Kord nädalas käivad spetsialistid Narva jõel mõõdistamas seirepüügil mõrdadesse sattunud kalu ning suuremad kalad saavad endale külge ankurmärgise. Kalameestel, kes on märgistatud kala püüdnud, palutakse võimaluse korral teha kalast ja märgisest foto ning edastada see Põlula kalakasvandusse. Kala tuleks lasta tagasi vette. Narva jõel uuritakse kõiki kalasid, kuid põnevusega oodatakse infot tuurade kohta, ütles Keskkonnaagentuuri projektijuht Timo Kark.

"Paari aasta taguse projekti käigus asustati Narva jõkke atlandi tuura, mis 1982. aastal võeti Euroopas looduskaitse alla. Narva jõgi oli vanasti väga tuurarikas jõgi. Me loodame, et käimasoleva projekti raames, mida me siin veel umbes üheksa aastat teeme, saame ka mõne tuura kätte, see oleks väga huvitav info," ütles Kark.

Eestis on olemas suurte jõgede jälgimise süsteem. Narva jõe kalade vaatlemisega loodetakse saada vastused sellele, kas see ka toimib.

"Eestis on koostatud suurte jõgede seiremetoodika. Suurteks jõgedeks loetakse Narva jõge ja Emajõge. Teooorias on see metoodika olemas, kuid praktikas pole seda metoodikat kunagi testitud. Narva jõe näitel me esimest korda testime seda seiremetoodikat.

Narva jõge ei ole mõtet võrrelda Mustojaga või Vainupea jõega või isegi Loobu jõega. Ta on 70 kilomeetrit pikk, ta on lai jõgi. Ta on piirijõgi ja me teeme ka koostööd Venemaaga. Ehk esiteks annab ta vastuse, kas see metoodika toimib, ja teiseks on Eesti koos Euroopa Liitu astumisega võtnud kohustuse anda aru, millises seisukorras on meie veekogud. Ja kalastiku seisund on üks selline näitaja, mille alusel hinnata veekogude seisundit," rääkis Kark.

Kui seni on Narva jõe kaladele pandud plastmärgised, siis suve teisest poolest hakkab kalade telemeetriline jälgimine, mille käigus kinnitatakse kaladele akustiline saatja.

Keskkonnaministeeriumi juhtimisel toimuva Ida- ja Lääne-Virumaa veekogumite seisundi parandamise projekt LIFE IP CleanEST katab kokku 240 000 hektarit, hõlmates ühtekokku 574 km ulatuses vooluveekogusid ja ligi 160 000 hektarit rannikuveekogusid.

2018. aasta lõpus alanud projekt kestab kümme aastat ja selle kogumaksumus on ligi 16,7 miljonit eurot. Euroopa Komisjon rahastab projekti 60 protsendi ulatuses, Eesti 40 protsendiline omaosalus rahastatakse SA KIK ja riigieelarve kaudu.