19. septembril ilmus ERR-i portaalis vandeadvokaadi Tambet Laasiku kommentaar "Riiklikult toetatud vägivald" Eesti lähisuhtevägivalla kohtupraktikast. Katse tõmmata sellele keerulisele teemale avalikku tähelepanu on tänuväärne ning seetõttu on iseäranis tähtis õgvendada autori eksiarvamused.

Laasik heidab kohtutele ette kolme asja: nad soodustavad vanemate kompromissi, ei karista vägivallatsejaid ega määra neile lähenemiskeeldu. Neist esimene vastab õnneks tõele, teised etteheited on valed. Vaatame neid lähemalt.

Tülipooled lepivad kokku lahenduses

Minu aiakuuris ootab terve arsenal väärt riistu sügistööde algust: reha lehtede riisumiseks, labidas maa kaevamiseks jms. Samamoodi on riigi seaduselaekas hulk tööriistu, mis aitavad inimestel oma õigusvaidlusi lahendada.

Ja nagu aiatöödel, saab ka õigusvaidlustes parima lahenduse siis, kui kasutada seaduse tööriistu otstarbekohaselt ja neid kombineerida. Hädapärast saab ju ka labidaga lehti kühveldada ja rehaga auku kaevata, aga …

Peresuhetest tõusnud konfliktid on alati kõige keerulisemad lahendada, eriti kui asjasse on segatud lapsed ja vägivald. Seetõttu on ka keeruline ehitada sellealast õigusraamistikku. Kuid Eestis on see raamistik olemas, mistõttu tasub perekonnavaidluste lahendamise põhitõed üle korrata.

Esmalt sellest, mida tähendab lepitus. Perekonnavaidluste lahendamisel on väga palju võimalusi ja eesmärke – sh peret lepitada –, kuid lepitus ei tähenda siin vanemate omavahelist leppimist ja kooselu jätkamist, vaid leppimist olukorra lahendusega, mille on välja pakkunud kas kohus või vanemad ise.

Olukorras, kus lugu on võtnud kriminaalse pöörde, toimub lepitus üksnes kannatanu nõusolekul ning lepitamine ei ole mõeldav, kui üks pool on alla surutud ja teine jõupositsioonil.

Kriminaalasjades tegutsevad lepitajatena neutraalsed ja selleks tööks ettevalmistuse saanud ohvriabitöötajad. Praegu valmistatakse ette muudatust, et lepitust ei kasutataks ainult kriminaalmenetluse alternatiivina, vaid kannatanu saaks seda teenust ka kriminaalmenetluse käigust hoolimata.

Kui tsiviilvaidluses õnnestub kohtunikul või sotsiaaltöötajal veenda vanemaid lahendust otsima ja sellega leppida, siis suureneb tublisti võimalus, et vanemad jäävad lahendusega – eelkõige sellega, kus laps põhiliselt elab ja kuidas ta lahuselava vanemaga suhtleb – rahule ning täidavad seda vabatahtlikult. See omakorda tähendab, et kõik osalised saavad eluga edasi minna ja riik, st kohus või kohtutäitur, ei pea enam sekkuma.

Alati ei ole vanemad konflikti lahendades võrdses olukorras ja peresuhetes kogetud vägivalla tõttu on konflikti märksa raskem lahendada. Aga see pole sugugi võimatu ja kohtunikul on selleks olemas ka erilised tööriistad.

Esmatähtis on aidata ohver tema olukorrast välja, tagada tema turvalisus ja pakkuda tuge. Perevägivalla ohver ei ole üksi ei tsiviilkohtus ega kriminaalasjas. Inimene, kelle õigusi on rikutud, saab tasuta esmast õigusabi ja kohtuvaidluse käigus võib ta paluda kohtul määrata endale advokaadi.

Suvel algatas justiitsministeerium uue projekti, mille eesmärk on kindlustada perevägivalla ja eelkõige seksuaalvägivalla ohvritele tasuta ja kiire õigusabi.

Igal tööriistal oma otstarve

Perekonnavaidluse selgitamine tsiviilkohtus ja lähisuhtevägivalla arutamine kriminaalkohtus on olemuselt väga erinevad lahendused. Selleks, et asuda probleemi lahendama õige tööriista abil, on tähtis kaht tüüpi konfliktil vahet teha. Tsiviilkohus lahendab perekonnavaidlust, mille sisu on vanemate lahkheli lapse kasvatamise ja hooldamise üle, mitte vanemate omavaheline konflikt iseeneses.

Seadus annab võimaluse paluda kohtuvaidluse ajaks esialgset õiguslikku lahendust, millega pannakse paika lapse ja temast lahus elava vanema suhtlemise korraldus ja muudki pereküsimused.

Arvesse tuleb võtta ka seda, kui üks vanem on olnud teise vastu vägivaldne. Rõhutan, et esialgse lahenduse puhul ei pea kohtule kõiki fakte tõendama, vaid need tuleb lihtsalt esitada kohtunikule veenvana.

Tavaliselt pakuvad kohtunikud lepitust, kuid seda saab korraldada ainult võrdsete osaliste puhul. Seda ei pea kasutama, kui üks vanem on selgelt domineeriv ja lepituse õnnestumise võimalus on tühine.

Tasub küsida ja järele mõelda, miks kannustab kohtunik pooli kompromissile. Vastus: lapse huvides, sest vanemad peavadki tegutsema lapse huvides. Lapse huvides on ka see, et vanemad jõuaksid kompromissile. See ei tähenda, et nad lepivad vägivallaga, vaid nad lepivad mõttega, et nad mõlemad peavad lapse huvides pingutama.

Kohtul ja teistel asutustel on perevaidluses kohustus ja ülesanne aidata last ja lähtuda lapse huvidest, kuid mitte pelgalt lapse soovist.

Näiteks kui laps soovib mõlema vanemaga suhelda, aga (vägivaldne) vanem avaldab lapsele kahjulikku mõju, saab seda suhtlemiskorda paika pannes arvestada. Sel juhul suhtleb vanem lapsega ja teise vanemaga üksnes sotsiaaltöötaja juureolekul või vanavanemate vahendusel nii, et ohver ei puutu vägivallatsejaga kokku.

Vägivallatsejatele määratakse mitut liiki lähenemiskeeldu

Kui üks vanem on teise vastu vägivaldne, ei pruugi asi olla üldse lapse kasvatamises ja hooldamises. Ent ka sellisteks puhkudeks on seadus andnud ohvrile võimaluse ennast kaitsta.

Tegu on tsiviilõigusliku lähenemiskeeluga, mille eesmärk on kaitsta ohvrit nii vaimse kui ka füüsilise vägivalla eest. Avalduse peab kohtule esitama inimene ise, kuid siingi saab ta paluda, et talle määrataks abiks advokaat. Kohtunik võib anda konfliktiosalistele esialgsed suunised, keelata mistahes moel suhelda, sh suhtlusmeedia kaudu, läheneda nii ohvri kodule kui ka töökohale.

Tsiviilõiguslik lähenemiskeeld ei nõua kohtuistungit, aga kohtunik peab saama suhelda mõlema poolega, ja ka siin on võimalik pooli lepitada. Isegi kui kohtunik otsustab istungi pidada, ei pea ohver minema sinna üksinda, vaid ta võib kasutada nõustajat või advokaati.

Lähisuhtevägivald on politseile ja prokuratuurile prioriteet. Näiteks lähisuhtes tõendatud kehalise väärkohtlemise juhtumitest jõudis 2018. aastal kohtusse ligi 40 protsenti ja kohtus sai karistuse ligi pooltuhat inimest. Kriminaalhooldusse saadetud vägivallatsejatele määrati lisakohustuseks enamasti sotsiaalprogramm ja sageli ka sõltuvusainete tarvitamise keeld.

Ka neis juhtumites, mille menetlemise prokurör lõpetab, määratakse vägivalla toimepanijale mitmesuguseid kohustusi.

Samuti ei vasta tõele väide, nagu oleks kannatanu ajutise lähenemiskeelu istungil üksi koos vägivallatsejaga. Kannatanu ei pea alati kohtuistungil osalema. Liiati palub lähenemiskeeldu kohtult istungil viibiv prokurör, kelle ülesanne on kaitsta kannatanu huve. Kannatanu aga saab soovi korral kaasa võtta tugiisiku, kelleks võib olla lähedane, aga ka näiteks naiste tugikeskuse töötaja.

Kohtud rahuldavad enamiku ajutise lähenemiskeelu taotlusi (viimastel aastatel on rahuldamata jäänud ainult kümnendik taotlustest). Näiteks 2019. aasta kaheksa kuuga on kohtud jätnud rahuldamata vaid paar taotlust.

Vägivallatsejale võib lähenemiskeelu panna süüdimõistva kohtuotsusega kuni kolmeks aastaks. Seega ei pea kannatanu tsiviilkohtus lähenemiskeeldu eraldi taotlema, vaid vajaduse korral määratakse see juba karistusotsuses.

Justiitsministeerium valmistab ette muudatusi, et kriminaalasjades saaks ajutist lähenemiskeeldu taotleda kiiremini ja esialgse õiguskaitse korras ka kannatanu nõusolekuta, kui ta ei ole võimeline seda andma.

Meie lahenduse kohaselt peab prokuröri kohaldatava keelu hiljem kohus kinnitama. Kohus korraldab selleks istungi, kus peab küsitlema vägivallatsejat, kellele lähenemiskeeldu taotletakse, aga kannatanut küsitletakse üksnes vajaduse korral.

Laste heaolu ja ohvrite turvalisus ei ole paljas sõnakõlks – lähisuhtevägivalla vähendamine on riigi prioriteet. Selle nimel töötavad iga päev politsei ja prokuratuur, sotsiaal- ja ohvriabitöötajad, kohtunikud ja õigusloojad.