Lähiajal lükkab keskvalitsus omavalitsuste suunas teele mitmed rahalaevad. Kriisileevendusmeetmetena jagatakse suures mahus investeeringutoetusi, samuti panustatakse teede korrastamisse, korterelamute remonti, mittevajalike hoonete lammutamisse ning kiire interneti kättesaadavuse parandamisse.

Võib muidugi küsida, miks kogu see kullavihm just kohalike omavalitsuste valimiste eelsel aastal maha sajab ning kas riigi tähelepanu püsib ääremaadel ka pärast seda, kui rahvas on valimiskastide juures ära käinud. Ajenditest hoolimata on aga tegemist kauaoodatud toetusega, mille järele on suurtest keskustest kaugemal paiknevates omavalitsustes juba ammu karjuv vajadus.

Toetub ju kogu ääremaade elu kolmele suurele vaalale: taristu, teenused ja ühendused muu maailmaga. Nii elanike edukas toimetulek kui ka piirkonna konkurentsis püsimine sõltub ennekõike sellest, kui kiiresti ja tõhusalt on võimalik kõige eluks vajalikuga toime tulla.

Taristu tähendab siinkohal ennekõike teedevõrgustiku olukorda, kus suurimaks murekohaks on suur kruusateede osakaal. Elutähtsate teenuste kõrval on olulisemal kohal hea kodulähedane haridus, samuti toimiv sotsiaalsüsteem.

Ühendused aga tähendavad nii kvaliteetse interneti kättesaadavust kui ka võimalust rongi või bussiga kiiresti suurematesse linnadesse jõuda. Kui need kolm suurt vaala kannavad, siis kõige muuga tuleb inimene juba ise toime – teostab ennast sobival moel, loob enesele ja teistele töökohti, maksab makse ning panustab kogukonna arengusse.

Koroonakriis muutis seni vähelevinud kaugtöö igapäevaseks. Isegi riigikogu alustas kaugtöörakenduse välja töötamist, mis võimaldaks saadikutel istungitel osaleda ükskõik millisest punktist.

Valdavalt õppisid ka kohalikud volikogud, mis väiksema, kes suurema vaevaga e-istungeid läbi viima. "Kui soovime olla jätkuvalt IT-riik, peame tagama, et kvaliteetne internet oleks kõigile kättesaadav olenemata sellest, millise metsatuka taga asub kodu. Inimesed mõistavad üha enam, et kaugtöö säästab väärtuslikku aega, mis meil tavaliselt kulub maanteedel lõputute kilomeetrite läbimisele," kirjutas riigikogu liige Anneli Ott hiljuti Lõuna-Eesti Postimehes.

Nädalateks kodukontorisse suunatud ametnikud hakkasid hindama e-toimingute väärtust, aga ilmselt kogesid mitmed omavalitsused raskusi nende teenuste pakkumisel, milleks inimesed on seni pidanud kabinetiuksi kulutama. Öeldakse, et koroonaviirus on tulnud selleks, et jääda ning meil tuleb koos viirusega elama õppida. Selleks peaksid esmajoones kaduma elavad järjekorrad valla- ja linnaametnike uste taga.

Vajame toimiva digiriigi kõrvale vähemalt sama tõhusaid digiomavalitsusi ning investeeringud linnade-valdade digivõimekuse tõstmiseks oleks pidanud olema valitsuse rahaeraldiste üheks osaks.

"Reaalsus on see, et digiteenused on igapäevaelu lahutamatu komponent," kirjutas endine väliskaubanduse ja IT-minister Kaimar Karu hiljuti ERR-i portaalis. Nii see kahtlemata ongi ning aina enam ootame elanikena ametkondadelt kiiret ja mugavat asjaajamist, kuid mitmel põhjusel on paljud omavalitsused arengu võidujooksus siinkohal riigist kõvasti maha jäänud.

Peamine mahajäämuse põhjus on see, et kui riik on e-teenuste arendamisse pikema aja vältel strateegiliselt raha planeerinud, siis omavalitsused toimetavad igaüks omaette ning arendusteks vajalikke vahendeid väiksemate linnade-valdade eelarves sageli pole.

Praegu on piirkondade digivõimekuses suured käärid ja Eesti linnu-valdu ühendava keskse tellimuse puudumisest on teadlikud ka arendajad, kellel on voli ühe või teise lahenduse hind nimetada. See aga muudab iga rakenduse seda kasutava omavalitsuse jaoks kulukamaks.

Ometi on tegemist juba samahästi kui hädavajadusega. Mõnda aega elanikkonna vähenemise raskustega võidelnud omavalitsuste rahalised võimalused kahanevad majanduskriisis veelgi. See tähendab iga aastaga vähenevaid eelarveid ja tugevat survet palgakulude kärpimiseks. Ilmselt peab arvestatav osa omavalitsusi lähiaastatel asuma ametnikkonna vähendamise teele, seda enam, et nõuetele vastavaid spetsialiste on väljaspool suuri keskusi raske leida.

Kuidas sellisel juhul säilitada teenuste kvaliteet ja tagada oma elanikele kõik eluks vajalik? Mõistagi tuleb selleks üle minna e-teenustele ning võimaldada ametnikele kaugtööd, nii et spetsialistide koormus väheneks ning suureneksid nende võimalused töötamiseks erinevates piirkondades samaaegselt. Kuuldavasti on seda teed läinud juba mõned õpetajate puuduses koolid, kes peale digiõppe juurdumist teiste koolide õpetajatelt e-kursusi sisse tellivad.

Haridussüsteemi kõrval võimaldavad e-lahendused tõhusamat haldust ja nii inimtööjõu kui rahaliste vahendite kokkuhoidu ka mitmes teistes valdkondades. E-taotluste esitamine ja menetlemine võtab vähem aega.

Ruumilised andmekogud lihtsustavad tegevuste planeerimist ning vähendavad valdkondade juhtimist nn silotornidest. Tänavavalgustus, veevärk, prügikastid, haljastus või lumekoristus ei ole enam eraldi ametkondade mureks, vaid juhitavad kesksest süsteemist.

Mobiilide positsioneerimise info aitab süvitsi mõista elanike käitumist ja tegutsemismustreid ning seeläbi ka nende vajadusi, mis võimaldab pakkuda paremaid teenuseid. Näiteks saab panna bussid sõitma aegadel ja marsruute mööda, mil ka päriselt sõitjaid leiduks.

Lisaks pakuvad e-lahendused häid tööriistu elanike kaasamiseks otsustusprotsessidesse ning avaliku arvamuse väljaselgitamiseks. Olgu selleks siis mõnel pool rakendatav kaasav eelarve või küsimus, kuhu täpselt tuleks paigutada pakendikonteiner.

Hästi toimivad ja kaasaegsed digiomavalitsused hoiaksid kokku väärtuslikke ressursse ja aitaksid muuhulgas kaasa terve Eesti rohe-eesmärkidele.

Kaimar Karu avaldas ERR-i portaalis arvamust, et digiriigis on aeg küps kapitaalremondiks, sest siiani raskustega rahastatud iga-aastasest sanitaarremondist struktuurse terviklikkuse tagamiseks ei piisa. On aeg kaasata sellesse kapitaalremonti ka linnad ja vallad, et hästitoimivad e-teenused oleks ühtlaselt tagatud kogu Eesti avalikus sektoris. Oleme ju ikkagi digiriik!