui tulla piirangutega tagasi ja siis juba kaheks või kolmeks kuuks.