Raul Rebane: igaühe võimust ja vastutusest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Ülo Josing/ERR

Koroonakriisi üks kõige olulisemaid õppetunde on teadmine, et ükski inimene ega maa ei ole üksi, sedastab Raul Rebane Vikerraadio päevakommentaaris.

Mu tuttav rääkis loo oma vanaisast ja vanaemast. Vanaema on suhtlev inimene ja teda tüütas see söögikoti ukse taha toomine ja kodusistumine ära. Üsna varsti hakkas ta ise poes käima, varsti paljudes poodides ja reeglitest eriti kinni ei pidanud.

Noored pahandasid:"Mida sa teed, see on ju riskantne?!"

Vanaema ütles vastu, et ega ma enda pärast ei karda, aga vanaisa on vana ja haige mees, tema pärast olen küll mures. Aga tema on ju kodus… Lapsed selgitasid, et just vanaema ise on kõige suurem risk - ise teadmata võib ta selle haiguse külge hankida ja vanaisale edasi anda. "Vaat nii ma ei mõelnudki," ütles vanaema.

Tundub naiivne, aga kas me oleme kindlad, et me ise samasugused ei ole?

Ilmar Raag kirjutas kommentaaris "Viirusega kohanemise anatoomia" inimeste käitumismudelitest kriisi ajal ja kuidas nüüdseks on hirmust üle mindud faasi, kus ollakse nõus võtma suuremaid personaalseid riske nii suhtlemises kui ka käitumises. Ja võetaksegi, sest tundub, et see probleem on Eestis seljataga.

Probleem ei ole seljataga ja vaatame selle mõistmiseks suuremat pilti. Reedel oli maailmas päev, mil püstitati nakatumiste päevarekord - 125 000. Trend on üles. Brasiilias oli laupäeval nakatunuid üle 30 000, Indias ligi 9000 ja see number suureneb.

Meie vahetus läheduses asub Venemaa, kus on viirusega ülisuured probleemid. Kui suured, me ei tea, sest ametlik statistika on ilmselt ebatäpne, eriti surmade asjus.

Sama on niinimetatud Balti mulli kõrval olev Valgevene, kus ametlikke numbreid vaadates toimub lausa täppisnakatumine. Viimased 30 päeva päeva kõigub nakatunute arv 900 ümber, natukene siia, natuke sinna. Ka ametlik surmade arv on 3-4-5.

Seega me tegelikke numbreid eelkõige totalitaarsetes riikides ei tea, samuti neis riikides, kus teste tehakse vähe. Ja need on kindlasti suuremad, kui ametlik statistika näitab.

Veel on üle mere meie kõrval Rootsi, kus tehakse eksperimenti, mille üle arutamine jääb kestma aastateks. Riigi mitte sulgemise tõttu on neil praegu aktiivseid haigusjuhtumeid 28 000, samal ajal kui kõigis teistes Põhjamaades ja Baltikumis kokku on neid alla 3500.

Veel suure pildi juttu. Veronica Anghel Stanfordi ülikoolist teeb mitu huvitavat järeldust. Tema arvates piirid pikas perspektiivis ei tööta. Ilmselt õige, sest traat viirust kinni ei pea. Seega ei saa ka riigid üksi hakkama, sest probleem on globaalne, nagu ilmastikumuutus.

Olemegi juba olukorras, kus kõik on maailmamängijad. Näiteks ei oma tähtsust, kus vaktsiin leiutatakse, kohe saab sellest maailma omand. Koos viirusega saab suure löögi niinimetatud eliitrahvuste mõiste. Rikkad ja edukad ei ole praeguse seisuga rohkem kaitstud kui vähemedukad. Kõige suuremad probleemid on seni just USA-s ning Euroopa suurtes ja rikastes riikides.

Viime pildi veel laiemaks. Kyle Harperi 2017. aastal avaldatud raamat "Rooma saatus" on saavutanud praegu suure tähenduse, sest sellest saadakse paremini aru. Ta tõestab, et võimsat Roomat ei hävitanud mitte ususõjad, vaid pandeemiad ja kliimamuutus.

Edward Luttwak, kes on USA valitsuse strateegiline konsultant ja tunnustatud analüütik, kirjutas mai alguses sellest raamatust ülikiitva retsensiooni, sest praegune olukord tundub kuidagi tuttav. Kliima muutub ja pandeemia on kohal. milline impeerium ja kas üldse sedakorda pihta saab, jääb aja otsustada.

Kõik see tõestab, et pandeemiaga muutus maailm oluliselt väiksemaks, kui oli seni. Tuletame meelde oma mõtteviise veebruari alguses ehk mõned kuud tagasi. Siis oli viirus kuskil kaugel Hiinas. Meile kinnitati, et ohtu pole, siia ta tõenäoliselt ei jõua ja terve kuu elasime nagu lillekesed väljal.

Nüüd ehk saame sellest paremini aru, sellise "kaugel ja ohutu" jutuga enam keegi välja tulla ei riski. Probleemid USA-s või Ladina-Ameerikas ei ole meist enam kaugel. Mõjud puudutavad kas otseselt või kaudselt meie kõikide elu.

Järeldused eelnevast jutust.

  1. Pandeemia on endiselt olemas, suureneb ja on meile väga lähedal.
  2. Enam pole olemas üksikut inimest, iga inimese käitumine võib mõjutada teist minu kõrval - naabrit, küla, linna või riiki. Ehk igaühel meist on kriisi ajal rohkem võimu ja rohkem vastutust.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: