Kõige olulisem küsimus on – kes kontrollib kontrollijaid? Narkoärikad, spioonid, terroristid, isegi korruptiivsed ametnikud – enamikul inimestel pole kahtlust, et nende tabamiseks võib kasutada jälitamist ja pealtkuulamist. Aga kust jookseb privaatsuse riive mõistlik piir kergemate rikkumiste puhul, seda enam, et nüüd räägitakse isegi võimalusest kasutada mobiilipositsioneerimist koroonatõrjes? Kuna juba aastaid levib väide, et "süvariik" tegeleb kodanike massilise pealtkuulamisega, võttis Kristjan Pihl hoopis jälitamise ja jälitajad luubi alla.

"Pealtnägija" näitas kaadreid, mis pärit nagu märulifilmist – politsei eriüksus K-komando tungis Harjumaal Tutermaa külas angaari, kus tegutses narkolabor ja murdis kahtlusalused pikali. Tähelepanuväärne pole aga ainuüksi efektne kinnipidamine, vaid et politsei suutis juba varem pahalaste peakorterisse sokutada mitu piilukaamerat, mis lõpuks ka nende vahistamise üles filmis.

"Minu meelest põhiõiguste ja vabaduste hulka ei kuulu õigus toime panna kuritegusid. See, kes on selle tee valinud, peab arvestama ka sellega, et riik ka vaatab ja tihti ka salaja, mida ta teeb," sõnas keskkriminaalpolitsei juht Aivar Alavere.

Keskmiselt 5000 salajast jälitustoimingut aastas

Varjatud kaamera narkopesas on üks keskmiselt 5000 salajasest jälitustoimingust aastas, mida politsei läbi viib ja millest üldjuhul haruharva avalikult räägitakse. "Pealtnägija" küsis selle loo jaoks välja andmed vastavast justiitsministeeriumi infosüsteemist – mis muide kannab tabavat nime JÄTIS –, töötas läbi suure hulga kriminaalasju ja vestles ekspertidega ning kokkuvõttes ilmnes mitmeid üllatusi.

Esiteks, ehkki avalikkuses räägitakse palju telefonide pealtkuulamisest, siis vähemasti ametlike numbrite järgi tegeletakse palju rohkem varjatud jälgimisega. Teiseks, ühelt poolt on reeglid justkui rangelt paigas, kuid tegelikult on politseil päris palju mänguruumi, kuidas salaja jälitada. Ning kolmandaks, kuna aruandlus on muutunud, teemas on palju peensusi ning suur osa takkapihta kaetud riigisaladusega, tuleb usaldada ametnike ausust.

"Lõppkokkuvõttes kriminaalmenetlus suures ulatudes tuginebki ju usaldusele. Isegi kui mul on ülekuulamise protokoll, [aga] ma ei olnud ju sellel ülekuulamisel. Ma ju ei näinud, kuidas need küsimused kirja said," tõdes kohtunik Heili Sepp.

"Mina advokaadina üldiselt usaldan kohtunikke ja usun, et nad on professionaalid, aga on juhtumeid, kus on ikka absurdseid eksimusi," tunnistas Paul Keres. "Ja selliste absurdsete eksimuste taustal on mul väga raske aktsepteerida seda seisukohta, et ma kontrollisin, kõik on hästi, uskuge mind nüüd."

"Jälitustoimingud riivavad hästi intensiivselt isiku eraelu ja teadmine sellest, et keegi võib sind jälgida, tekitab hirmu, foobiaid ja surub inimest alla," rääkis vandeadvokaat Oliver Nääs. "Nüüd, kui see teadmine sellest, et jälitustoiminguid rakendatakse kas liiga massiliselt või lihtsalt liiga laialt, ühiskonnas rohkem levib, siis omab see suuremat mõju ka ühiskonna tervisele terviklikult."

Jälitustoimingute alla kuulub terve rida võtteid, mida võib rakendada inimese teadmata, alates tema mobiiltelefoni positsioneerimisest ja pealtkuulamisest kuni salaja koju ja töökohta murdmise või kuriteo matkimiseni. Eestis tohivad salajasi võtteid kasutada kuus asutust: politsei- ja piirivalveamet, kapo, maksu- ja tolliamet, sõjaväepolitsei, justiitsministeeriumi vanglate osakond ja kitsamalt teabehanke formaadis ka välisluureamet. Kui midagi sellest arsenalist tahetakse kasutada, peab teoorias alati uurimist juhtiv prokurör pöörduma kohtusse ning põhjendama, miks ei ole võimalik tõendeid mingil muul viisil koguda.

24/7 on ametis valvekohtunikud

"Ausalt öeldes on juhtunud ka seda, et kuulan uurija jutu ära, kontrollin materjali ja ütlen, et kuulge, ma saan aru, mida te tahate, aga hetkel on siin liiga vähe veel," ütles riigiprokurör Vahur Verte. "Et on vaja seda või teist või kolmandat veel kontrollida, palun tulge kahe või kolme päeva pärast tagasi koos nende materjalidega, alles siis ma saan minna kohtuniku juurde seda luba taotlema."

"Teinekord me annamegi selle loa niimoodi kahe kuu kaupa ja ütleme, et kui kaks korda on käidud küsimas, kaks korda on luba antud või kolm korda ja kui siis tullakse kolmandal või neljandal korral, siis on mul tekkinud küsimus, et kui te olete nii kaua teinud, miks teil ei ole praegu nüüd juba selge, mis teil nüüd veel puudu on?" arutles kohtunik Heili Sepp. "Ja kui te ei oska öelda, mis tal puudu on, siis tekib küsimus, kas te teate, mida te otsite?"

Ehkki on mõningaid erandeid, kus teatud tingimustel piisab ka ainult prokuröri või isegi vahetu ülemuse loast, siis 24/7 on ametis valvekohtunikud, kes annavad või ei anna vajaliku loa kas või öösel oma kodust. Ehk siis, kui tegemist on näiteks kiirelt areneva inimröövi juhtumiga, piisab telefoni positsioneerimiseks prokuröri loast, aga kui on juba vaja kuhugi sisse tungida, on vaja kohtu luba.

"Kombineerides neid tegelikult ahtaid võimalusi, mida seadusandja on meile eraldanud, pannaksegi see sõjaplaan paika, kuidas oleks võimalik koguda piisavalt tõendeid," selgitas Verte. "Piisavalt selliseid tõendeid, et sul kohtuniku ette neid järjest laotades tekiks kohtuniku siseveendumus, et tõepoolest, need isikud on toime pannud siis kas narkokuriteo või need isikud on moodustanud grupeeringu."

Olgu see korruptantide mahlakas mõistukõne või mafioosode räuskamine, kõige rohkem jõuab läbi meedia avalikkuse ette telefonikõnede pealtkuulamise teema, mistõttu on mulje, justkui seda tehakse palju.

Telefonikõnede pealtkuulamine näib olevat langustrendis

Vähemasti ametlik statistika seda ei kinnita. Kui 2017. aastal väljastati Eestis 917 pealtkuulamisluba, siis 2019. aastal vaid 578 ehk trend näib olevat selgelt allapoole. Asjassepühendatute sõnul on põhjus, et suhtlus on kolinud internetti ja lisaks kasutavad pätid üha rohkem krüpteeritud suhtluskanaleid. Näiteks Eesti läbi aegade suurima fentanüüliäri ajamisega vahele võetud vennad Kärbergid kasutasid klientidega suhtlemiseks nuhkimiskindlaid vestlusprogramme.

"Ka see vastaspool, kelle ebaseaduslikku tegevust ma hetkel üritame tõkestada ja lõpetada, teavad, mida me otsime, kuidas me tööd teeme," lausus Verte. "Näeme seda, et on olemas juba spetsiaalselt telefonid, mis võimaldavad krüpteeritud andmesidet."

Teisalt libastus liigse telefonis lobisemisega hiljuti mitu mõjukat allilmaliidrit, näiteks aserite grupeeringu juht Amid Magerramov ja praegugi kohtu all olev Andrei Kuzjakin.

"Kohtuistungitel mängisime linte, mis olid salajase pealtkuulamise käigus kogutud, kus ka ühenduse liider Andrei Kuzjakin ise oma vanale klassiõele tinglikult praalis seda, kuidas ta kunagi paarkümmend aastat tagasi Eestisse tuli, ta pole kordagi tööl käinud, talle tema poisid toovad veel iga kuu tuhandeid eurosid, tal on maja olemas, auto olemas," rääkis Verte. "Ja kui seda kõne siis kohtusaalis ette mängiti – pilkude mäng, mis seal tema ja teiste kaassüüdistatavate vahel toimus. See oli hindamatu, ütleme, et nad said ka aru, et sul liider teeb sellise tasemega vea, mis sai neile kõigile saatuslikuks. Seda ei juhtu tihtipeale."

Isetegevust pealtkuulamisel teha ei saa

Üks põhjus, miks politsei mõnede meelest palju pealt kuulab, on, et see on tehtud mugavaks. Juba 2004. aastast kehtib kord, kus telekomifirmad pidid oma süsteemidesse rajama piltlikult tagaukse, mida õiguskaitse vajadusel kasutada saab. Tehnilised üksikasjad on mõistagi saladus, kuid – nii palju kui teada – selline otse ligipääs on kapol ja keskkriminaalpolitseil. Seal on eraldi osakonnad, eraldi inimestega, kelle poole vajadusel pöörduvad nii enda kui teiste jälitusõigusega asutuste töötajad, kes peavad esitama kohtumääruse ja alles siis lülitatakse salasalvestus sisse.

"Kui pealtkuulamine aktiviseeritakse, siis automaatselt hakkab sideoperaatori juures olev server edastama informatsiooni jälitusasutuse serverile. Ja sellisel viisil, hästi lihtsalt, põhimõtteliselt ühe nupuvajutusega hakkab toimima selline automaatne teabevahetus, mis päädib sellega, et jälitusasutusel on olemas need kõned taasesitatavas vormis ja neid on võimalik siis kuulata," selgitas Nääs.

"Uurija saab kas siis oma kabinetis või kusagil mujal toas ligi spetsiaalsele arvutile, mis on turvalises võrgus, mis ei ole avatud võrgus ja tema saab kuulata neid kõnesid ja siis kuulatud kõnedest märgistada ära kõned, mis omavad asjas tähtsust," ütles keskkriminaalpolitsei juht Aivar Alavere.

Nii keskkriminaalpolitsei juht kui teised ametnikud rõhutavad, et mingit isetegevust näiteks armukese pealtkuulamise näol ei saa toimuda, sest iga liigutus jätab süsteemis märgi.

"Kõigepealt ei pääse ükski uurija ise ligi, et sisestada numbreid füüsiliselt. Seda teeb hoopis eraldiseisva üksuse eraldiseisva talituse inimene. Ükski menetleja ei saa seda teha," kinnitas Alavere. "Ja teine garantii on telekomi toimingute puhul see, et iga klikk on põhimõtteliselt logitud nii meie majas kui teisel pool telekomiettevõttes. Just nimelt välistamaks seda, et kui tekib kahtlus, et me oleme ise mingisugused logid kustutanud, hävitamaks oma potentsiaalse kuritegeliku tegevuse, siis on alati võimalik minna telekomi ettevõttesse ja praktikas seda kontrolli niimoodi tehaksegi, et võetakse logid mõlemalt poolt."

Advokaatide hinnangul tehakse jälitamist liiga kergekäeliselt

Kõige vahetum ja isiklikum salaoperatsioon on kuriteo matkimine, mis võib olla politseiagendi poolt näiteks liikluspatrullile pistise pakkumine või narkootikumide või relvade kontrollost. Selliseid lube antakse stabiilselt umbes sadakond aastas. Iseasi, kui kõvasid tõendeid sellest lõpuks ikkagi saadakse.

Eesti ühed tuntumad kaitseadvokaadid nagu Paul Keres ja Oliver Nääs on korduvalt politseid ja prokuratuuri samal teemal kritiseerinud. Nende etteheide pole isegi tingimata, et jälitamist tehakse liiga palju – kuigi mõnel puhul heidavad nad ette ka seda –, vaid et seda tehakse liiga kergekäeliselt näiteks valgekraede puhul. Advokaadid haistavad, et vastaspool kasutab seda ka avalikkuse survestamiseks, pannes kohtumaterjalidesse küll pikantseid, aga asjassepuutumatuid salvestisi.

"Ka need piinlikud eraelulised detailid, need vulgaarsed ütlemised, mingid sellised asjad, mida inimene näiteks avalikult endale ei lubaks, nagu lubab endale privaatses sõprade ringid, need lähevad siis avaliku kohtumenetlusse niimoodi – viuh!" tõdes Keres.

"Teinekord tekivad ka küsimused sellest, miks need materjalid seal on, kas need on mingitel tõenduslikel eesmärkidel või on need lihtsalt inimese survestamiseks teatud kokkulepetele minemiseks," sõnas Nääs. "Kui meenutame näiteks Savisaare kaasust, siis seal pidi kohtus ette mängima salvestist ühes hotellitoas ühe naisterahvaga. Kui vaadata selle tõendusliku väärtust, siis sisulises mõttes see puudus."

Üllataval kombel on statistika järgi enimkasutatud jälitustoiming varjatud jälgimine. 2017. aastal väljastati selleks 1460 luba, mullu 1082. Selle jälitusliigi suhtelist populaarsust seletab ehk see, et selleks piisab ainult prokuröri loast. Spetsiaalse väljaõppe saanud jälitusametnikud, kelle identiteet on rangelt riigisaladus, jälgivad kahtlustatavaid sageli nädalaid, kuni näkkab. Näiteks pidid kapolased läbi akna jälgima, kuidas kohtunik Ardi Šuvalov mullivannis ärijutte ajab; lumes kõhutama, et kaadrisse püüda, kuidas mupo kunagine juht Kaimo Järvik pistiseks antud raha silohoidla seinast välja kougib või jälgiti päevade ja tundide kaupa fentanüüliärikatest vendi Kärberge, kes sidevahendeid kasutasid harva ja konspiratsiooni eesmärgil ajasid asju isegi mõnikord jalgrattaga.

Numbrite järgi jälitamine Eestis väheneb

Kõik ametlikud numbrid näitavad, justkui jälitamine Eestis väheneb. Samas, kui minna peensustesse, selgub, et arvestuspõhimõtteid on aastate jooksul muudetud, mis teeb numbrite jälgimise raskeks.

Lisaks on reeglites siiski üksjagu mänguruumi, mis lubab prokuratuuril ja politseil tegutseda kohut kaasamata. Ning tagatipuks on kaitsepolitseil põhiseadusliku korra kaitseks – ehk lihtsamini öeldes terroristide ja spioonide püüdmiseks – lubatud teha teabehanget, mis kätkeb samuti salajast jälgimist. See aga on riigisaladus, ametliku statistika hulka ei lähe ning ka kohtu järelevalve reeglid on teised.

"Ehk et kriminaalmenetluses tehtav jälitus n-ö näritakse erinevate kontrolliasutuste poolt ikka päris tihedasti läbi erinevate protsesside käigus," nentis kohtunik Heili Sepp. "Teabehanke kohta, mida reguleerib julgeolekuasutuste seadus, ma päris sama ei ütleks."

Kapo vastab kirjalikus selgituses, et omal moel on teabehanke kontroll isegi kraad kangem. Lubade üle otsustab mitu juristi – kõigepealt halduskohtu esimees, kelleks on hetkel Kaupo Kruusvee. Kui jälitusmaterjalidega tahetakse minna kohtusse nagu Tallinna Sadama või nn Savisaare kaasuses tehti, peab selleks nõusoleku andma peaprokurör Andres Parmas isiklikult. Hiljem, kohtuvaidluste ajal vaagivad jälituse seaduslikkust uuesti reakohtunikud, vajadusel kõigis kolmes kohtuastmes.

Mis on selle loo resümee? Ehkki reeglid on justkui paigas, jälituse lubatavust jälgivad kohtud, pisteliselt õiguskantsler ja riigikogu vastav komisjon, on süsteemis siiski ka kohti, mis jätavad lihtsa inimese jaoks õhku küsimusi.

Näiteks nõuab seadus, et kõik inimesed, kes kas või juhuslikult teise osapoolena satuvad pealtkuulatud kõne osaliseks, peavad saama pärast kriminaalasja lõppu teavituse, et neid kuulati pealt. Aga politsei seda paljudel juhtudel ei tee, väites, et nad tegelikult ei tea, kes see inimene täpselt on. See omakorda näitab pealtkuulamise ulatust tegelikkusest oluliselt väiksemana. Kokkuvõttes rahustavad õiguskaitsjad siiski tavainimesi kõnekäänuga – õige mehe hõlma ei hakka keegi.

"Kui pealtkuulamises olev isik helistab näiteks oma lapse lasteaiakaaslase vanemale, et arutada mitte mingisugust lasteaiaga seonduvat küsimust, siis tahes tahtmata see teine lapsevanem jookseb sinna arvestusse sisse ja salvestatakse," tõdes keskkriminaalpolitsei juht Aivar Alavere. "Aga me ei hakka kunagi seda põhjalikumalt analüüsima ega arutama, sellepärast et kui me saame aru, et seal ei ole mitte mingit pistmist mingisuguste kuritegudega, siis see kõne jääb sinna, kus ta on ja me ei hakka isegi tuvastama, kes see teine lapsevanem on."