Tambet Laasik lähisuhtevägivalla kohtupraktikast: kuidas edasi? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tambet Laasik
Tambet Laasik Autor/allikas: Erakogu

Karistamise või lepitamise prioritiseerimise asemel peame lõpetama vägivalla ning looma normaalse menetluse sellest tingitud vaidluste lahendamiseks, seades esiplaanile ohvri kaitse põhimõtte, kirjutab vandeadvokaat Tambet Laasik.

Tänu ERR-i portaalile on mul olnud võimalus avaldada oma tähelepanekuid lähisuhtevägivalla menetluspraktika kohta. Lugude eesmärk on olnud muuta ohvrite olukorda pisut paremaks ning aidata kaasa sellele, et juba peksa saanud ohvrid ei saaks teistkordselt peksa kohtus või pärast seda. Praktika kitsaskohtadele tähelepanu juhtimisega olen ma ära teeninud nelja tüüpi kriitikat.

Esiteks heidetakse mulle ette seda, et ma ei innusta lähisuhtevägivalla ohvreid kohtusse pöörduma. Mulle tundub, et sellekohase kriitika adressaat on vale, sest ohvritele on kohtusse pöördumisel takistuseks nende taasohvristamine menetluste raames, mitte see, et keegi juhib sellele tähelepanu eesmärgiga talumatut olukorda muuta.

Teiseks on teoreetikud, keda ma kohtusaalis kohanud ei ole, kuid kes väidavad, et kuna teoorias on kõik hästi, ei saa praktikas selliseid probleeme olla. Paraku ei aita selline elukauge lähenemine lahendada mitte ühtegi probleemi vaid eelistab eitada nende olemasolu. Samas väärib nentimist, et sama naiivne, kui arvata, et neid probleeme pole olemas, oleks ka arvamus, et need esinevad alati ja igas menetluses.

Kolmas kriitikasuund on puhtalt isiklikud rünnakud häbematuse eest neid teemasid üldse puudutada. Selline kriitika ei vääri ega vaja kommentaari.

Viimaks heidetakse ette sedagi, et ma kirjeldan probleeme, aga ei paku lahendusi. Ajakirjanduses ei ole ma tõepoolest selleni veel jõudnud. Samas on see oluline ning mõned mõtted siinkohal ära tooksin.

Kuna ma olen advokaat, siis on ka minu poolt pakutavad lahendused juriidilised. Nende eeliseks laiemate programmide ja tegevuskavade ees on see, et need on võrdlemisi lihtsalt sõnastatavad konkreetsete õigusnormidena, mille mõju on prognoositav ning mille rakendamise tulemused on kontrollitavad.

See ei tähenda, et ma ei pea oluliseks laiemaid ühiskondlikke protsesse ja algatusi, sh lähisuhtevägivallaga seonduvate hoiakute muutust ja teadlikkuse kasvu. Muuhulgas on ka menetluslikke probleeme, mida ei saagi parandada teisiti kui läbi suhtumise muutumise. Samas ei ole ma pädev selleks, et selle tarbeks lahendusi välja pakkuda.

Professionaalsete menetlusosaliste hulgas on väga erinevaid arusaamu sellest, kuhu kohtupraktika liikuma peaks. Mõned on rahul olemasoleva olukorraga, kuid selgelt tunnetatavad on ka ühelt poolt soov lihtsustada tõendamiskoormust ja karmistada karistusi ning sellele vastanduv suund lahendada konflikte veelgi enam kokkuleppeliselt läbi erinevate lepitusmenetluste.

Ma ei toeta kumbagi lähenemist ning olen oma artiklites valinud teadlikult kolmanda lahenduse, milleks on vägivalla lõpetamine ja ohvrite kaitse, mis ei vaja ei meelevaldset karistamist ega sunniviisilist lepitamist. Sellest lähtuvalt pakun käesolevaga välja konkreetsed ettepanekud regulatsiooni muutmiseks.

Tsiviilasjades peab lõppema ohvrite ja vägivallatsejate vastandamine

Siiani puudub norm, mis võimaldaks lähisuhtevägivalla ohvril tsiviilkohtumenetluses efektiivselt nõuda, et teda kuulataks ära vägivallatsejast eraldi. Sellekohane kaitsesäte TsMS § 558 lg 1 näeb ette, et kohus kuulab vanemad isiklikult ära, arvestades ärakuulamise korraldamisel sellega, kas vanem on olnud lapse või teise vanema suhtes vägivaldne.

Esmapilgul tundub regulatsioon mõistlik, kuid probleem seisneb selles, et viidatud säte võimaldab kohtul kohustada pooli ilmuma samale istungile ka siis, kui üks pool on olnud teise suhtes vägivaldne. Seda hoolimata sellest, et sama säte võimaldab pooli ära kuulata ka eraldi.

Teoreetiliselt on kohtuniku sellekohane menetlusotsus vaidlustatav TsMS § 333 lg 1 kohase vastuväite esitamisega, kuid vastuväite lahendab sama kohtunik ilma kõrgema kohtuastme kontrollita. See tähendab, et ohver ei saa mitte kuidagi ära hoida seda kui kohtunik nõuab, et ta osaleks samal istungil koos inimesega, kes on teda väärkohelnud.

Lisaks kohaldub TsMS § 558 lg 1 vaid lastega seotud hagita asjades. Kõigis hagimenetlustes, näiteks omandi jagamise või elatise nõuetes, mis on tavalised suhtejärgsed kohtuvaidlused, ei ole ohvril üldse menetlusõiguslikku alust nõuda eraldi ärakuulamist.

Siin ei ole alati tegemist kohtuniku omavoliga. Kohtunikul võib eriti menetluse alguses lihtsalt puududa informatsioon ühe poole vägivaldsuse kohta. Halvemal juhul ei pea kohtunik seda infot aga oluliseks ning korraldab justkui erilise menetluseksperimendi, mille käigus on poolte istungil vastandamise kaudu võimalik teada saada kui väga üks pool ikka teist kardab.

See on taasohvristamine, millel ei ole mitte mingit õigustust ning mis on ületatav sätestades seaduses, et vägivallakahtluse korral toimub poolte ärakuulamine eraldi.

Tsiviilkohtumenetluses tuleb loobuda kohustuslikust lepitusest

Ma olen varem kirjutanud sellest, kuidas ohvri sunniviisiline kohustamine vägivallatsejaga kohtuma erinevate lepitusmenetluste ning perelepituse, -nõustamise või -teraapia raames, on uus vägivald ohvri aadressil. Kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustik sellest probleemi ei tee.

TsMS § 561 lg 1 kohustab kohut jällegi vägivalda vaid arvesse võtma, kuid annab kohtule rohelise tule seda ka mitte teha. Eriti jubedaks muutub olukord siis, kui tõepoolest peaks läbi minema Istanbuli Konventsiooni art. 48 lg 1 sätestatud keeldu varjamatult eirav initsiatiiv kohtueelse lepituse kohustuslikuks muutmisel.

Igasugune lepitus peab alati olema rangelt vabatahtlik ning see peab vastavalt olema ka seaduses sätestatud.

Suhtluskorra raames laste üleandmine peab vajadusel toimuma ilma poolte kontaktita

Vägivaldne vanem saab jätkata ohvri ahistamist lapse kaudu, kasutades kohtu poolt määratud suhtluskorra raames lapse üleandmisi teise poole solvamiseks, ähvardamiseks ning ründamiseks või ka lihtsalt akna all passimiseks.

Vägivaldse suhte lõppemise järel on oluline tagada ohvritele kaitse ka selliste kohustuslike kontaktide eest vägivallatsejaga. Tavapärase kohtuliku suhtluskorra raames peab ohver vägivallatsejaga perioodiliselt kohtuma, mh karistusähvardusel KarS § 3311 alusel.

Nende olukordade vältimiseks on oluline, et kohalikud omavalitsused looksid pädevuse võtta lapsi vastu ning anda üle spetsiaalsetes lapsele ohututes kohtades, nt peretubades või mänguväljakutel.

Praktiliselt näeks see välja selliselt, et üks vanem toob lapse peretuppa või mänguväljakule, kus laps on lastekaitseametniku silma all ning teine vanem tuleb sinna ja võtab lapse kaasa alles pärast seda, kui esimene vanem on lahkunud. Sellega oleks poolte omavahelised konflikti- ja kokkupuutekohad elimineeritud ning ohvrid ei peaks elama pidevate uute kohtumiste hirmus.

Vägivald peab olema perekonnaasjades arvestatav asjaolu.

Probleemiks on ka see, et kohtute poolt on perekonnaasjades vägivalla arvesse võtmine sageli juhuslik ning liialt paljudes menetlustes ei pöörata sellele kui väidetavalt ebaolulisele küsimusele vähimatki tähelepanu.

Selline olukord peab muutuma. Vägivallal on väga konkreetsed negatiivsed tagajärjed nii täiskasvanutest kui ka lastest ohvritele, sh vägivalla pealtnägijatele, avaldudes mitte ainult füüsilistes vigastustes vaid ka vaimse tervise häiretes.

Vägivald peaks olema keskne kriteerium, millega perekonnavaidluste puhul arvestada ning millest lähtuvalt otsustada laste hooldus- ja suhtlusõiguse küsimuste üle. Perekonnaseaduses peab olema sätestatud selge põhimõte, et lapsel on õigus vägivallavabale elule.

Selle kohta on küll olemas lastekaitseseaduse § 24 lg 1, mis keelab lapse väärkohtlemise, kuid puudub siseriikliku õiguse säte, mis ütleks, et vägivald teise vanema suhtes on ka last mõjutav probleem.

Praeguses kohtupraktikas vaadeldakse neid küsimusi liialt sageli lahus ning leitakse, et ühe vanema vägivald teise aadressil ei anna kuidagi alust kahelda tema suurepärastes omadustes ja võimetes lapsevanemana.

Kriminaalmenetluses tuleb anda kannatanule õigus taotleda ise kohtult lähenemiskeeldu ilma prokuröri vahenduseta

Seda probleemi olen ma varem käsitlenud, mistõttu vaatlen seda siinkohal vaid põgusalt.

KrMS § 1411 lg 1 võimaldab kannatanu kaitseks lähenemiskeeldu taotleda ainult prokuröril. Kannatanul endal sellekohast õigust ei ole ning ta sõltub täielikult prokuröri suvast. Kui prokurör tema kaitseks lähenemiskeeldu ei taotle, kannatanu seda ise teha ei saa ning ta on kriminaalmenetluses täielikult abitus olukorras.

Märkimist väärib, et prokuröri tegevusetust kasutatakse ohvri vastu ära ka tsiviilasjades väites, et kui prokurör lähenemiskeeldu ei taotlenud, siis järelikult mingit ohtu ei esinenudki ning seetõttu ei ole ka tsiviilasjas põhjust ohvrit lähenemiskeeluga kaitsta.

Lähenemiskeelu kohaldamisel tuleb lähtuda ohvri kaitse põhimõttest

Kui prokurör kannatanut ei kaitse, võib kannatanu pöörduda tsiviilkohtusse ning arvestada sellega, et senise statistika kohaselt ca 75 protsendilise tõenäosusega ei saa ta enda kaitseks lähenemiskeeldu ka sealt ning ta peab kinni maksma vägivallatseja menetluskulud.

Me peame andma kannatanule reaalse võimaluse ennast ise kaitsta. Selleks tuleb muuta lähenemiskeelu nõude alussätet, st VÕS § 1055 lg 1.

WHO mahuka vägivallaraporti keskne järeldus on, et vägivald on prognoositav ja ennetatav. Ehkki edasise vägivalla ohu hindamine on mitte ainuüksi võimalik, vaid Istanbuli Konventsiooni art. 51 lõikest 1 tulenevalt ka kohustuslik, puudub kohtupraktikas sellekohane süsteemne lähenemine.

Meil on vaja seadusandlikku alust, mis kohustaks kohtuid hindama vajadusel ekspertarvamuste toel vägivaldsest inimesest lähtuvat ohtu (sh nt isiksushäireid, alkoholi- ja narkootikumide kasutust, kuulumist riskirühmadesse jms.).

Praegu kohtutel sellist kohustust ei ole ning seetõttu on kohtupraktika selles küsimuses väga erinev, olles menetluste tulemusi vaadates valdavalt ohvri kahjuks kaldu.

Teine probleem on, et meil puudub analoogne säte Istanbuli Konventsiooni artikli 52 viimase lausega: "Käesoleva artikli kohaselt võetavate meetmete puhul seatakse esikohale ohvrite ja ohustatud isikute turvalisus". Vastava sätte puudumise tõttu siseriiklikus õiguses on lähenemiskeelu kohaldamisel prioriteet vales kohas.

Selle asemel, et seada esikohale ohvri kaitse, on kohtupraktikas seatud prioriteediks vältida vägivallatseja õiguste riivet. Seetõttu jääb valdav enamus niigi vähestest lähenemiskeeluavaldustest rahuldamata. Ka see vajab korrigeerimist.

Kokkuvõtteks

Eeltoodud nimekiri ei ole ammendav. See ei päästa kõiki ohvreid ning ei muuda maailma. See ei hoia ära kõiki menetlusõiguslikke kuritarvitusi ega aita ära hoida esmast vägivalda. Küll aga aitaks see kaasa korduva vägivalla lõppemisele ning sellele, et menetluslikke taasohvristamisi oleks vähem.

Ohver saaks läbida menetluse nii valutult kui võimalik ilma, et samal ajal toodaks sellele ohvriks vägivallatseja põhiõigusi ja õiglast menetlust.

Karistamise või lepitamise prioritiseerimise asemel peame lõpetama vägivalla ning looma normaalse menetluse sellest tingitud vaidluste lahendamiseks, seades esiplaanile ohvri kaitse põhimõtte. Eeltoodud ettepanekud oleks üks väike samm sellel teel. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: