Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus pidi esimese aastapäeva banketi ära jätma. 2+2 liikumispiirang, välistatud kätlemine, kaitsemaskid ja desinfitseerimisvahendi kõikehaarav lõhn – selles pole mingit pidulikkust. Ainult pinge, mure ja kriisi lõpu ootus.

Oleks keegi aasta tagasi öelnud, et kevadel 2020 jõuab Eesti selle valitsusega eriolukorda ja suletud piirideni, oleks praeguse koalitsiooni tulisemadki vastased pidanud niisugust ennustust täiskuu-aja fantaasiaks ning soovitanud mõttelennu taltsutamiseks fooliummütsi pähe panna.

Ka Jüri Ratase teine valitsus ise valmistus Eestit juhtima läbi majanduslikult kasvavate ja turvaliste aegade, kui Keskerakond, EKRE ja Isamaa saavad täita koalitsioonilepingusse kirjutatud lubadusi ning ehk rohkemgi veel. See oli mõeldud eduaja valitsusena.

Nüüd aga harjutavad koroonakriisi epitsentrisse sattunud ministrid näomaskide kasutamist ja vaidlevad, kas nende kandmine peab kaaskodanikel olema kohustuslik või hoopis vabatahtlik sotsiaalne norm. See varjutab sootuks olulisemaid otsuseid, mille tegemisel on valitsus – teadlaste toel – päris tarmukas olnud.

Jaab Aab ja Urmas Reinsalu

Paraku jääb aprilli jääb riigihalduse ministri Jaak Aabi pressiteade, et tema tegi valitsusele ettepaneku muuta eriolukorra lõpuni avalikes siseruumides näomaskide kandmine kohustuslikuks. Avalikkust tabas kerge erutus, sest maskid ei ole odavad ja majanduslikult on aeg paljudele niigi keeruline. Teadlased ja nende järel valitsusjuht Ratas vajutasid minister Aabi soovidele delete-klahvi. Aga segane sõnum ja tarbetu arutelu olid avaliku ruumi juba vallutanud.

See kõik meenutab ütlemist, et puu otsa on lihtsam ronida, kui sealt alla tulla. Kes on mõlemat proovinud, saab aru.

Eriolukorra ja piirangute kehtestamine oligi lihtne, võrreldes sealt väljumise ja keeldude leevendamise või nende tühistamisega.

Mitmekordne minister Marko Pomerants kirjutas talle omase vaimukusega sotsiaalmeediasse nädala lause: "Harrastusornitoloogiast saan ma aru, harrastusviroloogiast veel mitte päris!".

Harrastusviroloogid, kui nad juhtuvad kasutama ministri vastutusrikast staatust, võivad tekitada paraja segaduse. Nii näiteks andis välisminister Urmas Reinsalu 9. aprillil avalikkusele teda, et nemad valitsuses otsustasid viiruse leviku masstestimise korraldamise – alguses Saaremaal ja siis kogu riigis.

Valitsuse kommunikaatorid pehmendasid doktor Reinsalu kiirsõnumit ja seletasid, et tulemas on rahvastikupõhine testimine koos sero-epidemioloogilise uuringuga, mille eelduseks on usaldusväärsete testide olemasolu.

Masstestimise ootajad on nüüdseks petta saanud ja vähemalt praegu ei näi see olevat päevakorras isegi siis mitte, kui välisminister leiab nutitelefonis guugeldades järjekordse viite mingitele uutele testidele, mille usaldusväärsus on 30 protsenti.

Sõnumite virr-varr

Sõnumite tõeline virr-varr läbistas ka hariduselu ja käima tõmbas selle minister Mailis Reps. Ta mõistis avalikkuse ootust, et keegi lõpuks ütleks, mis saab koduõppele surutud õpilaste kooliaasta lõpetamisega ja... kiirustas. 8. aprillil ütles minister "Aktuaalses Kaameras", mida praegu vaatab ligi veerand miljonit inimest, et mai keskel jätkub koolides õppetöö kümne õpilasega gruppides ja jätkub ka koduõpe.

Kas suuremad klassid tuleb kolmeks jagada ja õpetajad peavad andma kolm korda rohkem tunde, küsisid pedagoogid.

Nädal hiljem teatas haridus- ja teadusministeerium, et pärast 15. maid on kontaktõpe mõeldud eelkõige abiturientidele, põhikoolilõpetajatele ja lisatuge vajavatele õpilastele. Erinevate haridussõnumite lainetuses haaras tüüri ka Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart. Pealinna koolides kehtib selle õppeaasta lõpuni distantsõpe ja lapsed kooli ei tule, otsustas tema koos linna koolijuhtidega.

(Kõlvart, muide, on muutunud praeguse kriisi iseseisvaks otsustajaks ja tegutsejaks, vastandudes mitmel puhul valitsusele.)

Siseminister Mart Helme saatis 1. aprillil – vanasti tehti sel päeval nalja – pressiteate, et põllumajanduse 300 võõrtöölist, kelle töötamise õigus lõpeb aprilli jooksul, peavad siis töö ka lõpetama, ei mingit leevendust neile. Võõrtöölistesse ikka pika hambaga suhtunud rahvuskonservatiivide valitsuspartnerid Keskerakond ja Isamaa ütlesid, et ei-ei, välismaalastest hooajatööliste Eestis töötamist tuleb suletud piiride ajal pikendada, sest enda põllumehi ei saa hätta jätta.

Nädal hiljem lubas valitsus võõrtöölistel jätkata põllumajanduses töötamist, aga kuni 31. juulini. Kas siis lõpeb tänavune põllumajandusaasta, ei oska keegi seletada. Õigemini ei taha keegi valitsusest tunnistada, kui raske oli EKRE esimehest siseministri ideoloogilist instinkti pöörata ja 31. juuli oli tema viimane piir.

Suviste suurürituste keelamine, millest kultuuriminister Tõnis Lukas andis teada juba enne valitsuskabineti arutelu, tõstatab aga paratamatult küsimuse, kas keegi on defineerinud, mitmest inimesest algab suurüritus. Ehk teisisõnu – mida tohib ja mida ei tohi teha.

Kriisist väljumine ongi paras peamurdmine, täis keerulisi valikuid, kuidas leevendada piiranguid nii, et vähendada uue viirusepuhangu võimalust. Ja siis veel see kellegi isiklik soov, et tahaks kriisi lahendamise taustal välja paista. Ma tänan kõiki, kes sellele kiusatusele pole järele andnud. Personaalsed või erakondlikud soolod vähendavad valitsuse sõnumite selgust, tugevust ja usaldusväärsust.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.