Peeter Koppel: elu pärast kriisi või elu pidevas kriisis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Peeter Koppel
Peeter Koppel Autor/allikas: ERR

Tervishoiukriis võimendas juba varem eksisteerinud trende, sedastab Peeter Koppel algselt Diplomaatias ilmunud kommentaaris.

Globaalne tervishoiukriis näib olevat leidmas endale teatud raame. Majanduse seisukohalt peab nentima, et kõik lühiajalised prognoosid saavad olla ainult väga spekulatiivsed, sest ka eelmainitud raamid on veel üpris laiad ning raamide äärtest on võimalik leida üpriski äärmuslikke seisukohti.

Küll on lood veidi kergemad pikemaajaliste trendide identifitseerimisega. Tervishoiukriis mõjutab negatiivselt potentsiaalse majanduskasvu tootlikkuse komponenti ning sisuliselt toob vajaduse osade probleemidega jõuliselt tegeleda märkimisväärselt lähemale.

Siinkohal on oluline mõista, et neid probleeme ei ole tervishoiukriis mitte tekitanud, vaid need eksisteerisid arenenud maailma majanduse struktuuris juba sisuliselt eelmisest kriisist alates – või isegi veelgi varasemast ajast. Kui nüüd vaadelda teemasid, kus tervishoiukriis on senised probleemid jõulisemalt välja toonud, tuleb alustada globaliseerumisest.

Globaliseerumine on nimelt saanud tõsise tagasilöögi. Esimene tagasilöök võimalikult avatud maailmale ja usule turujõudude kõikvõimsusse tuli juba eelmise kriisi ajal – nüüd on see trend lihtsalt kiirenenud.

Jutt ei ole siinkohal globaliseerumise "tagasi keeramisest" kõikides kontekstides. Küll aga on selge, et nii valitsused kui ka ettevõtted vaatavad üle varasemad tarneahelad ning varustuskindlus muutub mitmeski valdkonnas olulisemaks kui odavaim hind.

Ilmselt ei ole eriti üllatav, et kõike, mis on seotud sõnadega "turvalisus" ja "kaitse", proovitakse toota kodumaal. Mainitud trendi mahuliselt hinnata on keeruline ning see sõltub paljuski ka arengutest rahvusvahelistes suhetes.

Küll on selge, et globaalse kaubavahetuse struktuurne kasvutempo saab olema kriisieelsega võrreldes madalam. Samuti on kohalik tootmine kulukam ning mõjutab seega negatiivselt potentsiaalse majanduskasvu tootlikkuse komponenti.

Arenenud riikide võlakoormad, mis olid selgelt problemaatilisel tasemel juba enne kriisi, on kasvanud ning kasvavad veelgi. See aga tähendab probleemide süvenemist ning vajadust võlakoormaid lähiaastatel jätkusuutlikumale tasemele tuua (vähendada).

1950. ja 1960. aastail tõusid enamikus riikides maksud selleks, et ilmasõja käigus ja selle järel kerkinud võlakoormaga toime tulla. On erakordselt ebatõenäoline, et seekord maksutõusudest pääsetaks.

Paraku samal ajal pole arenenud maailma majanduste struktuurne tervis selline, et maksutõusud ei oleks omakorda problemaatilised. Tootlikkuse kasv on aeglustunud ning rahvastik vananeb suhteliselt kiires tempos.

Arvestades seda, et need kaks asjaolu on majanduskasvu juurpõhjused, on potentsiaal maksude tõstmiseks kohati kesine. Eelise saavad siin madalama mediaanvanusega piirkonnad. Näiteks USA-l on siin eelis Euroopa ees. Nagu nii mitmeski muus valdkonnas.

Hiiglaslikud eelarvedefitsiidid ja võlakoormad võivad osutuda ühel hetkel väga riskantseks. Praegu on keeruline öelda, milliselt tasemelt kaob turgude usaldus, sest näiteks Jaapanil on õnnestunud elada selgelt kõrgema võlatasemega selgelt kauem, kui mingilgi moel loogiline tunduks.

Küll aga kipub turgudel usalduse kaotus olema kiire. Näiteks võiks tuua selle, kuidas USA kodusõja päevil trükkis Konföderatsioon sõja finantseerimiseks raha üpriski jõuliselt. See ei olnud mitte mingi probleem seni, kuni hakkas selgeks saama, et Konföderatsioon on sõda kaotamas.

Konföderatsiooni dollari tagant kadus usaldus ja järgnes hüperinflatsioon. Praegu on raske ette kujutada valuuta samavõrd kiiret kollapsit ning pigem oleks protsess järkjärguline. Samas Jaapani kogemus ei pruugi samuti olla kinnituseks sellele, et mõni teine riik või riikide kogum suudaks ilma suuremate probleemideta koguvõla astronoomilistesse kõrgustesse ajada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tervishoiukriis on andnud hoogu trendidele, mis eksisteerisid juba varem. Samuti on tekkinud olukord, kus niigi problemaatilised võlakoormad on liikumas tasemetele, kus riskide kasv tekitab olukorra, et vähemalt erasektori investorid tahaks teenida kõrgemat intressi.

Vastaspoolelt tuleb vastu aga keskpankade soov hoida reaalintressid negatiivsena ning sellega seonduv rahatrükk. Rahatrüki mahulise ülempiiri aga paneb siiski paika turg – raha saab trükkida ainult seni, kuni trükitava raha vastu on piisavalt usaldust. Seega on siinkohal võimalik tuvastada selge pinge koht.

Samuti on pinge vägagi tõenäoline poliitikas, sest teatavasti on poliitikutel ja poliitikaga kõik hästi siis, kui majanduslik "pirukas" kasvab, sest siis saab "pirukast" üha suuremaid tükke laiali jaotada.

Kui aga "pirukas" enam ei kasva või – vastupidi – kahaneb, siis sellele kipub järgnema võitluslik moment, kus kõik soovivad oma tüki alles jätta. See aga tähendab vähemalt mõneks ajaks seda, et konsensusliku ja koostööle orienteeritud poliitikaga on kõik.

Seega isegi siis, kui tervishoiukriisi vahetu, lühiajaline ja otsene majanduslik mõju osutub oodatust mõõdukamaks, on sama tervishoiukriis toonud nii mõnegi mure, mis muidu oleks olnud paari-kolme aasta kaugusel, oluliselt lähemale.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: