Tiir vanalinna legendaarsetes baarides ja kohvikutes: kes on kinni, kes alles? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mitmed vanalinna populaarsed baarid on uksed sulgenud, ent paljud legendid on eriolukorra ka üle elanud.

Kuuldused mitme legendaarse baari sulgemisest pani samme vanalinna poole seadma. Kas jutud ühe ja teise baari sulgemisest vastavad tõele või on jutt nende surmast enneaegne?

Esmalt seame sammud mööda inimtühja Viru tänavat alustades Sauna tänavale. Frank on kenasti alles. Päeval küll suletud, aga suur kimp värskeid nurmenukki aknast paistval laual kõneleb elust.

Franki vastas asunud Paar Veini on uksed aga jäädavalt sulgenud, isegi ühtki silti pole enam akendel ega ustel alles, mis nende veel hiljutist eksistentsi meenutaks.

Vaatamata rasketele aegadele elu tühja kohta ei salli. Väike-Karja ja Müürivahe nurgal asunud Augusti baari enam ei ole, küll aga on selle asemele kerkinud pannkoogikohvik.

Müürivahe tänaval asunud menukat Musta Puudlit samuti enam pole. Vaatepilt on nukker: kogu mööbel on välja tassitud, isegi kõik põrandaplaadid on üles võetud. Seega ei jää populaarst retrosisustusega baaris kivi kivi peale. Ustel ühtki silti pole, mis selgitaks, kas käimasolev remont on seotud vanade või juba uute omanikega. Ka Musta Puudli Facebooki leht vaikib salapäraselt: viimane sissekanne pärineb 23. aprillist, mil baar kelmika puudlipildiga oma 9. sünnipäevast teada annab. Lahtiolekuaegade real on märge "ajutiselt suletud", ent ühtki teadet, kas ja millal taas avatakse, klientidele jäetud ei ole.

Vanalinnas viib tee edasi Suur-Karja tänavale. Nimeta baar on täiesti alles ja lahti, uksel aga teatab silt, et baarikülastajad peavad arvestama kehatemperatuuri võtmisega kaugmõõtmise teel.

Selle vastas oleva Tabaci kohta liiguvad jutud, et koht on suletud. Uksel ühtki silti pole, mis sulgemisest teataks. Kuna aga baar peaks avanema alles kell 17, ei saa asjaolu ka kontrollida. Küll aga on tähelepanuväärne, et baari Facebooki-leht on kadunud.

Tabaci vastas asuv Karja Kelder on kinni. Kuigi vahepeal omanikke vahetanud, asus samanimeline baar seal juba Nõukogude ajal. Ühe pika ajastu lõpp.

Vanaturu kaelas on vana turistilõks Olde Hansa endiselt lahti. Keskaegses riietuses naeratav "sisseviskajast" noormees vaatab meid lootusrikkalt, aga taipab siis, et kliente meist pole. Innukus on aga endine.

Vene tänaval, kus asub palju kõrgema hinnaklassi restorane, on pilt aga peaaegu endine. Rahvalikum Elevant on alles, nagu ka peenem La Bottega. Samuti kallima hinnaklassiga Ribe aknad on tolmused ja tekib kahtlus, et koht on kinni. Hiljem nende sotsiaalmeedialehelt järele vaadates selgubki, et vaatamata kümme päeva tagasi avaldatud teatele "Restoran on ajutiselt suletud", kohta enam samades ruumide avada ei plaanitagi.

Ronime Apteegi tänavast üles Raekoja platsi poole. Tee peale jääb Telegraafi hotelli juurde kuuluva restorani Tšaikovski suveterrass. Menüü on värava kõrvalt robustselt ära kistud ja väravat ehib silt, mis teatab, et suveterrass on ajutiselt suletud. "Kohtumiseni kevadel 2020". Esimese suvekuu juunini on küll jäänud vaid kümme päeva, seega on silt segadusse ajav. Aed ei näe ka välja, nagu hakataks seda homme avama. Müüri ääres seisab kott musta mullaga, mööbel on kaetud. Küllap ootavad ikkagi turiste, keda siis hotellis majutada ja terrassil sööta-joota.

Raekoja platsi servast siseneme Saiakangi. Samanimeline kohvik on avatud. Kohe nii avatud, et uks on lahti ja tänavale tungib meeldivat kohvist ja värsketest saiakestest segunenud aroomi. Teenindaja ehmub fotograafi nähes eemale, külastajaid aga ei paista.

Pikal tänaval seame sammud esmalt Vene saatkonna vastas asuvasse Tallinna vanimasse kohvikusse Maiasmokk. Martsipanituba ja restoraniosa on suletud, seal käib remont. Ent pariisliku dekooriga vanakooli kohvik on jätkuvalt avatud. Astume sisse ja joome tassi kohvi asutaja Georg Stude valvsa pilgu all, kelle foto kommikarpide vahel kohviku seina ehib. Siin ruumis on aeg endiselt peatunud, vaateaknal käib perpetuum mobilena ringi vanadest kohvitassidest ja lusikatest ehitatud vaateratas ning põrandat ja lage katavad needsamad ehisplaadid, mis alati.

Seejärel võtame suuna nüüdseks juba üle 25 aasta tegutsenud Hella Hundi kõrtsile. Teele jääb india restoran Bollywood, mis teatab, et on "tänasest" suletud. Ühtki kuupäeva sildil ei ole, mis lubab arvata, et teade on seal juba tükk aega rippunud. Tabagi on uksel ees. Kinni mis kinni. Hiljem taas Facebookist jälgi ajades selgub, et restoran on kinni juba poolest märtsist. Teade erilist optimismi ei sisalda: "Seoses Eestis kehtiva eriolukorraga ja inimeste tervise hoidmisega oleme sulgenud oma restorani uksed määramatuks ajaks." Eriolukord on küll läbi, aga indikatsiooni avamisest ei paista kusagilt.

Vähemalt Hell Hunt on avatud, kolm kundetki keset päeva sees, rõõmsalt pukkidel istumas ja juttu ajamas. Mingid püsiväärtused on Tallinna baarikultuuris ikkagi säilinud.

Suundume tagasi Raekoja platsi. Seal on kõik turistibaarid lahti, isegi platsi servas asuvad merevaigu- ja matrjoškapoed on lahti, teenindajad Muhu männa motiiviga pontšodes uksel ei-tea-keda oodates seismas.

Suundume mööda Harju tänavat - kus Pegasus on täitsa lahti ja inimesed terrassil istumas - tagasi Müürivahe tänavale. Restorani Gloria uksel on silt, mis meenutab mõistujuttu vanamutist ja tema järele tulnud Surmast, kellele vanamutt uksele sildi "Homme" pani, et päeva kaupa omale elu juurde osta. Nimelt teatab soliidne, ilma ühegi kuupäevata silt ukse kõrval, et täna on nad küll suletud, aga tuldagu homme! Samas kõrval on ka restorani lahtiolekuajad, mis ometi väidavad selle ka neljapäeval lahti olevat. Ka restorani Facebooki leht väidab, et restoran on neljapäeviti õhtusel ajal avatud. Segased tunded.

Müürivahe tänava Reval Cafe on lahti, inimesi voorib uksest sisse, aknaalused kohad on populaarsed. Ent mitte selle kohviku pärast ei tulnud me siia.

Naabriks on Valli baar - koht, kust leiavad end aeg-ajalt paljud pealinna ööelus melutavad inimesed, sõltumata sotsiaalsest positsioonist. Tõsi, baaril on ka tugev kiht stammkundesid, kes ei tunne vähimatki vajadust ka mujal möllutada. Nemad on Valli baari kultuurkiht.

Keset päeva istub Valli baaris kolm sellist kundet, aidates käivet tekitada. Meeleolu on rahulik. Baari vistiitkaart, kokteil Millimallikas on endiselt müügil, hinnaga viis eurot. Valges särgis baarmen ütleb, et nemad pole päevagi kinni olnud ja kiidab kliente: pesevad ja desinfitseerivad korralikult käsi. Elu on küll vaiksem kui varem, aga kuidagi elavad.

Kliendid on täpselt kursis, millised baarid on avatud ja millised suletud. Tabac on lahti, on nad kindlad. Selles veendumine jääb aga juba õhtustele linnaväisajatele.

Vanalinna tiir lõppeb Vabaduse väljaku ääres. Kunagine Moskva kohvik, mis viimastel aastatel kandis nime Vabadus, on kinni. Ent juba on sinna uue nimega lokaal kerkimas. "Mood", teatab kiri baari vaateakende kohal. Aknad on aga veel kilega kaetud. Elu läheb edasi ka Vabaduseta. Eriti kui kõrval asub peaaegu igavene KuKu klubi, mis oma eksistentsi jooksul kõik rasked ajad üle on elanud.

Toimetaja: Merilin Pärli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: