Silver Türk: demokraatlikust maksusüsteemist ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Silver Türk
Silver Türk Autor/allikas: Erakogu

Demokraatlik maksusüsteem annaks majanduslikult tootlikele kodanikele võimaluse suunata osa enda toodetud ressurssi otse teadusesse või tee-ehitusse päriselus, mitte ainult unenäos või arvutimängus, kirjutab Silver Türk.

Viimatistel riigikogu valimistel panin valimiskasti rikutud sedeli. Proovin käesoleva artikliga seda poliitilist negativismi mõnevõrra heastada. Kirjeldan allpool ettepanekut muuta kümnendik tööjõumaksudest kodanike poolt suunatavaks otse ministeeriumite alamvaldkondadele või sihtasutustele; sotsiaalmaksu puhul maksu sihtotstarbe piires.

Konstitutsiooniline vabariik ja hoolekanderiik ei ole veel demokraatia

Hoolekanderiik on Euroopas vankumatu. Vabariikliku korra kohta võib öelda sama. Demokraatiaga on lood kahtlasemad. Demokraatia on riigikord, mis kaasab otsuste tegemisel kodanikke (ning vastavalt heale tavale seatakse tingimuseks, et vähemused peavad olema kaitstud).

Demokraatiat ehk rahva võimu rakendatakse märkimisväärselt Šveitsis. Ülejäänud Euroopa Liidus on partokraatlik esindusdemokraatia. See keskendub peaaegu ainult vähemuste kaitsmise aspektile ehk kohustuste ja õiguste jagamisele. Eraisikute võimestamine ehk vabaduse ja vastutuse aspekt on jäänud tagaplaanile.

Infoajastu võimalused on Euroopa Liidus liiga vähe kasutatud. Eesti on küll rakendanud väga edukalt infosüsteeme esindusdemokraatia vormilise külje edendamiseks. Sisulise demokraatia edusammud on olnud kasinad, aga positiivseid näiteid siiski on.

Tartu linnas on omavalitsuse tasandil kaasav eelarve. Ka Pärnu ja Viljandi rakendavad sellist otsedemokraatiat. Kaasava eelarve raames saavad tavakodanikud valida, kuhu raha kulub (mänguväljaku ehitamine, teede remont, puude istutamine ja mahavõtmine, sahkade ostmine lume lükkamiseks või lehepuhurite ostmine lehekeste taga ajamiseks). Erinevalt mittesiduvatest esindusdemokraatia valimislubadustest on kaasavates eelarvetes reaalsed projektid, mis viiakse ellu.

Esindusdemokraatia on ehitanud "müüri" kodanike ja riigivõimu vahele

Eesti põhiseaduses on juba riigivanema-diktaatori Konstantin Pätsi aegadest olnud punkt, et hääletusele ei saa panna maksudesse, rahalistesse kohustustesse ja välislepingutesse puutuvaid kohustusi. See põhiseaduslik "müür" on probleem. Mõjukate huvigruppide ja täidesaatva võimu vahele sellist "müüri" ehitatud ei ole. See on teine probleem.

Põhiseaduse kommentaaris on nende keeldude mõte "vältida populismi, rahva hetkemeeleolude ja ajutiste raskuste fataalset mõju". Praeguseks on selge või peaks olema selge, et poliitikud on samuti inimesed, kes ei ole immuunsed populismile, hetkemeeleoludele ja ajutistele raskustele.

Negatiivne vastutus on niikuinii "usaldatud" maksumaksjale. Miks siis mitte ka positiivne vastutus?

Praeguseks on selge või peaks olema täiesti selge ka see, et poliitikute või ametnike tekitatud rahalised kohustused ja finantsriskid jäävad maksumaksja kanda, olgu see siis Tartu Ülikooli untsuläinud kohtuasi, kahtlaselt kallis ehitis või nõrga finantsdistsipliiniga riigile laenu andnud pankade käendamine.

Hiljuti ette võetud erakondade rahastamise järelevalve komisjoni kaotamine võimulolevate esindusdemokraatide poolt näitab trendi, mis suunas meie konstitutsiooniline vabariik liigub. Sellises olukorras oleks õiglane anda kodanikele ka roll, kus neil on lisaks negatiivsele ka positiivset vastutust.

Bürokraatia ja e-riik

Bürokraatia kogub ja sorteerib andmeid, edastab käske ja toodab lube (heakskiitu) ja järjepidevust. Ühest küljest on bürokraatia vajalik, et tagada toimiv riik oma kindlate protseduuridega. Teisalt on sellel struktuuril kalduvus hakata kontrollimatult laienema, luues endale uusi tööülesandeid ja töökohti. Bürokraatia selle haiguslikus vormis kulutab liigselt erasektorist või riigiettevõtetest laekuvaid ressursse.

Sellega asi veel ei piirdu - vohama hakanud bürokraatia hakkab takistama tavaliste töötegijate tööd sellega, et hakkab looma neile mõttetuid bürokraatlikke tööülesandeid, mis ei tooda väärtust.

Eesti on võimsa bürokraatiaaparaadi jaoks liiga väike, me ei ole võimas tööstusriik nagu Hiina, mis suudaks seda rahastada. Eesti on osa bürokraatlikke protsesse automatiseerinud: tuludeklaratsiooni täitmine, ettevõtte rajamine või passi kätte saamine ei raiska aega, digiretsepti süsteem töötab kiirelt.

E-maksuameti netilehelt saab menüüst valida MTÜ-sid või sihtasutusi, kellele tulumaksuvabalt raha annetada. Tallinna rohelise kaardi kasutamine toimib kontaktivabalt ja välkkiirelt printsiibil "piiks ja valmis". Nii ei raisata lõppkasutajate ega spetsialistide aega mõttetule ebaproduktiivsele tööle ("paberimäärimisele").

Produktiivne, elu edendav ja lihtsamaks tegev bürokraatiasektor vääriks ja tõenäoliselt ka saaks kõrget palka ka rahvarahastuse meetodil. Kui Eesti e-tiiger on vastavas vormis, siis seda suunda võiks edasi arendada.

Keda maksustada?

Kõige madalama sissetulekuga inimestelt ja alles alustavatelt mikroettevõtetelt pole mida võtta, kõige rikkamatelt ei pruugi riigid raha kätte saada, kohati on lood vastupidi: finantseliit ja suurtööstus saavad võlgu olevaid või laenu tahtvaid riike rahaga mõjutada (lobitöö), samal ajal ei olegi neilt maksude kogumine nii lihtne, pigem tuleb hoopis ise intressi maksta. Küsimusele, keda maksustada leidub vastus - makse kogutakse sealt, kust saab.

Meediast on saanud lugeda ettepanekuid langetada tulumaksu noortel elluastujatel, peredel vastavalt ülalpeetavate laste arvule ja pensionäridel. Käesolevaga ei üritagi nendele hästi põhjendatud ettepanekutele vastu vaielda, aga võib tõstatada hoopis teistsuguse küsimuse: kuidas maksustada?

Kuidas maksustada?

Praeguse maksusüsteemi puhul saab riik läbi maksuameti raha erinevatest allikatest: sotsiaalmaks, käibemaks, toetused ja aktsiisid. Osa tuludest lähevad otse omavalitsustele ("edasiantavad tulud"). Maksuameti kogutud raha läheb valitsusele, mis teeb eelarve ning saadud raha filtreerub läbi bürokraatia-püramiidi. Lõpuks jõuab raha kokkulepitud valdkonda.

Demokratiseerimise jaoks võiks sobida esiteks Eesti kodanikust füüsilise isiku tulu: seda kogutakse palgalt, ettevõtlustulult, intressidelt ja varade müügist saadud kasumilt. Märkimisväärne osa tulumaksust (10%) võiks olla maksumaksjate poolt suunatav otse lõppkasutajatele (valitsussektor, riigikaitse, sisekaitse, majandus, keskkonnakaitse, haridus ja kultuur).

Ministeeriumide vastutusvaldkondi uurides leiab ka kitsamaid valdkondi, näiteks haridus- ja teadusministeeriumi alla kuuluvad kutseharidus, kõrgharidus, teadus jm. Täiesti konkreetse kokkuleppe näide avalikus sektoris on Tartu linna kaasav eelarve.

Kui maksumaksja ei taha makse suunata, siis saab ta maksuraha suunata valitsusele, mis teeb otsuse maksumaksja eest - selline korraldus rahuldaks valitsejate suurt rolli pooldavate maailmavaate pooldajaid, aga ei suruks seda teistele peale. Üksikisiku tulumaks on väga väike rahavoog, võrreldes sotsiaalmaksuga (290 miljonit eurot võrreldes 3280 miljoni euroga).

Sotsiaalsfäär on inimestele elulähedane ning lõviosal inimestest võiks olla mingi seisukoht arstiabi, pensionite, haigustoetuste, lastetoetuste, ravimisoodustuste ja muu sellise suhtes.

Sotsiaalmaksu suunates (sihtotstarvet säilitades) saaksid maksumaksjad anda sotsiaalsüsteemile prioriteete veidi teistel alustel kui poliitikud, kes peavad laveerima ideoloogiliselt polariseeritud mõjukate välisriikide, tuumikvalijatele jäetava mulje, haigekassa, pensionifonde majandavate pankade ja ravimiäri vahel.

Näiteks Lääne tsivilisatsioon ei ole suutnud võtta seisukohta küsimuses, kumb on tähtsam, kas elu pikendamine või tervelt elatud aastad. Võib-olla inimesed suudavad sellele küsimusele maksurahaga vahetult hääletades paremini vastata, kui neilt mandaadi saanud esindusdemokraadid.

Kuna sotsiaalmaks ei ole progressiivne, siis siin on vahe kõrgepalgaliste ja madalapalgaliste mõjul mõnevõrra tagasihoidlikum. Juhul kui kunagi tulevikus peaks kehtestatama sotsiaalmaksule lagi, siis see võib mõnevõrra kärpida kõrgepalgaliste mõju sotsiaalsfääri küsimuses.

Ei ole kahtlust, et riigi poolt pakutavate valdkondade rahastamise valimise võimalus on demokraatiast huvitatud kodanikele suur asi. Valdkondade rahastamisest radikaalsem samm on võimaldada kodanikele ise luua konkreetseid projekte, mille jaoks võiks sobida sihtasutuse vorm (sihtasutused võivad teha tööd erasektori ja riigiga, aga neil on mõningate kitsendustega põhikiri).

Rahvarahastus demokraatia tööriistaks?

Demokraatlik maksusüsteem erineb senistest tüüpilistest otsedemokraatia meetoditest (rahvahääletuste abil seaduste vastuvõtmine ning ja tühistamine; rahvasaadikute tagasikutsumine). Erinevalt senistest otsedemokraatia meetoditest ei ole ühikuks mitte hääl, vaid maksuraha ühik (euro). Mida rohkem panustada eurodes oma tööjõumaksude näol, seda suurem on mõju.

Konstitutsioonilise vabariigi ja traditsioonilise maksusüsteemi kombinatsiooni puhul on maksumaksja nagu nagu aku, mis annab energiat. Demokraatliku maksusüsteemi puhul on maksumaksja energiat andva aku rollis, aga kuna kasutatakse ka maksumaksja ajusid, siis selles süsteemis võib maksumaksjat võrrelda akuga, mille küljes on ka nutiseade.

Demokraatlik maksusüsteem ei vasta küsimusele "mida teha?" vaid küsimusele "kuidas teha?" Küsimusele "mida teha?" saab demokraatliku maksusüsteemi subjekt ise vastata, vastutavas rollis, läbipaistval ja vägivallatul viisil.

Vabadusega kaasneb vastutus

Demokraatliku maksusüsteemi juurutamine, testimine ja täiendamine võib luua uue raamistiku, mis võib pakkuda mitte just eriti demokraatlikule Euroopa Liidule uut ja kõrgemat demokraatia standardit kui suuresti kosmeetilise tähtsusega esindusdemokraatia.

Demokraatlik maksusüsteem seab mõnevõrra kõrgemaid ootusi tavakodanike analüüsivõimele ja vastutustundele. Ise konkreetseid valikuid tehes on riik rohkem enda teha, ei saa ainult näpuga poliitikute peale näidata ja öelda, et "mõisa köis, las lohiseb". Valikutega kaasneb vastutus edu või ebaedu eest. Mõlemad variandid annavad ainet mõtlemiseks ja uute plaanide tegemiseks.

Valikute tegemine ei peaks siiski olema pealesunnitud kohustus - kes ei taha ise suunata võib delegeerida selle ülesande Eesti Vabariigi täidesaatvale võimule.

Demokraatlik maksusüsteem on tehniliselt lihtne

Demokraatliku maksusüsteemi kasutamine saaks tänapäeval toimuda kiiresti, arvuti või nutitelefoni abiga. E-maksuameti ja selle tulumaksuvabade annetuste süsteemi ja miks mitte ka riigi- või linnaehitamise mängude kasutajaliidesed on tõestus sellest, et süsteem ei pea olema üle mõistuse keeruline.

Raha arvelt arvele liigutamine maksuameti kontrolli all läbi pangalingi ja raha liikumise kontrollimine on teostatav sama lihtsalt nagu e-kaubamajast ostu tegemine.

Kui mõne valdkonna jaoks on vaja saada täis kindel summa kindla ajavahemiku jooksul, aga see ei õnnestu, saab võtta malli rahvarahastusplatvormidest nagu näiteks Kickstarter, aga selle erisusega, et kui rahasummat ei saada kokku, siis see ei tule maksumaksja arvele tagasi vaid muutub suunatavaks järgmises igakuises voorus.

Kui esindusdemokraatia raames hääletamine on võrreldav Facebookis "meeldib" nupu vajutamisega, siis demokraatlik maksusüsteem on nagu Bolt - saab liikuda õigesse kohta, aga see vajab raha, lihtsalt heakskiidust ei piisa.

Demokraatlik maksusüsteem on läbipaistev ja valib tegu, mitte parteid

Demokraatlik maksusüsteem ei vaja eurotoetuste, suurtööstuse või finantshiidude mõjuväljas toimuvaid salajasi või poolsalajasi kokkuleppeid ega ka raha filtreerumist läbi ressursinõudliku bürokraatiaaparaadi. Raha liiguks jälgitava otseülekande teel.

Demokraatliku tulumaksu mõte on see, et printsiip "see, kes maksab, tellib muusika" laieneks vähemalt veidikenegi ka praeguse süsteemi poolt ekspluateeritavale "tavalisele maksumaksjale", kes ei suuda poliitika suunamiseks pakkuda nii suurt rahavoogude kontsentratsiooni kui suurvõimud, -tööstused ja -pangad.

Demokraatlikus maksusüsteemis saab "osta" tegusid ja projekte otse, läbipaistvalt ja igakuiselt - see süsteem saab vajadusel kiiresti reageerida tekkivatele väljakutsetele, olgu need siis probleemid (nagu näiteks epideemia) või võimalused (uue tehnoloogia kasutuselevõtt). Vabariigis on valimistel suur vahe sellel, millega arvestatakse enne valimisi ja millega pärast valimisi.

Demokraatlikul maksusüsteemil seda "enne ja pärast valimisi" süsteemiviga ei ole. Raha liikumine on läbipaistev; juhul kui tekib probleeme, siis tagasiside tsükkel on kiirem: üks kuu.

10 protsendi tulumaksu suunamine riigi alt otse valitud valdkonda mõjutab riigi rahanduslikku olukorda vähem kui 14-protsendilise majanduslangusega mõõdukas majanduskriis. Lähtuvalt sellest ei peaks seda probleemi nägema suure ohuna, keskenduma peaks pigem võimalustele.

Kellele on demokraatlik maksusüsteem kasulik ja mille arvelt?

Demokraatlik maksusüsteem võimestab eraisikutest maksumaksjaid proportsionaalselt nende palgaga. See võimestab suurel määral kõrgepalgalisi, mõõdukalt mediaanpalga saajaid ja natukene ka madalapalgalisi ning ei diskrimineeri riigitöötajaid.

Demokraatlikul maksusüsteemil on huvitav koostoime astmelise tulumaksu ja tulumaksuvaba miinimumiga. Kuna astmeline tulumaks võimendab just kõrgepalgaliste rahalist panust riigile, siis demokraatlik maksusüsteem võimendaks ka otsustusõigust riigiasjades.

Kui kunagi tulevikus antaks noortele, paljulapselistele peredele või pensionäridele tulumaksuvabastus, siis see tähendab samuti seda, et soodustatud eraisikud saaksid rohkem raha, samas kui suuremad panustajad saaksid rohkem õigust kaasa rääkida. Demokraatlik maksusüsteem võimestab siiski iga maksumaksjat rohkem kui traditsiooniline hääleõiguseta maksusüsteem.

Demokraatlikust maksusüsteemist ei pruugi vaimustuda maksumaksjad, kes töötavad riigiaparaadi nendes valdkondades, millest ei vaimustu maksumaksjad ega ka enamik parteisid. Kui pole lootust parteide ega maksumaksja rahalisele eritähelepanule, siis rahaliselt mõõdetavat kasu demokraatlik maksusüsteem kahjuks ei paku, aga ei saa ka tekitada üle 10 protsendi kahju.

Teisalt, väga laiapõhjaline maksumaksjate toetus mingi ühisnimetaja baasil (riigiametites töötajad, lapsevanemad, IT-valdkonna inimesed) võib üsna jõuliselt võimestada mõnda riigiametit või sihtasutust. See olekski asja mõte.

On tehtud ettepanekuid bürokraatiamasina märkimisväärseks kärpimiseks üle kümne protsendi. Kuna demokraatlik maksusüsteem võib vähendada rahavooge läbi bürokraatia ja bürokraatiasse endasse maksimaalselt kümme protsenti, siis see ei oleks efektiivne meede bürokraatiaaparaadi kärpimiseks, aga see pakuks peaaegu kindlasti konkurentsi korralduslikus küsimuses.

Konkurentsi teke on või peaks olema laiemas plaanis tervitatav, aga nii nagu traditsiooniline takso ei vaimustunud Bolti tulekust, ei pruugi mõned "tegelikud kasusaajad" riigiametites vaimustuda ka demokraatlikust maksusüsteemist.

Demokraatlik maksusüsteem loob võimaluse selleks, et jõukad, laiapõhjalised või kampaaniate korraldamisel võimekad sektorid hakkavad andma endale positiivset rahalist tagasisidet (näiteks infotehnoloogiasektor, lapsevanemad ja riigiametid).

Samas, töö- või suhtlemisvõime olulise kaotusega või heitunud, "tõeliselt väetitel" indiviididel ei ole jõudu organiseeruda "diskrimineeritud võitlevaks vähemuseks", mis suudaks organiseeruda ja maksumaksja toetuse leidmiseks kampaaniat korraldada.

Maksude suunamist saaks kasutada raha suunamiseks pensionisüsteemi või riigireservi.

On siililegi selge, et demokraatlik maksusüsteem on mõnevõrra teistsuguse profiiliga kui bürokraatlik ja tehnokraatlik institutsioon (ilmselt Rootsi terviseamet on ajakohane näide). Siiski ei välista tehnokraatlikud ja bürokraatlikud riigiametid ja demokraatlik maksusüsteem teineteist.

Demokraatlik maksusüsteem võib anda tehnokraatlikule institutsioonile abikäe kiirusega, mida võivad kadestada isegi diktatuuririigid. Demokraatlik maksusüsteem vajab samuti raamistikku, mida alalhoidev institutsioon ei oleks mitte midagi muud kui bürokraatlik (rahaasjades on ranged protseduurireeglid ja nende järelevalve hädavajalik) ja tehnokraatlik (efektiivsuse kasv on asja mõte).

Kui suunatavate maksude osakaal on suur (näiteks üle 80 protsendi), siis maksumaksjal on väga suur võime ebapopulaarsetest valdkondadest raha välja tõmmata ning toetada populaarseid valdkondi.

Kui suunatavate maksude osakaal on väike, siis raha suunamine vähendaks ebapopulaarsete valdkondade rahastamist vähe, aga võimaldaks siiski toetada paindlikult ja väledalt maksumaksjale südamelähedasi valdkondi. Raha välja tõmbamise efekt ei ületaks kümmet protsenti, pühendunud töötajat see ei tohiks morjendada.

Demokraatlik maksusüsteem võimaldaks poliitikute kraaklemisest mööda hiilida ning teha otsuseid kiiremini ja paindlikult. Hädaolukordades või huvitava võimaluse tekkides saaks kiiresti reageerida, olgu siis tegu huvitava Eestit edendava võimalusega või hädaolukorraga (olgu see siis ükssarviku sünd või euro vabalangus).

Miinus on see, et maksumaksjate toetus võib kiirelt kaduda ka siis, kui see on lühinägelik - maksumaksjate toetus ei ole visa bürokraatlik struktuur, mis hoiab traditsioone ja oskusteavet elus ka siis, kui ajad on rasked ja rahvas on vaenulikult meelestatud.

Maksusüsteem ja motivatsioon

Inimeste baasmotivatsioonid (Schwartzi järgi) on heatahtlikkus ligimeste vastu, maailmaparandamine, iseseisvus, sõltumatus, stimulatsioon, naudingud, saavutused, võim, turvalisus ja traditsioonide jälgimine.

Heatahtlikkuse ja maailmaparandamise vastu parlamentaarsed riigid üldiselt vaenulikud ei ole, annetuste maksuvabastus ja MTÜ-de toetamine on hea näide.

Iseseisvusega on tavaline maksusüsteem selgelt vastuolus. Stimulatsiooni tavaline maksusüsteem ei paku, naudingut samuti mitte (teaduse ja kultuuri rahastamist võib siiski vastuargumentidena tõlgendada).

Saavutustega võib maksumaksmist seostada küll: võistelda võib selles, kes on suurim panustaja (näiteks meedias avaldatakse top 10) või kes oskab proportsionaalselt vähem maksta (maksunõustamise teenuse järele on nõudlus olemas).

Võimu ja raha vahele võrdusmärki panna ei saa. Raha liigutamine pole raha, aga voli rahavoogu liigutada on ikkagi võim. Traditsioonilises maksusüsteemis ei ole maksumaksjal voli maksuraha liigutada. Maksumaksja on täielikult ja totaalselt hääleõiguseta lüpsilehma rollis. Turvalisuse seisukohast on konstitutsiooniline vabariik ühes traditsioonilise maksustamisega aastasadade jooksul läbi proovitud ja see võtab tavakodanikult ära ebapädeva otsuse tegemise riski ja isikliku vastutuse riigiasjades.

Uuemad teadustulemused täiendanud Schwartzi välja pakutud nimekirja veel kahe motivatsiooniga: tagasihoidlikkus ja maine. Tagasihoidlik lähenemine ei võta seisukohta ja on riigikordade suhtes väga leplik. Mainega on vast nii ja naa: demokraatliku maksusüsteemi raames ise rahas mõõdetavate ja sisuliste valikute tegemise tulemus võib olla kas mainet parandav "tegime ära!" või siis mainet kahjustav "kukkusime läbi!" Praegune süsteem on selgelt parem turvalisuse ja tagasihoidlikkuse aspektist, muudes küsimustes tundub demokraatlik maksusüsteem enam-vähem samaväärne või parem.

Eeldusel, et maksude suunamine on rangelt vabatahtlik, on sellel tugevad eeldused muutuda maksumaksjate seas populaarseks ilma, et sellel oleks olulisi miinuseid.

Kas aeg ja koht muutusteks on soodne?

Eesti kujunemine infoühiskonnaks on toimunud mitte kaasalohiseja vaid eestvedaja rollis, seda nii avalikus- kui ka erasektoris. Digiretsept, e-maksuamet, e-kool, ettevõtjaportaal ja miks mitte ka Skype ja Bolt on tõestuseks, et Eesti on olnud tahet, võimekust ja jaksu arendada ühiskonda infosüsteemide abil.

Eesti kultuur on tasakaalukas ja madala vägivalduse tasemega. Enne Teist maailmasõda ignoreeris Eesti Vabariigi valitsus rahva tahet, kannatlikult korraldati neli rahvahääletust, aga vägivaldseid intsidente ei olnud. Paraku lõppes tookord olukord siiski vaikiva ajastuna tuntud diktatuuri tekkega.

1990. aastal kui Interrinne asus piirama iseseisvusmeelse Eesti NSV valitsust, kogunesid Toompeale iseseisvusmeelsed eestlased. Vägivaldseid intsidente ei olnud. Eesti iseseisvumise protsessi nimetatakse laulvaks revolutsiooniks, kuna siinne riigipööre toimus veretult (seda kindlasti ka tänu Boriss Jeltsinile).

See on maailmas pigem unikaalne ning saab apelleerida kohalikele eripäradele. Märatseva rahvajõuguvalitsuse ehk ohlokraatia jutuga hirmutamisele on just Eestil unikaalselt tugev vastuargument väga rahuliku ja kannatliku kultuuri näol.

Demokraatia ei ole Euroopa kontinendil veel surnud. Šveitsi demokraatia on elus ning selle riigi toimimisele pole mitte midagi mõistlikku ette heita. Ungari on astunud sammu autokraatia suunas, sanktsioone ei rakendatud. Euroopa Liit räägib demokraatiast palju, aga suhtumist otsedemokraatiasse võiks kirjeldada sõnaga "umbusklik".

Kohaliku tähtsusega eestvedaja Eesti on saanud Euroopa Liidult tublisti abi, saanud jalga puhata, olla eesistujamaa ja muutuda rammusaks, kuid laisaks riigiks. Õpipoisi aeg Euroopa Liidus on läbi. Edasi arenemiseks ei ole mõtet oodata Brüsseli käsku. Eesti ei ole oma jõu poolest kontinendil just murdja loom nagu hunt, aga väikese siilina saab ehk anda oma panuse. Ainult teoreetilisest arutelust jääb küll väheks, eeskuju näitamine on hädavajalik miinimum.

Eesti ajaloost võib meenutada pöördelist 1991. aastat, kui toodi vastuseks Eesti demokraatlikule algatusele Tallinna tänavatele Nõukogude tankid. Aastal 2021 Brüssel demokraatliku algatuse mahasurumiseks Tallinna tänavatele vast Euroopa Liidu tanke ei too.

Demokraatlik maksusüsteem annaks majanduslikult tootlikele kodanikele võimaluse suunata osa enda toodetud ressurssi otse teadusesse või tee-ehitusse päriselus, mitte ainult unenäos või arvutimängus. Küllap asendaks selline osalus ja osadus riigiasjades nii mõnegi köögilaua taga toimuva valitsuse kirumise või arvutis impeeriumi ehitamise millegi konstruktiivsemaga.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: