Siseministeerium soovib COVID-19 ennetamise ettekäändel tähtajatult säilitada eriolukorras seatud piiranguid kolmandatest riikidest (st väljastpoolt Euroopa Liidu piire) pärit välistudengite Eestisse sisenemisel.

22. mail 2020 laekus haridus- ja teadusministeeriumile kiri, et tuleval õppeaastal hakkab välistudengite Eestisse saabumine olema raskendatud. Ka peale Euroopa Komisjoni Euroopa Liidu välispiiri sulgemise üleskutse lõppemist alates 15. juunist 2020 ei ole siseministeeriumil konkreetseid plaane piirangute leevendamiseks.

Peamiseks põhjenduseks, et takistada kolmandatest riikidest pärit välistudengite ligipääsu kõrgharidusele, on toodud rahva tervise kaitse. Ilmselgelt nõuab pandeemia erakordseid meetmeid viiruse leviku tõkestamiseks, kuid peaksime olema valvsad, et kriisi ei kasutataks varjatud poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.

Positiivsed mõjud jäetakse mainimata

Peategelane on antud juhul siseministeeriumi kirjas välja toodud välismaalaste seaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse eelnõu, mille raames soovitakse näiteks piirata kolmandate riikide välisüliõpilaste Eestis töötamist 16 tunnini nädalas.

2019. aasta lõpus avaldas siseministeerium eelnõu välismaalaste seaduse muutmise kooskõlastamiseks, mis sai kriitikat nii haridusvaldkonnast kui ka ettevõtjatelt, nii üliõpilastelt kui ka idufirmadelt, nii ülikoolidelt kui ka ministeeriumitelt.

Märtsi alguses toimus siseministeeriumis ümarlaud, kus hoolimata eri organisatsioonide tugevast vastuseisust kinnitas ministeerium plaani eelnõuga edasi minna. Sellest nähtub, et kavatsus välistudengite Eestis õppimist raskendada on siseministeeriumil olnud juba mitmeid kuid ning COVID-19 tõkestamise varjus tahetakse läbi suruda eelnõu, mille vastu on pea kõik olulised sidusrühmad.

Eelnõu kõige markantsemad näited on seotud välistudengite õiguste adresseerimisega. siseministeeriumit häirib, et riikidest nagu Nigeeria, India, Pakistan, Bangladesh ja Iraan on õpiränne kasvanud ning et nende rahvuste esindajate kogukonnad on (ministeeriumi hinnangul) pigem väga suletud. Viidatakse ka sellele, et just nendest riikidest pärit õppijad tõid endaga kaasa kõige rohkem pereliikmeid.

Selle asemel, et leida võimalikele muredele lahendusi, soovib siseministeerium hoopis takistada kõrghariduse rahvusvahelistumist.

Üliõpilaste esindajad on ka varem välja toonud, et eelnõus jäetakse ministeeriumi huve teenivalt mainimata mitmed välistudengite positiivsed mõjud nii kõrghariduse rahvusvahelistumisele kui ka Eesti tööturule – näiteks ei osuta siseministeerium sellele, et 2017. aastal lõpetanud ja Eestisse jäänud välisüliõpilastest asus viiendik tööle haridusvaldkonda, neist omakorda 70 protsenti olid ülikoolide tegevusega seotud.

Lisaks tõid töötavad välistudengid ja aasta varem lõpetanud vilistlased maksutuluna riigile õppeaastal 2018/2019 üle kümne miljoni euro. 

Siseministeerium on otsustanud eelarvamustel põhinevate spekulatsioonide baasil, mis puudutavad üksikute riikide välistudengeid, piirata kõigi kolmandate riikide tudengite võimalusi Eestis õppida. See aga ei ole jätkusuutlik lahendus.

Selle asemel, et lahendada süsteemselt faktilisi ja tõestatud murekohti või ohte, mis erinevate riikidega seotud õpirändega kaasnevad, elimineerib siseministeerium juba eos võimaluse probleemidel kerkida, kärpides õiguseid absoluutselt kõigil kolmandate riikide välistudengitel.

Kõik kolmandatest riikidest Eestisse õppima tulevad tudengid ei ole samasugused ega sarnasest kultuuriruumist, ka nende Eesti riigis kohanemist toetavad meetmed peavad neid erinevusi arvestama.

Lisaks annab eelnõu hoobi eesti keeles õppivatele kolmandate riikide välistudengitele. Ka neid kohtleb siseministeerium igaks juhuks nagu soovimatuid ja probleemseid välismaalasi, kuigi eestikeelsel õppekaval õppivate välistudengite õppetingimused on samad nagu kõigil eesti keeles õppivatel eestlastel.

Näiteks õpib Tartu ülikoolis praeguse seisuga üle 70 Venemaalt pärit tudengit, kelle õppekeeleks on eesti keel. Kuigi üheks ministeeriumi välja toodud probleemiks on välistudengite puudulik eesti keele oskus, siis eelnõu järgi ei piisa lahendusena sellestki, et välistudeng on vabatahtlikult asunud eestikeelset kõrgharidust omandama.

Lihtsustatud ja mustvalge lähenemine

Kuigi eelnõus ei soovinud kodakondsus- ja rändepoliitika osakond välistudengite olemasolu positiivsetele külgedele viidata, saab siinkohal välja tuua siseministeeriumi enda dokumente, mis viitavad välistudengite kasutegurile Eestis.

Kraadiõppuritest kolmandate riikide välistudengitele Eesti tööturu võimaluste tutvustamise raames on siseministeeriumi dokumentides kirjas järgnev: "Kvalifitseeritud tööjõupuuduse probleemi lahendamisel on välistudengite värbamine ning nende tööturul rakendamine tõhusam välistööjõu värbamisest, kuivõrd välistudengitel tekib õpingute käigus harjumus siinse keskkonnaga ehk esmane kohanemine."

Lisaks välja toodud siseministeeriumi juhenddokumendile töötab eelnõu vastu ka Eesti hariduspoliitilistele dokumentidele ja eesmärkidele. On oluline, et siia oleks võimalik tulla inimestel, keda on vaja, kes on selgelt pädevad ning suudavad ja tahavad panustada Eesti ühiskonda.

Viiruse leviku tõkestamiseks seatavad ajutised piirangud on mõistetavad, kuni nende reaalseks eesmärgiks on haigusega võitlemine, mitte enda huvide läbisurumine.

Eelnõu kirjutamisel on lähenetud keerulisele, mitmetahulisele probleemistikule väga lihtsustatud ja mustvalgel moel. Reaalsuses on aga oluline individuaalne lähenemine ning suuri üldistusi ei ole võimalik antud küsimuses teha.

Iga tudengi välismaale õppima minek ja Eestisse õppima tulek on ajendatud erinevatest motivaatoritest, mis ei ole kõik ühtemoodi põhjendatavad, seega oleks tarvilik ka antud eelnõu koostajail näha laiemat pilti ning võtta arvesse sidusrühmade, ennekõike kõrgkoolide tagasisidet.

Kokkuvõttes asuvad välistudengid õppima ja jäävad seotuks ennekõike oma Eesti koduülikoolidega. Sidet alma materiga ei tasuks nii kergekäeliselt alahinnata.