Elada merest 200 meetri kaugusel ja mitte merd näha on kummaline, ent Paldiski elanike jaoks tavaline.

"Väga kahju, et meil pole juurdepääsu merele. Elame mere ääres, aga mere äärde minna ei saa," rääkis Paldiski elanik Julia Ivanova.

Pakri poolsaar, kus Paldiski linn asub, võiks olla maapealne paradiis: seal on pikk ja maaliline rannajoon, saared, oivaline valge liivarand, kaks tuletorni ja kõrgelt järsakult avanev kordumatu merevaade.

Ent Paldiski elanikele on kõik see olemas vaid formaalselt. Tegelikult on kõik need vaatamisväärsused kättesaamatud või raskesti ligipääsetavad.

Lastega pole kuhugi jalutama minna

Paldiski elanik Julja Kissil jalutab oma 5-aastase poja Maksimi ja väikese Alinaga iga päev. Kui soovid jalutada piki mereranda, pead seda tegema tööstuspiirkonnas. Kõikjal on traataiad, okastraadid ja veokid. Meri on sealsamas, ent kättesaamatu. Kunagi oli kõik teisiti.

"Minu lapsepõlves käidi siin jalutamas: "Kuhu me läheme? Läheme mere äärde." Praegu ei saa kahjuks sinna minna. Maksim pole seal kordagi käinud," rääkis Julja.

Paar aastat tagasi müüs linnavalitsus linna rannast eraldava tänavalõigu Põhjasadamale. Sellega suleti viimane tee randa.

"See tee on inimestele väga ohtlik. Ühel pool Pakri tänavat on meil traktorite ja tehnika ladu, teisel pool on sadamakai," selgitas Igor Dronov, Põhjasadama omanikfirma Paldiski Sadamate AS-i juhatuse liige.

Et poleks ohtu kedagi alla ajada, suleti Põhjasadama kahe platsi vahele jääv tänav. "Seda tehti ühe päevaga. Tulin siia, see oli kinni," meenutas Julja Kissil. "Ei hoiatatud ega midagi. Ei öeldud, et meri pannakse kinni."

Kinnises linnas oli meri lahti

Dronovi sõnul peaksid elanikud arvestama ranniku ja oma elukoha spetsiifikat. "Ka Nõukogude ajal oli see eelkõige sadamalinn ning see oli kinnine territoorium," selgitas ta.

Tegelikult see päris nii ei olnud. Nõukogude ajal oli Paldiski võõrastele suletud, kohalikel elanikel aga olid kõik võimalused looduses vaba aja veetmiseks. Julia Ivanova meenutas, et kesklinnas oli suurepärane supelrand, kus peeti pidusid ja lihtsalt jalutati.

"Inimesed said igale poole minna. Lehtla kõrval püüdsid kohalikud kalamehed kala, minu äi ja abikaasa nende seas," jutustab Ivanova. Piki randa kulges sirelialleega kaldapealne, mida vanemad elanikud hästi mäletavad. Praegu on selle koha peal tühermaa.

Kohalikud võimud ja sadam väidavad, et puhkekohti on linnas piisavalt, sadam aga on Paldiskis alati olnud ja sellega tuleb leppida.

"Sadam ei ole Kolumbuse laev Santa Maria, mis tuli siia õnnetuid pärismaalasi alistama," räägib Igor Dronov. Põhjasadama juht viis "Insighti" võttegrupi raudteejaamast üle mitme rööpapaari mererannale.

"Jah, inimesed peavad kuskil vaba aega veetma," nõustus ta. "Aga territoorium, mida te minu selja taga näete, ei ole vaba aja veetmiseks eriti sobiv. Seal on ainult kivid, katkised viinapudelid, süstlad... Pole sadama süü, et seal on selline olukord."

Küsige neilt, keda valisite

Kuidas siis juhtus, et sadam sai endale kogu linna piiridesse jääva lääneranniku? Vastus on lihtne: linnavõimud olid nende käpa all. Paldiski oli kuni 2017. aastani omaette omavalitsus, linnavolikogus oli pikki aastaid palju Põhjasadama ja Alexela esindajaid. Ettevõtete valimisnimekirjad eeldavad lojaalsust oma ettevõttele.

Lääne-Harju vallavanem Jaanus Saat tunnistas, et Põhjasadam ja linnavõimud olid otseselt seotud: "Jah, see on fakt. Seal oli erinevate Paldiski ettevõtjatega seotud inimesi. Ent fakt on ka see, et neid valisid elanikud ise. Ja mitu korda juhtus, et ühed ja samad inimesed valiti korduvalt tagasi."

On väheusutav, et sadama valimisnimekirjas linnavolikokku saanud saadikud hakkaksid hääletama maa sadamale võõrandamise vastu või juhinduma otsustamisel ainult linnaelanike huvidest.

Vestluses "Insightiga" sõnastas Jaanus Saat kujunenud olukorra põhjused nii: "Inimesed, kes Paldiskis neil aastatel elasid ja hääletasid, olid saadikute tegevusega ilmselt rahul. Siin tuleb silmas pidada, et linnavolikogu liikmed ei ilmu eikusagilt – nad tulevad võimu juurde valijate tahtel."

Valijatele jäeti "kaugem meri"

Tegelikult pole paljud valijad olukorraga rahul. "Kõik võeti ära, asemele ei antud midagi. Tänu taevale, et saab vähemalt teisele rannale sõita. Me nimetame seda nii – teine meri," nentis nukralt Julia Ivanova.

"Teine meri" on Pakri poolsaare idakallas, kus on tõesti valge liivarand. Probleem on selles, et see asub linnast seitsme kilomeetri kaugusel ega ole kõigile ligipääsetav.

"See on autoga inimestele," ütles Ivanova. "Mina oma südamega jalgsi sinna ei jõua. Selleks pean paluma poega või abikaasat."

"Teise randa" viival maanteel ei ole kõnniteid, tee on väga kitsas. Ebamugav on nii jalgsi kui jalgrattaga. Lastega ei jõua jala samuti kohale. Ivanova sõnul käiks ta lapselastega rannas, kui see nii kaugel poleks. "Varem oli siin läbipääs. Kaugele ma minna ei saa. Esiteks on lapsed väikesed, ei jaksa minna. Ja mina ei jaksa oma tervise tõttu samuti kaugele minna."

Ent seegi pole veel kõik. Ranna läheduses pole parklat ega isegi mitte tavalist platsi, kuhu auto jätta.

Vallavanema sõnul on lisaks liivarannale linnas kivikliburand: "Kui lähete mööda Salavati tänavat alla, siis jõuate rannale, mida suvel aktiivselt kasutatakse."

Siiski saab seda paika üksnes suurte mööndustega rannaks nimetada. Jutt on kitsast kaldaribast otse sadama väravas. Otse selle kõrval on veokite parkla ja tollilao platsid, seepärast on seal väga elav liiklus.

Et rannale viival tänaval pole kõnniteed, peavad jalakäijad kõndima kihutavate veokite kõrval. Randa võib minna ka mööda järske kivihunnikuid. Auto alla jäämise oht seal ei ähvarda, ent see marsruut on ainult tervetele inimestele.

Kannatuste tee tuletorni juurde

Sellega pole ilusate, ent ligipääsmatute vaatamisväärsuste nimekiri kaugeltki lõppenud. Pakri poolsaar on üks Eesti kõige tuntumaid turismipiirkondi. 25-meetrine Pakri pank, vaateplatvorm ja tuletornid meelitavad ligi külastajaid kogu maailmast.

Paldiski elanik Tiina Laanejärv rääkis: "Meil on väga ilus rannik. Iga kaldalõik on erinev. On kaljusid, on kive. Leetsel on liivarand, aga see on kaugemal, linnast väljas."

Poolsaare tipus kõrguva tuletornini on linnast neli kilomeetrit. Teelt avanevad suurepärased merevaated. Ent sealgi on kõik keeruline. Kohalikud muidugi käivad tuletorni juures, nad on karastunud inimesed, ent see pole kaugeltki mitte ohutu: kõnniteid ei ole, teeperv on väga kitsas. Autosid sõidab seal igal aastaajal palju. Kui keegi mööda kihutab, on targem kraavi hüpata. Puhkepäevadel ja suvel on liiklus nii elav, et kraavist ei tasu välja tullagi.

Linnaelanikud võtsid ohjad enda kätte

Möödunud aastal linnaelanike kannatus katkes ja nad otsustasid esirada petitsiooni. Kampaanias "Meri vabaks" osaleja Kristina Amor selgitas: "2019. aasta sügisel algatas linnaelanik Urve Purga kampaania. Peeti mõned koosolekud, kus inimesed said petitsioonile allkirju anda ning esitada ettepanekuid ja ideid merele juurdepääsu küsimuses."

"Praegu on küsimus selles, kuidas täpselt inimesed oma soove väljendada saavad, sest otsused langetatakse kõrgel tasemel ja pärast vastuvõtmist neid enam muuta ei saa," selgitas Purga.

Vastuseks küsimustele petitsiooni kohta tunnistasid nii sadam kui linnavõimud, et hüpoteetiliselt on kõik võimalik, isegi promenaadi rajamine. Igor Dronov kinnitas, et omavalitsuses on tõesti kehtiv üldplaneering, milles sisaldub "mingi promenaadi" rajamine.

Kampaanias osaleja Tiina Laanejärv rõhutas, et linnaelanikud loodavad uuelt detailplaneeringult merele juurdepääsu loomist: "Paldiski elanikele on elukeskkond oluline. Meile ei piisa tööl käimisest ja igapäevase leiva teenimisest. Me tahame midagi ka hingele."

Vallavanem Saadi sõnul oli talle üllatuseks, et Põhjasadam pole nende plaanide vastu, vaja on ainult leida kõige mugavam lahendus. Üks võimalikke variante on ehitada promenaad piki muuli, kui hakatakse ehitama uut sadamakaid.

"Siin on väga olulise tähtsusega raudtee," selgitas Igor Dronov. "Randa ja linna ei eralda mitte ehitatav sadamakai, kuhu võib vabalt teha promenaadi. Neid eraldab raudtee."

Tõsi küll, praegune kriis on kaarte kõvasti seganud, sest küsimärgi all on maksulaekumised nii firmadelt kui ka elanikelt. "Selleks on raha vaja. Raha tekib linnavalitsusel siis, kui meie omavalitsuse territooriumil on sadamad ja muud ettevõtted, kes seda raha kassasse toovad. See on suletud ring," tunnistas Igor Dronov.

Võtke esialgu vähemalt kergliiklustee

Kuni promenaadi küsimuses pole täit selgust, tellis vallavalitsus projekti kergliiklustee rajamiseks linnast tuletorni juurde.

"Ma ei tea praegu, kui palju see maksma läheb, aga projekt peaks valmima lähiajal ja siis me otsustame, kuidas seda rahastada," kinnitas Saat. Ta tunnistas, et ehkki tee taheti ehitada juba sel või järgmisel aastal, pole veel teada, kuidas majanduskriis eelarvele mõjub.

Kergliiklustee enda vajalikkust ta aga kahtluse alla ei seadnud, sest see peaks tagama eelkõige turvalise liikluse. "Sellel maanteel on tõesti väga elav liiklus," tunnistas vallavanem.

Selles, et Paldiski elanikel puudub normaalne linnakeskkond, on süüdi eelkõige elanikud ise – nad on aastaid valinud linnavolikogusse inimesi, keda polnuks vaja sinna valida. Nüüd on asjad muutunud paremuse poole, ja seda paljuski tänu elanike enda aktiivsele hoiakule, kuid kiiret lahendust neile probleemidele kahjuks pole.