Viiruse jõudmisega Eestisse ja eriolukorra kehtestamisega tekkinud ühiskondlik ärevusseisund ja sellest välja kasvanud inimeste valmisolek kokku hoida ja koos võidelda andis peaminister Jüri Ratasele erakordse võimaluse ulatada koostööks käsi ka opositsioonile ja astuda samm meid mitmeid aastaid painanud poliitilise kaevikusõja lõpetamise suunas.

Kujutlegem, et 12. märtsi õhtul öösse kulgenud valitsuse arutelude ajal, mil oli vaja teha otsus, kas kuulutada välja eriolukord ja sellega panna seisma kogu majandus ja tekitada inimestes väga kõrge ärevustunne, oleks peaminister teatanud koalitsioonipartneritele, et võtame pausi ja ma lähen räägin ka Kaja Kallase ja Indrek Saarega.

Meil on ju 101 tarka, kogemusega inimest, kellel on mandaat saadud kogu Eesti rahvalt juhtida ja otsustada. Seda tarkust tuleb kriisi situatsioonis kasutada ning riigikogu vanematekogu on selleks ka institutsioonina olemas.

Opositsiooniga oleks kokku lepitud eriolukorra strateegias ja ka koostöövormides. Neilt oleks saanud tarka nõu, laiemat silmaringi ja nägemuse haaret. Opositsioon oleks käised üles käärinud ja pannud ka oma inimesed tööle. Jüri Ratase valitsuse inimjõud oleks kolmekordistunud ja Eesti oleks saanud konsensuslikud ja kõiki huvigruppe haaravad otsused.

Kasu vähestele ja kahju paljudele

Ometigi seda ei juhtunud. Vastupidi, otsustajate ring tõmbus veelgi kitsamaks.

Ma ei tea, miks seda ei juhtunud ja ehk Jüri Ratas räägib selle loo ära kunagi oma memuaarides. Kas sellepärast, et "nemad" ju ka omal ajal koostööd ei soovinud ehk käitumise ajendiks on isiklik vimm? Või hirmu pärast, et ehk saab opositsioon nii liiga palju head tähelepanu oma ideede eest, ehk siis hirm poliitilise kontrolli kaotamise pärast?

Või siis lihtlabaselt selle pärast, et peaministrile ei tulnudki see pähe, sest see ei ole ju Eestile kombeks? Või tegelikult ikka on, sest Rahvarinne ja Eesti Komitee astusid Eesti jaoks otsustaval hetkel ühte paati.

Juba pikka aega ei ole see Eestile tõesti olnud kombeks ja see on meie esindusdemokraatia juhtimissüsteemi hoidnud haavatavana ja konfliktidest pungil. Ühtsust ja solidaarsust on vähe, kuigi neid sõnu pruugib valitsusjuht sageli. Solidaarsema ühiskonna ehitamine tähendab ka seda, et kuulatakse ja arvestatakse kõiki, ka opositsiooni.

Eesti demokraatlikku süsteemi ei sobi Suurbritannia moodi valvekoerana toimiv ja pidevalt ründav opositsioon ja seda kahel põhjusel.

Esiteks seetõttu, et eestlased ei ole loomult konfliktsed, nad pigem soovivad konflikte vältida ja pidevalt kriitikat tootev ja juhte ründav opositsioon väsitab ära. Meie puhul ei ole tegemist edasiviiva tegevusega.

Teiseks on meil proportsionaalse valimissüsteemi puhul tegemist mitmete huvigruppide osadest koosneva rahvaesindusega, kus ei jookse kaheparteilisele süsteemile omased selged meie-nemad piirid kõikides küsimustes, vaid on igasugu sikk-sakke ja erinevaid ristumise erakondade positsioonide vahel.

Põhjamaine poliitiline kultuur, kus otsitakse raskete otsuste tegemise eel laiapõhjalist konsensust, ei ole Eestis juurdunud. Loodan siiski, et veel ei ole. Praegune kriis andis ühe võimaluse samm sinna suunas astuda, kuid Eesti demokraatia jaoks läks see võimalus kaduma. Polariseerumist ja vastandumist otsiv poliitiline kultuur püsib, isegi kui see toob kasu väga vähestele ja kahju paljudele.

Polariseerumise haripunkt

Aasta tagasi, praeguse valitsuse ametisse astumise hetkel, saavutas polariseerumine "meie" ja "nemad" oma haripunkti ja oli näha, kuidas selline olukord halvas ühiskonna tegutsemisvõime, halvendas juhtimisotsuste kvaliteeti alates valitsuse lõpututest viperustest ministritega ja lõpetades halbade seadusemuudatustega, mis on nüüd teel riigikohtusse.

Polariseerumine ei ole praeguse valitsuse leiutis, kunagi tegi Reformierakond pikka aega ainult "oma" otsuseid ja viis Eesti poliitilisse kultuuri sisse opositsioonist teerulliga üle sõitmise praktika, mida on ju tänane peaminister palju omal nahal tunda saanud.

Samasugust teerulli taktikat on kasutanud Keskerakonna ainuvõimu käes olevad linnavalitsused Ida-Virumaal ja võta nüüd kinni, kellele tegelikult kuulub selle halva praktika leiutamise au. Aga see ei ole praktika, mis väärib jätkamist ning mis meid riigina tugevamaks teeb ja inimestena õnnelikumaks.

Kolme aastakümne jooksul kinni jooksnud poliitilise süsteemi hammasrattad ei saanud kahjuks kriisihetkel liikuma. Muutust ei tulnud, kriisil lasti raisku minna.