Lapsevanem Eero avastas Telia perepaketi telefoniarvet vaadates anomaalia: arve oli tavapärasest tublisti suurem. Selle tagant koorus 16-eurone arve mingi arusaamatu lisateenuse eest, mida ta enda teada tellinud ei olnud. Lähemal uurimisel selgus, et lapse telefoni oli laekunud sõnum, milles kutsuti üles liituma Fun2Cell teenusega, mis maksab 3,20 eurot nädalas. Selleks tuli minna veebilehele ja sisestada sõnumiga saadetud PIN-kood.

"Ühtlasi nõustud teenuse kohese edastamisega ja loobud lepingust taganemise õigusest," seisis sõnumis kurjakuulutavalt.

Ju siis oli laps endale aru andmata selle liigutuse ära teinud ja arve hakkaski tasapisi tiksuma.

Kui Eero Teliasse helistas, selgus ootamatult, et nende perepaketis on kõik tasulised lisateenused lubatud, kui ta ise pole käinud iseteeninduses neid spetsiaalselt kinni keeramas. Asjaolu, et tasulise lisateenuse on tellinud laps, kel pole lepingu sõlmimise õigustki, Teliat ei morjendanud: ettevõte teatas, et neil polegi infot selle kohta, kes perepaketiga liitunud on, lapsed või täiskasvanud. Ometi on ettevõttel olemas kõigi kasutajate isikukoodid, on Eero nördinud, leides, et see on lihtsalt lame vabandus vastutusest kõrvale hiilimiseks.

Ta ei saa aru, miks Telia selliseid puukteenuseid oma võrgus võimaldab või kuidas kolmandad osapooled nende andmed on saanud, et reklaamsõnumeid teenusega liitumiseks saata.

Telia koduleht annab aga enam aimu. Telial on seal alajaotus "Perioodiline sisuteenus", mis tähendabki katkematu nädala- või kuutasuga lisateenuseid, millega saab tellida omale näiteks telefonihelinaid, päevahoroskoopi, vahetuvaid taustapilte jms. Telia lehel on loetletud kokku kuus sellist teenusepakkujat. Üle 16 euro kuus ei tohi ükski lisateenus tellijale maksma minna, mis on sisuliselt ainus piirang.

Lisaks Fun2Cell teenusele oli laps tellinud veel teisegi teenuse, nimega Gamebiz. Sellega kaasnes ka teenusest loobumise võimalus, kui saata sõnum kirjaga "STOP" kindlal telefoninumbril. Seda Eero tegigi, ainult et... teenus ei peatunud.

Eero pole mõistagi ainus, kes nüüd ebameeldivate tagajärgedega võitleb. Koolivaheaja algus on samasugused mured toonud veel kümnetele lapsevanematele, kelle võsukesed endalegi teadmatult tasulise teenusega on liitunud.

Alaealised ei ole seaduse silmis lepingu allkirjastamiseks ja rahaliste kohustuste võtmiseks teovõimelised. Kuidas saab siis Telia selle eest raha kasseerida?

Telia sellele otsesõnu ei vasta, vaid veeretab vastutuse lapsevanematele.

"Infot perioodiliste sisuteenuste kohta ja nendega liitumise tingimused leitakse üldjuhul internetist. Sinna sisestatakse oma telefoninumber ning sealt tellitakse mänge, osaletakse loosimistes jne. On oluline rõhutada, et lapsevanemad peavad jälgima ja juhendama oma laste tegemisi nutimaailmas," leidis Telia kommunikatsioonijuht Raigo Neudorf oma kirjalikus vastuses.

"Sidesektoris on juba aastakümneid tavapärane, et klient on see, kes sõlmib konkreetse telefoninumbri või teenuse kasutamiseks lepingu sideettevõtjaga. Kuid seejuures on kliendi enda otsustada ja vastutada, kellele ja millistel tingimustel annab ta enda nimel olevaid seadmeid, telefoninumbreid (nt SIM-kaardi) või teenuseid kasutada, sh oma pereliikmetele. Kasutaja, kellele klient annab oma nimel oleva SIM-kaardi kasutada, teeb seda kokkuleppel kliendiga – st see on nende sisesuhe, millesse sideettevõtja sekkuda ei saa," selgitas Neudorf. Ta kutsus kliente üles nende iseteeninduskeskkonnas teenuseid haldama, näiteks saab seal panna peale keelu mingite teenuste tellimiseks.

Neudorf möönis, et aeg-ajalt neile pretensioone tasuliste sisuteenuste peale laekub, ent järelevalvet teeb teenusepakkujate üle tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet (TTJA).

"Perioodilise sisuteenuse kohta loomulikult esitatakse aeg-ajalt pretensioone, kuid need ei ole massilised ja põhjendatud pöördumise korral teeb mobiilioperaator koostöös teenusepakkujaga tagasiarvestuse. Kui aga leiab tõendamist, et sisuteenuseid on tellitud ja kasutatud, siis sideettevõtjal ei ole õigust ise otsustada, kas teha tagasiarvestusi või mitte – üldiselt saab seda teha kas kokkuleppel sisuteenuse pakkujaga või näiteks TTJA järelevalvemenetluse raames," teatas Neudorf.

TTJA käed jäävad lühikeseks

TTJA hinnangul Telia vastutusest päris prii siiski ei ole.

"Kuivõrd arve esitajaks on Eesti sideettevõtja, siis on tarbijal siiski võimalik ka sideettevõtja arve vaidlustada. Kuivõrd sideettevõtjal on sõlmitud sisuteenuse pakkujatega lepingud ning seeläbi on saanud võimalikuks sisuteenuste osutamine, siis lasub teatav vastutus ka neil," ütles TTJA pressiesindaja Anne-Mai Helemäe.

Telia viidatud järelevalvemenetlust TTJA aga konkreetse teenusepakkuja Fun2Cell suhtes algatada ei saa, sest ettevõte on registreeritud Hong Kongi ehk väljapoole Euroopa Liitu. See aga tähendab, et TTJA käed jäävad lühikeseks, sest ametil puudub õigus kehtestada nende suhtes sunnivahendeid.

"TTJA võimalused piirduvad üksnes üldsuse teavitamise ja hoiatamisega," nentis Helemäe.

Lapse tehtud tehing on õigustühine

Samas leiab amet, et alaealise tellitud teenus ehk sisuliselt sõlmitud leping on tema teovõime piiratuse tõttu õigustühine.

"Kuigi lapsevanem vastutab nii lapsele kasutada antud telefoni kui ka sellega kaasnevate võimalike (lisa)kulude eest, siis tuleks lähtuda asjaolust, et piiratud teovõimega isiku ehk lapse tehtud tehing on tühine, kui seaduslik esindaja ei ole perioodilise sisuteenuse tellimiseks nõusolekut andnud," kommenteeris Helemäe. Samas täpsustas ta, et teenuse juhuslik tellimine peaks olema välistatud.

"PIN-koodi sisestamise kohustus välistab juhusliku teenusega liitumise ja olukorrad, kus isik, kelle valduses telefon tegelikult ei ole, saaks liita teise isiku tasulise teenusega," põhjendas Helemäe.

Paraku annab kasutaja PIN-koodi sisestamisega ka nõusoleku teenuseosutaja tingimustega leppimiseks ehk on teadlik, et lepingust ta taganeda ei saa.

"Seda enam on oluline rõhutada ja tuletada kõigile vanusegruppidele (eriti just lastele) meelde, et enne oma andmete sisestamist mõnele kodulehele tuleb kindlasti tutvuda teenuse sisu ja tingimustega, et vältida hilisemaid probleeme," soovitas Helemäe.

Vastutust ei saa veeretada vanematele

Lapsevanemast Eerol läks Gamezonesi teenusest vabanemisel seekord hästi. Selgus, et selle taga on Hollandisse registreeritud ettevõte Sam Media, millel on Eestis oma esindaja LINK Mobiliity Baltics. Ta saatis ettevõttele kirja, andes teada, et STOP-sõnum ei toiminud ning palus teenuse lõpetada. Üksiti tundis ta huvi, kuidas tema alaealine laps sellise lepingu üldse sõlmida sai.

Ettevõtte Eesti esindaja Joosep Hermaste vastu ei puigelnudki ja lubas, et teenus peatatakse ja raha kantakse tagasi.

"Enne teenusega liitumist tuleb kasutajal kinnitada, et tegemist on täisealisega. Selgumisel, et see tõsi ei olnud, võtame koheselt ühendust Teie operaatoriga ja Sam Mediaga ning palume neil teenussõnumite eest Teile tagasi arvestada. Tagastus kajastub juunikuu arvel," lubas Hermaste.

Eero aga leiab, et turuosaliste üle tuleks enam järelevalvet teha, sest muidu ei saaks tasulise teenusega tahtmatu liitumine alaealiste seas nii massiline olla ja kindlasti ei tohiks olukorra lahendamist üksnes vanemate rahakoti ja selgitustöö najale jätta.