Millise gümnaasiumi te lõpetasite?

Inglise Kolledži.

Eestis on edukas programm "Tagasi kooli". Kujutage ette, et teid kutsutakse Inglise Kolledži põhikooli lõpuklassi tundi andma. Ja Juhan või Madli ajab käe püsti ja küsib: öelge lihtsalt, mis on e-residentsus, kes on e-resident. Mida te vastate?

Mina ütleksin, et e-residentsus on digitaalne isikutunnistus, mida annab välja Eesti Vabariik ja selle peamine eesmärk on ettevõtlusega rahvusvaheliselt kaugteel tegelemine.

Millise tundega lugesite Kaitsepolitsei (Kapo) äsjasest aastaraamatust iseenda kohta?

Lugesin hea meelega. Eks me oleme Kaitsepolitseiga aktiivselt suhelnud, see ei tulnud meile üllatusena. Ja mul on siiralt hea meel, et Kaitsepolitsei seda diskussiooni ka avalikult alustas. Olen alati arvanud, et riskidest tuleb rääkida ka avalikult. Iga uue arenguga on positiivsed asjad, aga samuti on riskid ja riskid tuleb maandada.

Tõuseb riskirühma riikidest pärit e-residentide hulk, nendib Kapo. Kes on riskiriigid?

Mina ei saa öelda, mis need riskiriigid on...

Kapo saab: India, Nigeeria, Pakistan, Bangladesh, Iraan, Egiptus, Süüria, Kamerun. Ainult pooled siin ettevõtte loonud e-residentidest on EL-i kodanikud. Kui mures te ülejäänute pärast olete?

Tegelikult, millele nad viitavad? Et e-residentsuse populaarsus on kasvanud justkui [EL-i välistes] kolmandates riikides. Aga meie fookus on just Euroopa riikidel, kolmandatele riikidele me ei keskendu.

Hea meel on mul põhjusel, et Kapo on avastanud need [kahtlased inimesed] taotluste käigus ja nad ei ole saanud läbi turvakontrollist.

Vaatame Kapo väiteid. Nr. 1: "E-residentide hulgas on märkimisväärne huvi anonüümsust pakkuva virtuaalvääringute valdkonna vastu." Kuidas seda tõlkida?

Siin tuleb defineerida, mis on märkimisväärne huvi. Täna oleme teinud oma uuringu virtuaalvääringu litsentside kohta, mida on välja antud 1500-1600 ja neist ca 100 e-residentidele. Kui võtame 70 000 e-residenti ja teame, et neist 100 on taotlenud virtuaalvääringu tegevusluba, siis ma ei ütleks, et see on märkimisväärne.

Kapo väide nr. 2: "E-residentsuses nähakse Schengeni viisa saamise võimalust, mistõttu selleks kasutatakse mitmesuguseid skeeme."

Vastab tõele, et juba enne e-residentsust oli inimestel huvi siseneda Schengeni tsooni igasuguste nippidega. E-residentsuse nimetus võib siin eksitada, sest mõni inimene ehk eeldab, et nüüd saab ta Schengenisse, kuigi meie oleme kogu aeg kinnitanud, et see ei vasta tõele (e-resident ei saa automaatselt Eesti viisat, toim).

Kapo väide nr. 3: "Kaitsepolitsei on tuvastanud e-residentsuse taotlejate hulgast isikuid, kes on seotud äärmusluse ja terrorismiga." On's Kapo ka teile öelnud, et "ei-ei, seda inimest meie julgeolekukaalutlustel e-residendiks ei võta"?

Täpsustuseks: taotlusele teeb taustakontrolli PPA, kes kaasab Kaitsepolitseid. Kui loete nende teksti, siis seal on öeldud "taotluste hulgast" on tuvastatud. Taotlusteks need ongi jäänud. Mul on hea meel, et Kapo seda avalikult ütleb. Ükskõik kes võib taotleda e-residentsust, aga loodame, et kahtlastel juhtudel need taotlusteks ka jäävad.

Kapo väide nr. 4: "Nimetatud asjaoludega arvestamata jätmine tooks kuritegevus- ja julgeolekuohtude kõrval mainekahju e-residentsuse programmile, Eesti majandusruumile ja riigile üldisemalt." Väga karmid sõnad Eesti suurimalt julgeolekuasutuselt.

Ei ütleks, et need nii karmid on. Kapo ülesanne ongi ju ennetada. Nende aruande mõte on tõstatada ühiskonnas diskussioon.

Mille üle?

Vaadake, on juba astutud konkreetsed sammud riskide maandamiseks. Tänavu juulist hakkavad kehtima täiendavad tegevusloa taotlemise nõuded virtuaalvääringu teenusepakkujatele, et taastada kontroll selle tegevusvaldkonna üle ja hoida turult eemal ettevõtted, kes Eestis tegelikult ei tegutse ning kelle üle ei ole võimalik Eestis järelevalvet teostada.

Veelkord riskiriikdest – meie ei ole e-residentsuses keskendunud kolmanda maailma riikidele, meie keskendume enamuses Euroopa riikide kodanikele.

Neid on e-residentide hulgast vaid pool.

(Rõhutatult) Ma ütlen, et me täna keskendume enamuses EL-i kodanikele.

Kas see on mingi õppetunni tulemus?

See on täiesti tavapärane areng. Kui e-residentsuse programm loodi, keskendusime e-residentide arvule ja ei teadnud täpselt ette, millega programm päädib ja milline saab olema selle rahaline väärtus Eesti riigile. Nüüdseks, viis aastat hiljem, saame öelda, et põhiline kasu ja majanduslik mõju tuleb peamiselt Euroopa riikidest.

Kas tänaseks on teada mõni juhtum, kui keegi meie e-residentidest on tegelenud mitte kõige ausamate ja läbipaistvamate asjadega?

See kuulub ikkagi PPA või maksu- ja tolliameti pärusmaale. Loomulikult, igas majanduskeskkonnas on alati pahategijaid...

Kas teie olete selliste e-residentide kohta tagasisidet saanud?

Usun küll, et PPA on saanud sellist tagasisidet ja kui see on osutunud tõeseks, siis on [e-residendi] sertifikaadid ka kinni pandud.

Kui palju neid juhtumeid on olnud?

See ei ole minu avaldada, peate PPA-st küsima.

Mitmekohaline see number on?

Ikkagi protsentuaalselt ühekohaline. Neid juhtumeid ei ole olnud palju.

Teie e-residentsuse programm on praegu nagu jää peale pandud. Välismaalasel tuleb e-residendi ID-kaardi saamiseks ja pangakonto avamiseks endiselt Eestisse kohapeale tulla ja tõestada, et ta on see, kes ta väitis end olevat, aga Eesti on lukus ja keegi siia ei pääse.

Jah. Täna on keerukas e-residentsuse kaarti ka kätte saada, sest inimesed ei saa kodust välja, aga selle saamiseks pead ise saatkonda minema.

Kuid pangakontode teemal – enam ei pea e-residendid omama traditsioonilist Eesti panga kontot. Juriidiliselt võib neil olla ükskõik millise EL-i liikmesriigi makseasutuse konto. Keskmisel e-residendil ei ole vaja laenu, krediitkaarti ja neil ei ole vaja riigi garantiid. Neile sobib makseasutus, nagu näiteks Transferwise või mingi taoline finantstehnoloogia ettevõte.

Võibolla on e-residente teenindavad Eesti firmad siiski naiivsed, kui nad õhutavad valitsust, et praegu on hea aeg hakata uutele e-residentidele kontaktivabalt jagama digi-ID kaarte?

Kui vaatame seda [praegust] ID-kaarti, siis see on 15 aastat vana tehnoloogia. Sul ei ole tingimata füüsilist kaarti vaja. Arvan, et nende ettevõtjate argument tuligi sellest, et nüüd on õige aeg reageerida – kui inimesed istuvad kodus, aga ei saa ettevõtlusega tegeleda, siis peaksime neile kontaktivabalt selle kaardi kättesaamise võimaldama.

Eestis on kindlasti mitmeid mõjukaid asutusi, kes annavad välja enda aastaraamatuid ja kes ei taha, et e-residentsus muutuks sisuliselt online-teenuseks.

Ega see tähenda, et meil ei oleks taustakontrolli. See oleks kõik sama, sul lihtsalt ei pruugi olla seda füüsilist kaarti. Kõik muu – rahvusvahelised andmebaasid ja sõrmejäljed – jäävad. Turvalisust me kindlasti ei vähenda.

E-residendid peavad Eesti riigile andma enda sõrmejäljed?

Jah.

Nõudlus e-residentsuse programmi ja Eestis ettevõtte asutamise järele on suurem kui kunagi varem, ütles Allan Martinson Xolost. Ega ta liialda?

Ta ei liialda. Sama põhjus, mille just välja tõin – inimesed istuvad kodus, mõni on töölt lahti tehtud, mõnel peas pikalt küpsenud plaan ettevõtlusega, aga ta ei saa seda teoks teha, tal puudub võimalus kodust välja saada.

Ta istub kusagil Portugali läänetipus, täidab arvutis Eesti e-residendi staatuse saamise taotluse ja mis tema elus siis paremaks läheb?

Pole tähtis, kus ta istub. Selle [e-residendi ID] kaardiga saab ta ükskõik kust oma ettevõtte avada. Mõni inimene mõtleb välja näiteks uue innovatiivse kaitsemaski. Tal on selleks tootmine, aga tal ei ole ettevõtet ja arendatud müügiprotsessi. Juba enne kriisi nägime, et maailmas kasvab meeletult vabakutseliste arv, sest inimesed ei tööta enam 50 aastat ainult ühe ettevõtte heaks, neil on mitu klienti, nad tahavad kogu aeg reisida, olla erinevates kohtades... Sellepärast on virtuaalse ettevõtluse kasv olnud väga suur.

Ettevõtjate ettepanek oli, et võiksime praeguses olukorras kaotada füüsilise kaardi. Aga täna on seda veel vaja ja tuleb minna saatkonda, kus Eesti riigi esindaja vaatab, et sina, Toomas, oled ikka Toomas.

Kui paljud 67 000 e-residendist on teiega viimase kuu jooksul ühendust võtnud ja uurinud, mis Eestis toimub?

Täpset numbrit ei oska ma öelda, aga nii mõnigi e-resident on kirjutanud, et mis saab minu ettevõttest, kas Eesti riigil on mõned meetmed ka minule ja mis üldse hakkab Eestis toimuma.

Milliseid vastuseid nad kuulevad?

Peamiselt katsume pakkuda e-residentidele samasuguseid teenuseid nagu Eesti ettevõtjatele. Juriidiliselt on ju Eesti ettevõte Eesti ettevõte, ei ole vahet, kes on selle omanik.

Riigipoolsed meetmed on tänase seisuga ettevõtetele, kellel on töötajad registreeritud just Eestis. Paraku enamus e-residentide ettevõtteid sinna ei kvalifitseeru, sest nad on vabakutselised ja nad ei ole registreeritud töötajatena enda ettevõtetes.

Aga me ise tegutseme hästi aktiivselt taustainfo pakkumisega e-residentidele. Meil on nädalas vähemalt kolm webinari partneritega, raamatupidamisettevõtetega, advokaatidega, kes nõustavad e-residente, kuidas selles keerulises ajas navigeerida.

Seega, inimesed, kes e-residentidele töötavad, jäävad paljuski külma kätte?

Täna ei saa seda veel öelda, sest abimeetmeid mikroettevõtjatele pole veel avalikustatud. Esimesed toetused Eesti riigi poolt on suunatud pigem suurtele ettevõtetele.

On teil aimu, kui paljud e-residentide 13 000 ettevõttest võivad kriisi tõttu tegevuse lõpetada?

Ei tahaks niisugust hinnangut anda, aga kindlasti see mõjub rängalt. Kuid on ka ettevõtjaid, kes näevad seda [praegust aega] käibe suurenemisena. Kui vaatame IT-valdkonda ja digitaalarenguid, siis paljud ettevõtted pakuvad teenust, mis hakkab just nõudmisse minema. Innovatsioon selles vallas, näiteks, kuidas teha videokoosolekuid, kuidas üksteist infotehnoloogiavahendite kaudu aidata.

Paar nädalat tagas korraldasime globaalse häketoni. Tuleviku töö valdkonna võistluse võitis e-resident Sri Lankalt, kes läbi oma Eesti ettevõtte arendas teenuse, kuidas abivajajad said nutitelefoni kaudu oma mure kirja panna ja nii sai neile abi pakkuda. Tal on 22 töötajat üle maailma, keda haldab läbi oma Eesti ettevõtte ja tema ütles, et kui piirid vabaks lähevad, toob ta oma ettevõtte ka füüsiliselt siia.

Nii et on ka võitjaid, nagu ikka kriisi ajal. Ei saa öelda, et kõigil kehvasti läheb.

Eesti on reklaaminud, et pakub e-residentidele turvalist ja läbipaistvat EL majanduspiirkonda kaugteel tegutsemiseks. On see turvalisus ikka jäänud?

Ikka on, muidugi. EL on endiselt turvaline koht ja Eesti majanduskeskkond samamoodi. Kui võrdleme seda teistega, siis kui ajad asju läbi digitaalse identiteedi, jääb igast sinu sammust jälg ja praeguseks ei ole teada ühtegi juhtumit, kus digitaalset identiteeti oleks häkitud.

Olete ise unistanud, et kui pangad suudaks pakkuda kliendisõbralikke viise kaugteel arve taotlemiseks, siis võiks Eestil olla kriisi ajal ja lõppemisel ainulaadne konkurentsieelis. Nalja teete? Pangad ei võta ju sellist riski.

Kui e-residentsuse programm sai loodud, siis selle eelduseks oli, et pangad avaksid konto virtuaalselt.

E-residentsuse programm sai loodud enne, kui Eestit raputasid rahapesuskandaalid.

Nõus. Aga sellegipoolest ma arvan, et virtuaalne kontode avamine oleks konkurentsi eeliseks. Täna on meie pankade konkurentsieeliseks taustakontroll ja selle know-how on väga kõva.

Eestis tegutsevatest pankadest teenindab e-residente vaid LHV.

Ei ole nii, on ka teisi pankasid. Ütleme nii, et peamiselt LHV ja Swedbank teenindavad e-residente.

Lugesin Nepalis elava mängude arendaja, Eesti e-residendi Sapan Aryal'i sõnu, et e-residentsuse programm on pangakontode avamise kadalipu tõttu paljudele kasutu.

Arvatavasti on ta pettunud, sest ei ole mõnest finantsettevõttest saanud endale pangakontot.

Et mitteresidentide osakaalu on [pankades] üldiselt vähemaks viidud, võib tulla ette olukordi, kus teatud riikide kodanikud ei ole saanud endale pangakontot. Traditsioonilist kontot ei ole kõikidel ka võibolla vaja, aga teatud ettevõtlusvormiga tegutsemiseks on seda tarvis.

Aryal rääkis, et mitmete e-residentide juba toimivate Eesti äride pangakontod suleti, aga põhjendusi ei jagatud ja et paljude e-residentide arvates on nüüd Eestisse ettevõtte registreerimine liiga riskantne.

Riik ei ole kunagi lubanud, et sa saad endale kindlasti pangakonto. See on ikkagi panga vastutus ja äriline otsus, kas ta avab selle sulle või mitte. Riik seda garanteerida ei saa, paraku.

See on ikka vist suur vedamine, kui Eesti pangad avavad konto e-residendile, keda nad esimest korda näevad ja kellel pole enne olnud siin mingit ettevõtluse pidepunkti?

Ei pruugi. On väga selged kliendigrupid, kellest pangad on ka praegu huvitatud. Näiteks IT-valdkonna üksikettevõtjad. Panga põhiküsimus on see, et nad peavad sinu ärimudelist aru saama ja nad peavad kursis olema, kus või kes su kliendid on. Ja kui nad saavad aru, kust su raha pärit on ja kõik on roheline (st turvaline, toim), siis pank ei ütle kliendile ära.

Skeptikud ütlevad, et e-residentsuse programmi algusest möödus viis aastat, start up'i aurat enam ei ole, värskus on kadunud. Kuidas te oponeerite?

Iga sellise programmi algus ja start on vinge ja kihvt. Suure hooga sai ka e-residentsus käima lükatud. Aga on väga palju väliseid faktoreid, mis seda mõjutavad. Ei ole Eesti üksi EL-is või finantsmaailmas. Nagu näeme muudatusi pangandussektoris suhtumises mitte-residentidesse – see on normaalne areng.

Arvan, et e-residentsus on küpsemaks saanud ja sellest tulenevalt on võibolla uudsus kadunud. Aga me oleme värskuse asendanud majandusliku mõju ja küpsema programmiga.

Mullu maksid e-residendid Eesti riigi eelarvesse üle 17 miljoni euro.

Jah, see on kindlasti üks osa – otsesed maksud ja kaudne tulu, mis läbi e-residentsuse on Eesti riigile tulnud. Rääkimata pehmest jõust, mida on väga keeruline mõõta.

Mis on teie pehme jõud?

Täna tuntakse laias maailmas Eestit väga selgelt e-residentsuse järgi, vähemalt IT-sektoris. Kui räägime globaalsetest nimedest, Skype'st või Transferwise'ist, siis e-residentsus on kindlasti samas reas ja suund, kuhu riigid võiksid tulevikus liikuda. Et sa ei ole seotud oma kodakondsusega ja riigi piiridega, vaid konkureerid talentide nimel sellega, mis sul on pakkuda.

Kosmopoliitide vabrik?

See on võibolla liialdus, aga...

Teile on ju meeldinud suured kujundid. Programmi alguses oli loosung "10 miljonit" – nii palju pidime saama e-residente. Sellise arvuni Eesti ei jõua?

Ma ei välistaks kunagi mitte midagi. Me ei tea seda. Aga praegu on fookus pigem majanduslikul mõjul kui suurel e-residentide arvul.

E-residentide selle aasta maksu- ja riigilõivu tuludeks ennustasite 25-30 miljonit eurot. Sellist raha tänavu ei tule. Mis tegelikult e-residentidest ja e-residentsusest saab?

See [loodetud summa] võib väheneda, aga e-residentide ettevõtted on virtuaalses maailmas päris hästi hakkama saanud. Seal on vähe vana maailma tööstust, kaupade füüsilist liikuvust... Usun, et e-residentsus kui programm ja e-residentide ettevõtted jäävad ellu.

Mullu saite enda ülalpidamiseks 3 miljonit eurot kahe aasta peale, aga teil olevat probleeme selle kulutamisega. Kas ideed on otsas?

(Naerab) Ma ei tea, kust te seda võtate, et meil sellega probleeme on. Pigem on riigisektoris keerukas suurte hangete tõttu, need kõik võtavad kaua aega.

Brexiti ajal kleepisite Londoni metroo reklaame täis, et tulgu britid Eestisse ja avagu siin oma äri.

Nii oli.

Kui paljud tulid?

Peast ettevõtete arvu ei oska öelda, aga protsentuaalselt oli e-residentide kasv Suurbritannias 30-35 protsenti. Oli selgelt näha, et britid tunnevad vajadust Euroopa Liidu keha järele.

See oli edukas kampaania, sest oli lihtne selgitada meie e-residentsuse programmi. Kõik said aru, mis on Brexit ja kuidas e-residentsus loob sinna väärtust.

Eesti on esimene ja seni ainus riik maailmas, kes pakub e-residentsust. Kuidas teile tundub, kas Eesti jääbki ainsaks?

Kindlasti mitte. Eelmise aasta lõpul tuli Dubai välja enda e-residentsusega, mille nimi on "virtuaalettevõtte litsents" ja mis on meie loogikaga tehtud. Leedu võttis parlamendis vastu otsuse, et aastal 2021 olgu ka seal olla e-residentsus. Ja Portugal on samamoodi tulnud välja enda e-residentsuse kavaga.

Me näeme, kuidas aina rohkem arendatakse sarnaseid programme ja see on täiesti loomulik, et riikide vahel toimubki selline tervitatav konkurents, et kes saab kaasaja ettevõtted endale, kes pakub kõige paremat keskkonda.

Mis jäi küsimata?

Koroona valguses... See on meie riigile väga suur võimalus. Ise oleme harjunud oma digimullis asju digitaalselt allkirjastama ja tegutsema ja eeldame, et kõik ühiskonnad toimivad niimoodi, Aga see ei vasta üldse tõele. Terve maailm seisab, sest nad on harjunud füüsiliselt neid asju tegema, kuid e-residentsus on üks viis, kuidas sa saaksid oma ettevõtet virtuaalselt juhtida ja hoida oma tegevust käimas. See on suur väärtus, mida peaksime paremini ära kasutama.

Eestis mõtlevad tuhanded, kümned ja sajad tuhanded, et koroona on needus, mis meie peale laskus...

Muidugi on needus. Ega siin midagi meeldivat ole. Aga igas ebameeldivas asjas tuleb näha ka positiivset. Meil riigina on võimalik siit kriisist positiivselt välja tulla.

Teie olete Saksamaa presidendi Steinmeieri usku, kes ütleb, et pandeemia ei ole sõda, vaid inimkonna eksam?

(Naerab) Ei saa öelda, et ma olen 100 protsenti samal arvamusel.

Aga riigina tulime välja pronkssõduri kriisist [kevadel 2007], lõime korraliku küberüksuse ja tõime siia NATO küberkaitsekeskuse. Meil oli võimalik õppida [rahapesulisest] panganduskriisist ning tänaseks olemegi saavutanud know-how, kuidas teha ettevõtetele taustakontrolli ja seda rahvusvaheliselt ka müüa.

Koroonakriisist saame õppida, et Eesti riigil on unikaalne väärtus maailma tasemel, mida me suudame teistele riikidele pakkuda – meie funktsioneerime edasi, oleme seda 15 aastat teinud. Igas kriisis on oma pärl.

Meie suudame [tänu digilahendustele] ühiskonnana toimida. EL-is on ca 40 institutsiooni, kaheksa neist pöördus meie poole – kuulge, vaatasime, et teil digiallkirjastamine toimub, aga meil asutuste töö seisab, kuidas te seda teete? Nende digilahendused olid ehitatud selliselt, kuidas ühest kontorist välja printida ja siis viia käruga teise kontorisse.

Olukord on kehv, aga meil parem kui teistel.

***

E-residentsus sai ametlikult alguse 2014. aastal Taavi Kotka, Siim Sikkuti ning Ruth Annuse poolt Arengufondi konkursile esitatud ideest. Programmi väljatöötamist ja käivitamist asus vedama Kaspar Korjus.

E-residentsus pakub välisriigi kodanikele turvalist ligipääsu Eesti riigi e-teenustele. E-residendi digi-ID-kaardi omanik saab dokumente digitaalselt allkirjastada ja logida sisse kõikidesse portaalidesse ja infosüsteemidesse, mis tunnistavad Eesti ID-kaarti. E-residendi digi-ID ei ole füüsiline isikut tõendav või reisidokument ja sellel ei ole fotot. E-residentsus ei anna kodakondsust, maksuresidentsust, elamisluba ja Eestisse või Euroopa Liitu sisenemise luba.