Juba paar aastat on lasteombudsmani algatusel ette valmistatud psühhiaatrilise abi seaduse muudatust, millega alaealistele anda võimalus eestkostja loata pöörduda psühhiaatri vastuvõtule.

Senine säte §3 (2) ütleb, et "Piiratud teovõimega isikule antakse psühhiaatrilist abi tema seadusliku esindaja soovil või nõusolekul". Ilmselt on seadusandja soovinud vähendada riski psühhiaatria väärkasutamiseks, seades niivõrd jäigad piirangud abi saamiseks.

Praktikas tähendab säte seda, et vanem saab üheselt keelata ka 17-aastasel isikul otsida haigekassa rahastatavast süsteemist abi depressiooniga toime tulemiseks ning kogu sekkumine jääb kerge nõustamise tasemele koolisüsteemis või kuskil nõustamiskeskuses.

Meedias kõlanud põhjendused seadusemuudatuse pidurdamiseks, justkui hakkaksid identiteedihäiretega noored massiliselt taotlema soovahetust, on leebelt öeldes absurdsed. Eesti õigusruumis ei ole võimalik alaealistel alustada õiguslikke toiminguid juriidilise soo muutmiseks ning Eesti psühhiaatrid on selle probleemi käsitlemisel küllaltki ettevaatlikud.

Laste ja noorukite psühhiaatriasüsteemi ülesanne on parimal teada oleval viisil toetada mingil viisil psüühiliselt kannatava lapse temperamendile vastavat isiksuse ning emotsionaalsuse arengut sellisel viisil, et ta tuleks parimal viisil toime ühiskonnas ning iseendaga.

ÜRO laste õiguste konventsiooni artikkel 12 märgib: "Osalisriigid tagavad lapsele, kes on võimeline iseseisvaks seisukohavõtuks, õiguse väljendada oma vaateid vabalt kõikides teda puudutavates küsimustes, hinnates lapse vaateid vastavalt tema vanusele ja küpsusele". Artiklis 24 seisab: "Osalisriigid tunnustavad lapse õigust võimalikult heale tervisele ning ravivahenditele ja tervise taastamisele. Osalisriigid püüavad tagada, et ükski laps ei jääks ilma õigusest niisugustele tervishoiuteenustele".

Ühtlasi kohustab konventsiooni artikkel 19 osalisriike rakendama kõiki abinõusid vaimse, füüsilise ning seksuaalse väärkohtlemise ennetamiseks, käsitlemiseks ning järelmenetluseks.

Transseksuaalsus ja transseksuaalsete inimeste toetamine on olulised küsimused, kuid selle ühe identiteedihäire teemaline diskussioon ei tohi varjutada asjaolu, et Eestis on väga suure ühiskonnagrupi, alla 18-aastaste iseseisev juurdepääs olulisele osale tervishoiuteenustest õiguslikult piiratud.

Senine psühhiaatrilise abi seaduse sõnastus eeldab automaatselt, et eestkostja teadmus eestkostetava abi vajadusest on parem, kui eestkostetaval enesel.

Kogu ühiskondlikus kirjususes on erinev ka vanemate soov ja valmisolek empaatiliselt oma last mõista ning vajadusel leida probleemidele abi. Halvemal juhul otsustab väärkohtleja, kas väärkoheldaval on traumaga paremini toime tulemiseks õigus abi otsida või saab ta väärkohtlemise ilmsiks tulemise kartuses seda keelata.

Seadusandjad mõistku – varajasem sekkumine on kokkuvõttes alati efektiivsem ja odavam, kui aidata kaugele arenenud psüühilise häire tõttu invaliidistunud noort täiskasvanut.