Rait Maruste: eriolukorrast kriitiliselt ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Rait Maruste
Rait Maruste Autor/allikas: ERR

Kujukas näide parlamentarismi põhimõtte ja demokraatia eiramisest on kobarseaduste paketi esitamine riigikogule kui vältimatu ja kiire "võta või jäta" menetlusena. Parlament pannakse sundolukorda, mis ei tule kasuks ei õigusloome kvaliteedile, riigikogu reputatsioonile ning parlamentarismi olemuslikule rollile, kirjutab Rait Maruste.

Kriisid ei kao kuhugi, neist tuleb õppida, et järgmiseks paremini valmis olla. Aitab kriitiline mõtlemine ja analüüs, mitte emotsioonid, soovmõtlemine või hinnangute ühekülgsus. Aitab ausus ja otsekohesus, ka valus kriitilisus, muidu kõik kordub jälle.

Koroonakriis oli ja on lisaks enneolematule meditsiinilisele väljakutsele ka meie kaasaegse põhiseadusliku korra kõige ulatuslikum ja massiivse riive olukord. Puudused ja probleemid ilmnesid nii regulatsioonides, haldustegevuses kui ka suhtumises. Alljärgnevalt kokkuvõtvalt olulisematest.

Valiti ka elude vahe

Kui valitsus peaministri ja eriolukorra juhi suu läbi teatas, et neil oli valida kas elud või raha, siis valitsus valis elud. Kõlab inimlikult väga hoolival ja mõistetavalt. Kuid valitsus jättis rääkimata sellest, et valiti ka elude vahel.

Plaaniliste rasked haigete ravi pandi seisma. Ootele jäid kõik, nii insuldi- kui infarktihaiged, vähki põdejad ja väga palju teised, kes olid oma ravijärjekorda pikalt oodanud ja kriitilises seisundis. Nende saatusest ja arvust ning ootamise tagajärgedest teavad meedikud. Aga sellest me ei räägi.

Kui ravijärjekordades tuli teha raskeid valikuid, siis oli see põhjustatud ühest küljest sündmuse ohtlikkuse alahindamisest,  ja arengute prognoosimise läbikukkumisest terviseameti poolt. Teisalt osundas see ka haiglate ettevalmistamatusele pandeemiale reageerimiseks ja ohvrite raviks. Mis peaks ka olema terviseameti tegevuse üheks eesmärgiks.

Põhiseadus § 16 ütleb, et igaühel on õigus elule ning § 12, et kõik on seaduse ees võrdsed ning kedagi ei või diskrimineerida sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Eriolukorraga sõideti nendest õigustest üle.

Suuremal või väiksemal määral piirati ka paljusid teisi õigusi, nagu näiteks õigust vabale eneseteostusele (§ 19), õigust perekonna ja eraelu puutumatusele (§26), õigust ettevõtlusele (§ 31), õigust omandi vabaks kasutamiseks ja käsutamiseks (§ 32), õigust Eestis vabalt liikuda ja elukohta valida (§ 34), õigust haridusele (§ 37), õigust rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada (§ 47) jmt.

Tõsi, valdavalt seisab nende põhiseaduslike õiguste ja vabaduste kasutamise juures nn seaduse reservatsioon, ehk nende kasutamise korda ja ulatust sätestatakse seadusega ja neid võib piirata seadusega.

Üksikute piiravate seaduste üleslugemine põhiseaduses ei ole mõeldav ega vajalik, neid oleks liiga palju. Küll aga oleks asjakohane, kui sellise piiramise võimalused näeks ette asjakohased ehk eriolukordi sätestavad seadused. Antud juhul siis hädaolukorra seadus ja erakorralise seisukorra seadus. Paraku, nii põhiseadus kui ka eelnimetatud seadused vaikivad põhiõigusi ja vabadusi piiravast pädevusest. Õigusriigis peab aga igal riivel olema selge seaduslik üldalus.

On loogiline ja põhjendatud eeldada, et ohule reageerimiseks tuleb vältimatu vajaduse korral kasutada erakorralisi meetmetega, ka selliseid, millega riivatakse põhiseaduslikku korda. Kuid siis nähakse sellised võimalused ja nende rakendamis kord parlamentaarses demokraatlikus õigusriigis seaduses ka selgelt ette. Ja esitatakse need veenvate põhjendustega avalikkusele.

Veenva põhjenduseta on näiteks see, miks kehtestati eriolukord üle riigi, ka aladele, mis olid ja jäid viirusest puutumata, nagu näiteks saared, välja arvatud Saaremaa. Ja seeläbi koheldi neid ebavõrdselt võrreldes Eesti teiste piirkondadega.

Parlament on välja kõrvale jäetud

Meie parlamentaarses riigis võtab seadusi vastu riigikogu. Kahjuks eriolukorra aluseks olevas hädaolukorra seaduses põhiseadust ja riigikogu ei nimetata ega sellele ei viidata. Rääkimata rahva esinduskogu osalemisest otsustamises või otsuste tagantjärele heakskiitmisest või muul viisil osalemisest.

On kummastav, et parlamentaarses riigis on eriolukorras parlament välja lülitatud, kõrvale jäetud. Põhiseadus sellist olukorda ette ei näe ega ole see ka kooskõlas põhiseaduse ühe aluspõhimõtte ehk Eesti demokraatliku parlamentaarsuse põhimõttega. Kuigi peaks olema just vastupidi. Just kriisiolukordades peab otsustamine olema laiapõhine ja läbi arutatud. See tagaks olukorrale reageerimise suurema legitiimsuse, laiema kandvuse ja rahva poolt omaksvõtu.

Eelosundatu ei tähenda, et parlament peaks üle võtma operatiivjuhtimise või selle üksikasjadesse sekkuma. Operatiivjuhtimine on täitevvõimu pädevus ja kohustus. Kuid põhimõttelisteks, riiki tervikuna tõsiselt puudutavateks otsusteks sellises olukorras parlament loodud ongi.

Teisalt peab parlamendi töökord ette nägema võimalused jutuksolevate olukordades kiireks ja tõhusaks tööks, ainult eriolukorra tarvis mõeldud ja kujundatud protseduuride ja tegevuste kaudu. Praegu sellist võimalust töö- ja kodukorra seadus ette ei näe. Kui nii jätkata, siis oleme järgmise kriisi ajal täpselt samas olukorras.

Ajalugu saame õppida

Meie praeguste regulatsioonide kohaselt kogu hädaolukorra hindamise, sellele reageerimise ja rakendatavad meetmed otsustab ja juhib hädaolukorra seaduse kohaselt täitevvõim (Vabariigi Valitsus) oma määruste ja korralduste alusel. Mis praktilisest, efektiivsuse vaatepunktist näib põhjendatud, vähemalt suures osas.

Põhiseadus nii laiaulatuslikku riigivõimu blanco delegeerimist täitevvõimule siiski ette ei näe. Ega ole ka võimu ülevõtmine valitsuse poolt põhiseaduses ette nähtud. Kokkuvõttes viitab see vajadusele veel kord kriitiliselt üle vaadata võimude tasakaalustatuse ja vastastikuse kontrolli mehhanismid meie riigiõiguslikus praktikas.

Hädaolukorra seadus näeb ette ainult mõne eespool osundatud õiguse ja vabaduse, nagu liikumisvabaduse (viibimiskeeluna) ja ühinemisvabaduse (koosolekute ja avalike ürituste pidamise) piiramist. Rakendatavate meetmete, sh põhiõigusi piiravate meetmete üle järelevalvepädevuse annab seadus ainult täitevvõimule, täpsemalt siseministeeriumile. Ei sõnagi parlamentaarsest ja kohtulikust järelevalvest.

Meenutame, et kehtiva põhiseaduse töötasid välja mitte "liberastid", vaid rahvuskonservatiivid ja tolles ajas riigivõimu omavate nõukogude esindajad pariteetsel alusel põhiseaduse assamblees ning põhiseaduse võttis vastu rahvas rahvahääletusel. Seega, üldistatult, mis on põhiseaduse vastane, on ka rahva tahte vastane.

Kõrvalepõikena väärib ehk meenutamist, et 1934. aasta võimupöördeks kehtestati kaitseseisukord ning president ja täitevvõimu tegelik juht Konstantin Päts juhtis riiki kuni 1940. aasta punase juunipöördeni oma dekreetidega. Rahvaesindus oli formaalselt olemas, kuid otsustamisest kõrvale jäetud. Me ei ole küll veel nii kaugel, kuid suur samm sinnapoole on tehtud ja rahvast eriolukorraga harjutatud. Ajalugu on selleks, et sellest õppida.

Teine kujukas näide parlamentarismi põhimõtte ja demokraatia eiramisest on kobarseaduste paketi esitamine riigikogule kui vältimatu ja kiire "võta või jäta" menetlusena. Parlament pannakse sundolukorda, mis ei tule kasuks ei õigusloome kvaliteedile, riigikogu reputatsioonile ning parlamentarismi olemuslikule rollile.

Kobarseadused on juba iseenesest konfliktne seadusloome viis, mis võib olla praktilistel kaalutlustel õigustatud ainult erandlikult, väga piiratud juhtudel ning omavahel sisuliselt seotud probleemide reguleerimisel.

Õigustehniliselt ei sega miski esitada iga seaduseelnõu eraldi, üksikuna. Ja neid ka eraldi menetleda. Muidugi kui poliitiline ärategemine ja läbisurumine kõrvale jätta. riigikogu juhatusel ja õigusteenistusel on, mille vältimiseks tööd teha.

Kobarseadused osundavad veel mitmele puudusele meie õigusolukorras. Esiteks sellele, et mitmed asjad on jäänud õigel ajal ja normaaloludes tegemata. Ja siis tuleb kiirkorras, ülejala ja regulatsioone kooskõlastamata ja läbi arutamata kiirkäigul eelnõusid välja töötada ja esitada. See on hea õigusloome eiramine, isegi vägistamine.

Kindlasti on eriolukord üks neist olukordadest, kus midagi taolist ei tohiks teha. Eriolukordadeks, olgu see siis hädaolukord, erakorraline olukord või sõjaseisukord, tuleb süsteemselt valmis olla – koordineeritud seadused, määrused ja tegevusjuhised olemas, nii variantide A, B kui ka C jaoks.

Teine ja eraldi probleem on Eestis laialt levinud praktika reguleerida kõike seadustega, ka detaile ja korralduslikke küsimusi. Ja kui tekib standardist erinev, olemasolevas seaduses mitte ette nähtud olukord või vajadus, siis tuleb jälle seadust muutma hakata. Nii tekivad "…seaduse muutmise…seadused", ametnikud töötavad pisiasjade kallal, riigimasin käib sisuliselt tühikäigul.

Ülereguleerimine on tarbetu ja segadust tekitav, ressursse kulutav ning lõppkokkuvõttes riigi paindlikkust ja operatiivsust takistav. Kindlasti ei peaks sellisel praktikal olema kohta eriolukordade regulatsioonides. Seadus(ed) määraku kindlaks üldised küsimused, eesmärgid, organisatsiooni ja protseduurid ning pädevused. Detailid sätestatakse põhiseaduse ja seaduste alusel määruste jt alamaktidega.

Lõpetuseks

Hädaolukorra seaduse § 11 näeb ette riigi tegevusvaru ehk siis riigi omandis olev või lepingutega tagatud ressurss hädaolukorra lahendamiseks. Kogu selle varu loomise ja haldamise vastutus on Vabariigi Valitsusel. Riigi tegevusvaru moodustamine, varu haldaja, varu eesmärgid, viisi ja rahastamise ning varu hoidmise, kasutamise ja uuendamise üle järelevalve tegija otsustab Vabariigi Valitsus korraldusega.

Epideemia puhkemisel ilmnes, et tegevusvaru oli sisuliselt olematu, aegunud ja olukorra vajadusteks ebasobiv. Tuli ummisjalu loopida kümneid miljoneid, et saada kriitilisest seisust välja. Näeb välja kui kuritegelik hooletus. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: