Igas ühiskonnas ja igal ajal on inimesi, kes torisevad häälekalt toimuva üle, neid on tavaliselt kuskil kümme kuni kakskümmend protsenti, rahulolematute hulk sõltub muidugi ühiskonna ärevusseisundist, majanduse käekäigust ja paljudest muudest igapäevastest asjadest.

Osa neist on jäänud muutuvate aegade hammasrataste vahele, osa neist ei saa iseendaga ladusalt hakkama, aga osa lihtsalt ongi inimtüübid, kes on terve elu tuliselt kriitilised absoluutselt kõige suhtes, mis ümberringi toimub.

Imelik küll, aga säärased inimesed on ühiskonnale tervikuna hädavajalikud, nad tuletavad meelde, et kõigil ei lähe korraga kunagi hästi ja nõrgemaid tuleb aidata. Ja mõnikord lükkavad nad liikuma muutusi, mis aitavad tardumusest üle saada.

Kümme aastat tagasi moodustasid kriitilised torisejad Edgar Savisaare põhitoetajaskonna, Savisaart nähti kui korrumpeerunud Toompeale vastandumise jõulist käilakuju. Ta oli autoritaarne poliitik, kes võitles Eesti "mahamüümise" vastu, rõhutas oma põlgust Lääne vastu, kuid oli sinasõber ENSV tavade ja kommetega.

Savisaar ehitas Tallinnas näiliselt paremat riigikest, kus oli eraldi korrakaitse, meediaväljaanded, isegi linnapood. Sisu nendel tegevustel polnud, kuid loosungid olid alati maalitud suurte tähtedega. Valijate meelsuse ja unelmatega tegelemist ei saa mingil juhul ühele poliitikule ette heita, see ongi tema hinges püsimiseks ja kosumiseks vajalik. See, et suurem osa valijatest poleks teda kunagi tahtnud peaministri toolil näha, Savisaarele korda ei läinud.

Savisaare lahkumisega poliitiliselt lavalt jäid rahulolematud ajutiselt omapäi, kuid nõudluse rahuldas ruttu uus iidol, platsile ronis EKRE.

Ka EKRE on vähemuses oleva alaliselt rahulolematute grupi klassikaline esindaja. Meetodid ja loosungid on Savisaarega üsna sarnased, ikka senisele süsteemile vastandumine, keeldude ja käskudega juhtimine ja näiliselt spontaansed sõnapurtsatused. Ning autoritaarsus, mille juured viivad taaskord ENSV-sse.

Minevikuihalus, arusaam, et "vanasti oli kord majas", on lahutamatu osa frustratsiooni kalduva inimese maailmapildist. Seetõttu tunduvadki kauge Ungari, Valgevene või isegi Venemaa üsna toredad paigad, kus traditsioonid on aus ning valitsejaid ei kõhkle.

Eesti senise elukorralduse suhtes kriitilised inimesed pooldavad sääraseid autokraatiaid eelkõige seetõttu, et seal tehakse asju teisiti, mitte nagu Eestis või Põhjamaades. Ja kui tehakse teisiti, siis tähendab, et tehakse paremini!

Aga see pole praegu oluline, oluline on see, et EKRE on need inimesed kanaliseerinud meie poliitilise süsteemi osaks ja see on hea. See on Eesti ühiskonnale vajalik, sest riik saab frustreerunute silmis tagasi tükikese usaldusväärsust, mis aitab keerulistel aegadel meie riigil ja rahval paremini toimida.

Kujutage ette, kui EKRE oleks koroonakriisi ajastul olnud opositsioonis või et rahulolematutel poleks üldse parlamendis esindatust. Just Helmete autoriteet on pannud rahulolematud leppima reeglite järgimisega, hanerasvaga ravimine on unustatud ja valitsuse otsustes kahtlejad saavad Facebookis kohe kaasvõitlejate käest nuhelda.

Koroonakriis jääb loodetavasti siiski üheks hirmu tekitavaks episoodiks meie kõikide elus. Aga ülikriitiline maailmataju ühiskonna mingi osa seas jääb alatiseks ning on parem, kui peavoolust hoiduvad inimesed on mingil kujul ka vähemalt parlamendis ja veelgi parem, kui nad on esindatud valitsusliidus. See lihtsalt aitab paremini mõista ja haarata nende inimeste mured ühtsesse ühiskondlikku voolusängi.

Kõigil on tegelikult turvalisem, isegi nendel, kes arvavad, et EKRE on saatanast. EKRE pole sisuliselt uus nähtus, sest rahulolematus on paljude inimese pärisosaks. Ja parem on, kui EKRE on lauas koos teistega, sest tegelikult oskavad Mart ja Martin Helme noa ja kahvliga süüa küll, olen seda ise näinud.