Kaks aastat tagasi, juulis 2018, andsite ERR-ile intervjuu oma suvekodus ja ütlesite, et EKRE läheb riigikogu valimiste kampaaniasse laigulises vormis, sest poliitikat ei tehta valgetes kinnastes. Kas see laiguline vorm on teil endiselt seljas?

Võib-olla on seda õigem küsida konkurentidelt ja kolleegidelt.

Kui te küsite, kas me oleme jätkuvalt väga võitluslik, siis – oleme ikka. Ju viimane nädal näitab, et meie ei ole erakond, mis oleks rahul sellega, et nüüd on nii nagu on.

Viimane nädal näitab seda, et teie saite EKRE esimeheks ja astusite vasaku jalaga voodist välja – olete mõlema koalitsioonipartneriga tülis. Teeb see teid murelikuks?

Ei tee murelikuks, kui küsimuse mõte on selles, kas koalitsioon vaagub hinge. Vastus on – muidugi mitte.

Aga kahtlemata ei ole see hea, sest igasugused vaidlused, tülid ja teravused poliitilises koostöös söövad muidugi usalduskapitali või head tahet, mille najalt on palju kergem asju ajada.

EKRE paljudel juhtpoliitikutel on jalad maast õhku tõusnud, mida võib nimetada suurushullustuseks, ütles Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder. Miks te olete õhku tõusnud?

(Muigab) Meil on lihtsalt nii hea kiirendus.

Kas näete, sarnaselt EKRE eelmise esimehe Mart Helmega, praeguse valitsusliidu kõige suurema probleemina seda, et Isamaa parlamendifraktsioon laguneb ja jookseb laiali, aga Seeder ei ole parteijuhi tööga hakkama saanud?

Diagnoosi osas ei vaidle... Meie kindlasti ei rõõmusta, kui Isamaal on permanentselt halb toetusprotsent, mis tekitabki [nende poolt] sedasorti intervjuusid ja sõnavõtte nagu oleme viimasel ajal näinud. See ei ole meile kellelegi kasuks.

Aga see ei ole küsimus mitte niivõrd EKRE-st. Olen palju rääkinud Isamaa endiste valijatega ja Isamaa liikmetega ning tihti kuuleb etteheidet, et teie (EKRE, toim) tulite ja rikkusite meil kõik ära. Olen alati küsinud: kui poliitilisel maastikul ei oleks olnud teatud tühja kohta, kuhu meil oli võimalik tulla ja ennast kinnistada, siis meid ei oleks. Kas selle tühja koha tekitas üks, teine või kolmas partei – eks igaüks peab vaatama peeglisse.

Võib-olla kardate tegelikult seda, et Isamaa võib hakata ohtlikult lähenema Reformierakonnale ning laguneb, ja laiali jookseb hoopis Jüri Ratase valitsus?

Mina seda ei karda.

Mart Helme ütles laupäeval EKRE kongressil oma lahkumiskõnes, et Tallinnas ei ole võim eestlaste käes. Kes siis on pealinnas võimul?

Pealinna juhib Mihhail Kõlvart. Nii palju kui mina viimati vaatasin, ta eestlane ei ole.

Kas Tallinna linnapea peab olema etniline eestlane?

Kas ta peab või ei pea, on iseküsimus. Aga kui teie küsite, kas me eelistaksime, et Eesti pealinnas on eestlastest linnavõimu teostajad, siis vastus on "jah".

Mihhail Kõlvart on...

Väga hea linnapea.

... Eestis kasvanud...

Väga tugev linnapea.

Milles siis probleem?

Kui tahame poliitikast rääkida, siis on probleem loomulikult haridussüsteemis. Siis on probleem MTÜ-des ja sihtasutustes, kuhu pumbatakse maksumaksja raha ja millel ei ole Eesti maksumaksjale vajadust ega positiivset rolli. Need on probleemid.

Muide, teie EKRE kongressi kõnes ei olnud viidet eestikeelsele haridusele, mis Eesti paljudes piirkondades on probleemiks. Miks?

Mõned asjad on ehk iseenesestmõistetavus.

Tegelikult, kui rääkisin oma kõnes haridusest ja hariduse väärtuspoolest, siis patriotism on väärtuskasvatuse puhul esimene asi.

Me ei ehita müüre Eestimaal elavate rahvuste vahele ega vastanda inimesi nende sünnipaigast või päritolust lähtuvalt, noomis teid Keskerakonna Tanel Kiik, nimetades Mart Helme juttu Tallinna võimust sapiseks sõnavõtuks. Kuidas te kõik ühte valitsusse mahute, nende sapiste sõnadega?

Me ei mahu mitte ainult ühte valitsusse, me mahume siia ühte riiki, kõigi nendega, kes meil siin on, ja saame hakkama.

Rahvusteemat kerivad praegu teravaks mitte meie, vaid mõned teised.

Kes?

Needsamad Keskerakonna reaktsioonid, siin näen ma küll väga selgelt, et nemad läksid oma rahvuslikku valijat enda taga hoidma. Nad muretsevad selle pärast.

Teie ka muretsete, sest nagu aru saan, tahab EKRE kasvatada toetajaskonda ka venekeelsete valijate arvelt, kellest paljud on konservatiivse ilmavaatega, toetavad traditsioonilist peremudelit ja on Ukraina päritolu võõrtööliste vastu.

Täpselt nii.

Nende südamete ja meelte võitmiseks ei saa te neid ju solvata?

Ma ei ole näinud, et oleksime neid solvanud. Muidugi, me elame solvumise ajastul ja solvumiskultuuri ajastul, kus inimesed on kõrgelt motiveeritud igas asjas nägema solvangut. Eks ole olnud ka reaktsioone, kus tikutulega on seda solvangut otsitud ja leitud, aga ma ei arva, et see on olnud siiras.

Kuid EKRE portaali 5. juuli juhtkiri laseb sõnal lennata – venelased on meie head naabrid seni, kuni nad siin oblastit looma ei hakka. Kuidas teie seda sõnalendu tõlgite?

Olen täiesti kindel, et absoluutne enamus Eestis elavaid venelasi, kellest suur osa on ka hästi integreerunud, on täpselt sama kategooriliselt vastu Eesti muutumisele Vene Föderatsiooni oblastiks nagu meie.

Kas näete seda ohtu? On teil andmeid, et mingi taoline liikumine [oblasti suunas] toimub?

Nii mentaalselt kui ka demograafiliselt on see oht ju mitte kunagi kaduv, lähtudes meie geograafilisest piirkonnast.

Ida-Virumaal kaotab Keskerakond toetust, tõdes Mart Helme, kelle sõnul tahab EKRE seda vaakumit ära kasutada. Keskerakonnal on põhjust muret tunda?

Kõik erakonnad peavad kogu aeg muretsema ega tohi võtta oma valijaid kui iseenesestmõistetavust ja arvata, et mingid valijad ongi nende omad. Sellele peavad kõik poliitikud kogu aeg mõtlema. Ja peavad muretsema, et nad oma valijatele antud lubadusi tegelikult täidavad ja... Nagu oleme näinud paljudes riikides, muu hulgas Ameerika Ühendriikides, kus demokraadid peavad mustanahalisi [valijaid] iseenesestmõistetavuseks, kas nad teevad nende jaoks midagi või ei tee. Selline traibalism (hõimupatriotism - toim) poliitikas ei ole kasulik.

Seeder, kes on ka endine põllumajandusminister, ei näe ohtu riiklikule julgeolekule ega Eesti kultuurile, kui siin on 300-400 alalist võõrtöötajat põllumajanduses ja hooajaliselt veel 1000-1500 inimest üle riigi. Kas teile on need inimesed ohuks?

300 inimest ei ole muidugi kellelegi ohuks. 30 000 on juba väga selge ohu märk.

Kust te need 30 000 kokku saate?

Siseministeeriumi andmestikust, see on ümberlükkamatu number. Kui laiendame seda inimeste arvelt, kellel on Eestis tähtajaline elamisluba, siis on neid 50 000. Need on inimesed, kes on Eestisse viimase viie aasta jooksul tulnud. Pluss 25 000 inimest Euroopa Liidust. Ehk kokku 75 000 inimest on siia viimase viie aasta jooksul saabunud, kes ei ole eestlased.

(Ametlikel andmeil on 6.07.2020 seisuga Eesti kehtiv kuni viieaastane elamisluba 31 969 kolmandast riigist pärit välismaalasel, samas ei kogu PPA EL-ist siia tööle või elama saabunud inimeste andmeid - toim)

Nende integreerimine on ikka väga tõsine probleem, eriti, kui neil on võimalus mitte integreeruda, sest ees on kogukond, kuhu saab väga mõnusasti siseneda, ilma et peaksid oma elus väga palju muutma.

Jõuamegi võõrtöölisteni. Mis nende tulemisega nüüd oli: kas EKRE andis alla, et mitte jääda valitsusliidus üksi ja näha, kuidas Keskerakond koos Isamaaga toetavad riigikogus opositsiooni seaduseelnõu, mis pikendanuks võõrtööliste töölube või saite esmaspäeval valitsusest jälle kõige jämedama vorsti?

(Muigab) Kindlasti me ei andnud alla. Ütlesime eelmisel nädalal, et ei pea vajalikuks seda [töölubade] pikendamist ja see eelnõu lükati parlamendis nüüd tagasi.

Oleme aasta veennud koalitsioonikaaslasi viima ellu seda osa koalitsioonileppest, mis ütleb, et sisserände erandeid tuleb vähendada ja sisserände aukusid tuleb väikesemaks teha. Selle kokkuleppe me saime. Ja me saime mõistliku lahenduse praeguses koroona-ajastus, et tervisemured on lahendatud ka välistööjõu puhul.

See on väga mõistlik lahendus, kus peaaegu kõik said, mis nad tahtsid ja peaaegu keegi ei andnud ära midagi, mida olnuks valus ära anda.

2. juulil kinnitasite teie valitsuse istungile järgnenud pressikonverentsil enesekindlalt, et võõrtööjõu osas mingeid leevendusi ei tule, ometi otsustas valitsus neli päeva hiljem taasavada Eesti piirid töö- ja õpirändeks. Nõrk algus, härra esimees.

(Naerab) Ah-haa... See on nüüd teadlik konteksti moonutamine. See, millest meie rääkisime, oli see [Reformierakonna] eelnõu, mis täna (6. juulil - toim) oli riigikogus. Mingeid leevendusi ei ole me nõus tegema, mida see eelnõu tegi, et pikendame siin olevate inimeste töölube.

See, mis me räägime Ukraina töölistest, üldse kolmandate riikide lühiajalistest töötajatest – mingeid lõdvendusi ei tule. See on kehtiv seadustik, mille juurde me nüüd pöördume tagasi, kuna vahepealsel koroona-ajastul olid piirid kinni. Ja pöördume sinna tagasi, olles pannud juurde terve hulga tingimusi, mida tööandjad peavad täitma, et sealt üldse keegi saaks siia tulla.

Tegelikult saigi EKRE valitsuspartneritelt päris palju vastu: välistudengite pereliikmed ei tohi enam Eestisse tulla, hooajatöötajate Eesti-aega lühendatakse ajutiselt, neile kehtestatakse minimaalne palganõue... Kas EKRE sai Keskerakonnalt ja Isamaalt rohkem kui lootsite, või kuidas?

Me saime kokkuleppe, millega võime väga rahul olla.

Kas saite rohkem kui lootsite kogu selles segaduses saada?

Noo... Ütleksin niimoodi – immigratsiooni teema ei ole sellega lõplikult ammendunud.

Olukorras, kus meil on väga selgelt näha, et tööpuudus kasvab, peame tegema vajalikud reeglite muudatused, et meil ei tekiks olukorda, kus siin on korraga nii kõrge tööpuudus kui ka suur tööjõupuudus. See tekib siis, kui oleme loonud vale reeglistiku, mis võimaldab tööandjatel unistada odavtööjõust ja jätta [tööle] võtmata siinsed töötajad, öeldes, et neil ei ole tööjõudu ja siinsed töötajad ütlevad, et neil ei ole tööd.

Reeglistik peab muutuma niimoodi, et siinsed tööandjad pakuvad tööd siinsetele töötajatele sellise palgaga, mis mõlemale poolele sobib.

Ja usute, et koroona-kriisiga töötute hulka sattunud inimesed lähevad põllumajandusse tööle?

Aga juba täna on töötukassas arvel enamvähem sama number inimesi, kui on vakantse pakkuda. Nad ei jõua lihtsalt kokkuleppele palga osas, sest tööandja loodab ikka veel saada poole odavamat ukrainlast.

Kas riik peaks ütlema, millise palgaga tuleb põllumajandusettevõtjatel võtta tööle lüpsjaid või maasikakorjajaid?

Ei. Leppigu omavahel kokku. Aga riik peab ütlema, et meil on siin oma tööjõuturg ja saage hakkama selle tööjõuturuga, mitte ärge tooge meile Bangladeshist või Ukrainast kedagi, kes on kaks korda odavam. Selle tõttu on miinimumpalga nõue väga oluline. Esiteks ei pressi see alla siinset palgataset ja teiseks ei motiveeri see tööandjaid otsima töötajaid väljastpoolt Eestit, kui meil on endal palju tööd otsivaid inimesi.

Kuulge, kas te tõesti kujutasite ette, et veerand Eesti lehmadest – 21 000 lehma – jääb lüpsmata, kui 300 ukrainlastest võõrtöölist pidanuks lahkuma nii, et kedagi asemele ei tule?

Vabandust, kas keegi usub ka seda juttu või?

Mina küll usun.

(Muigab) Nii vanas eas nii naiivne.

Kas põllumehed valetavad?

See on tüütu ja naeruväärne propaganda. Lüpsjate puhul lükati meile ette järgmine tahmaseks tehtud näoga, räbalatesse riietatud orb, kellega hakati pisaraid pigistama. Kõigepealt mädanesid maasikad ära, nüüd surevad lehmad ära, järgmiseks oleks kapsad jäänud põllule... Iga kahe nädala või kuu aja tagant oleks tulnud järgmine show, kuidas on vaja ära murda selle tagurliku valitsuse irratsionaalne tööjõupoliitika...

Miks te ei hooli kohalikest põllumeestest?

Mina hoolin kohalikest töötajatest. Kohalikud põllumehed, olen nendega päris palju suhelnud, ütlevad, et on ühed, kes teevad kohalikega tööd ja on teised, kes kogu ärimudeli ehitasid poole odavamale välistööjõule. Sealt see kisa tuleb.

Meie ei pea nendele poole odavama välistööjõu tahtjatele tegema soodustusi, et nad jätaksid Eesti inimesed tööle võtmata ja saaksid odavamalt tööjõudu. Tööjõud on ressurss nagu elekter, mille nad lauta panevad, nagu vasikas, mille nad ostavad, nagu sööt, mida nad söödavad... Kui nad tahaksid poole odavamat sööta saada, kas siis peab ka valitsus selle neile välja ajama? Ei pea.

Millal valitsuses järgmine tüli puhkeb, kas siis, kui hakkate arutama rahvaküsitlust 2021. aasta kohalike valimiste ajal põhiseaduse täiendamiseks, et määratleda perekond mehe ja naise liiduna?

Ma ei usu, et sel teemal tüli tuleb. See on koalitsioonilepingus kenasti kokku lepitud. Kõik teavad, et erinevatel erakondadel on siin erinev positsioon, igaüks teeb siis kampaaniat nagu ta teeb, aga ma ei kujuta ette, et keegi tahaks tüli üles võtta.

Keskerakonna ja Isamaa mitmed poliitikud pelgavad, et abielu defineerimine kaaperdab kohalikelt valimistelt kohalikud teemad.

Ei ole kuulnud, et see nii oleks, võib-olla keegi kuluaarides räägib või spinnib midagi. Aga isegi kui keegi pelgab kohalikke valimisi, siis – ei ole vaja karta, tuleb oma põhimõtete eest seista, nendega välja minna ja hääled saada.

Kui raske on istuda kahel toolil korraga – vasakul protestipartei juht ja paremal mõõdukam valitsuspoliitik?

Jah, see on muidugi kalibreerimistöö. Aga see ei ole sugugi võimatu töö.

"Ma tahan, et Eesti oleks nagu Läänemere Šveits," sõnastasite EKRE kongressil enda sihi. Miks just Šveits, kus on neli riigikeelt ja immigrantide osakaal Luksemburgi järel Euroopa suurim – veerand elanikest, nagu meenutas sotside Jevgeni Ossinovski?

Vabandust. Euroopa suurim immigrantrahvastik on Lätis – 40 protsenti ja Eestis umbes 35 protsenti. Kui meil oleks Šveitsi tase, oleks eestlaste osakaal rahvastikust 10 protsenti suurem kui praegu on.

Aga neli riigikeelt?

Noh... Ajalooline kontekst on hoopis midagi muud, neli riigikeelt on seal sadu aastaid olnud. Väga oluline, millele tahan tähelepanu juhtida, on see, et Šveits on ajalooliselt detsentraliseeritud riik, mis on väga sümpaatne mudel.

Väljaspool Euroopa Liitu.

See on ka muidugi väga sümpaatne, et riik on iseseisev.

Kas Eesti ei ole iseseisev?

Ei ole. Eesti on oma suveräänsusest väga suure osa EL-ile loovutanud ja väita, et oleme täissuveräänne riik, ei ole faktiliselt täpne.

Teie olete ju selle valitsuse liige.

Jah, aga see ei tähenda, et riik on täissuveräänne. Ka Viimsi vallavalitsus valitseb oma valda iga päev, aga ta ei ole suveräänne.

Võrdlete Eestit EL-is ühe vallavalitsusega?

Provintsiga.

EL-i arhitektuur hägustab väga edukalt kogu seda konstruktsiooni, et kus siis on suveräänsus, kelle käes see on. Jupp jupi haaval võtab [EL] järjest ja järjest üle riigi funktsioone, mille üle puudub valijaskonnal igasugune demokraatlik kontroll. See on mulle täiesti vastumeelne.

Miks te siis olete valitsuses, mis ajab sellist europoliitikat?

Ei aja ju, kui vaatate, millised olid meie valitsuse seisukohad EL-i päästepaketi osas. Seal oli väga suur rõhk pandud suveräänsuse kaitsmisele.

Aga lõpuks kiideti see [Euroopa Komisjoni esitatud] päästepakett ju heaks?

Aga nende tingimustega, et suveräänsust ei lihvitaks maha. See oli seal kõige olulisem.

Kõik inimesed loevad raha, aga mis see miljard eurot seitsme aasta peale ära ei ole. Sama palju, nagu paneks Ossinovski moodi igal aastal aktsiisidega mööda. Raha rahaks, kuid riigiõigusliku printsiibi osas oli Eesti valitsuse positsioon täpselt see, mida me tahtsime – mitte ühtegi järeleandmist suveräänsuses seal ei ole.

Parteikongressil andsite ka lubaduse, et te "ei nimeta ümber ühtegi tänavat, lase maha lõhkuda ühtegi mälestusmärki, pressida endalt välja ühtegi vabandust [minevikus toimunu pärast]". Mida teha Eesti Töörahva Kommuuni kahe tegelase järgi nimetatud Daumani ja Tiimanni tänavatega Narvas, jätta need tänavanimed muutmata?

Jah, ma tean, see poleemika on tulemas. Riigikogu menetluses on ka nimeseadus, kuhu opositsioon esitas just sedasorti paranduse, et riik saaks need nimed ära keelata.

Oleme hiljaks jäänud nende nimede muutmisega, seda pidanuks tegema, kui okupatsiooniaeg lõppes. Mul ei ole kindlasti mingit sümpaatiat punaterroristide nimeliste tänavate vastu, aga just seetõttu, et olen konservatiiv, ei tormaks ma neid ka maha kiskuma või ümber nimetama. Arvan, et meil on vaja õpetada inimestele, kes nad [Dauman ja Tiimann] olid ja miks nad olid halvad. Võib-olla siis inimesed kohapeal [Narvas] võtavad ette ja otsustavad ise need nimed muuta.

Ja mälestusmärgid... Kas pronkssõduri pidanuks kevadel 2007 Tallinna kesklinnast, Tõnismäelt ära viima?

Jälle, arvan, et selle mahavõtmisega oleme hiljaks jäänud, need pidanuks maha võtma 10 või 20 või 30 aastat tagasi. Siis ju võeti terve hulk kujusid maha, kõik need Leninid, ilma igasuguste planeeringute või lubadeta, lihtsalt tuldi kraanaga kohale. Ja tehti õigesti, sest kõik need olid okupatsiooni sümbolid.

Aga kui täna hakkame sambasõdu pidama, ei tee me kindlasti ühiskondlikule kliimale head. Ei ole kunagi arvanud, et oli hea mõte viia pronkssõdur ühest kohast teise. Ma ei pea ka kuidagi õigeks, et sinna viiakse Eesti riigi poolt pärg...

Viiakse teie valitsuse poolt.

Jaah, meie valitsuse ühe ministri (kaitseministri - toim) poolt, mille puhul oleme talle ka öelnud, et nii ei tohiks teha. Aga, ma arvan... tänasel päeval on nii nagu on.

EKRE auesimees Arnold Rüütel ütles tervituses teie erakonna kongressile, et 1992 võimule tulnud isamaaline valitsus valis Eesti arenguks lausliberaalse majandusmudeli, mis kahjuks ei õigustanud ennast. Milline valik olnuks õigem?

Kindlasti oleks pidanud 1990-ndatel rakendama protektsionismi. See, mis toimus tol ajal – osaliselt rumalusest, osaliselt dogmaatilisusest, osaliselt korrumpeeritusest – lasi kuritarvitada seda arengu vahet, mis oli meil ja Lääne riikidel ning lihtsalt võileivahinna eest Eestis kas konkurendid ära tappa või üles osta.

Nii kukkusime tükk maad veel rohkem tahapoole oma arengus kui oleksime pidanud kukkuma Nõukogude Liidu lagunemise tagajärjel. Ja alles siis, kui oleksime saanud tollel üleminekuperioodil uuesti jalad alla, siis oleks pidanud vabakaubanduse võtma. Sellel, mis siis tehti, polnud mingit pistmist vabakaubandusega.

Kes olid korrumpeerunud?

No kuulge, siin erastati asju niimoodi, et... Arvan, et keegi ei taha torkida neid teemasid tänasel päeval.

Aga korruptsioon on ka vaimne, et sulle tulevad tähtsad Saksa onklid ja ütlevad, et teie peate nüüd tegema nii, sest siis on õigesti. Ja meil puudus kriitiline mõtlemine, et öelda: aga meie enda huvid ka, kullakesed, võib-olla on teie nõuanne ainult teie, mitte meie huvides.

NSV Liidust väljus Eesti paremini, tugevamana ja kiiremini, kui enamik saatusekaaslasi.

Osaliselt tõsi, aga näiteks põllumajanduses rakendas terve hulk Ida-Euroopa riike 1990-ndatel protektsionismi ja nende maaelu on praegu palju paremal järjel. Ei toimunud sellist ühiskondlik-kultuurilist šokki nagu Eestis.

Mart Helme hinnangul on Jüri Ratas hiilgav diplomaat, kuid majanduses oleksite teie kompetentsem peaminister. Nõustute?

(Paus) Ma isaga ei vaidle.

Ütlesite kongressikõnes, et majanduseduks on muu hulgas vaja alandada makse. Milliseid makse te tahate langetada, kui see ainult teie teha oleks?

Kas pole põnev, et terve Eesti meedia ei ole üldse raporteerinud, et Saksamaal alandati äsja käibemaksu. (Paus) Käibemaksu alandati seal justnimelt selleks, et soodustada sisetarbimist ja anda ettevõtetele, inimestele majanduskriisi olukorras ostujõu kasvu.

Kui te küsite minult, mida mina tahan alandada, siis kindlasti käibemaksu.

Panete selle rahandusministrina valitsuse lauale?

Sõltub sellest, mida majanduse areng toob. Kui majanduskriis on jätkuvalt väga sügav ja väga raske, siis minu meelest peame veelkord üle vaatama, milliseid makse on võimalik alandada, et anda Eesti ettevõtjatele ja inimestele leevendust. Kui sakslased selle välja arvutasid, et nii tuleb teha, siis ma ei võta enam ammu tõsiselt [reformierakondlase] Jürgen Ligi hüüatusi, et see on rumalus.

Mina eelistan, et alandaksime ka bensiini aktsiisi.

Lisaks maksude alandamisele pean ülioluliseks seda, mida näeme Ameerikas ja mis tõesti töötab – see on dereguleerimine. Reguleerimine Eestis on pöörane, kerib ainult juurde-juurde-juurde, muide suur osa sellest tuleb Brüsselist ja seda rakendatakse meil arutult innukalt. Esimeses järjekorras tuleks üle vaadata keskkonna- ja planeeringutealane regulatsioon, see muudab praegu kõik protsessid Eestis hiigelpikaks ja kohutavalt kalliks.

Alandasite kange alkoholi aktsiisi ja terviseeksperdid on mures – kange alkoholi tarbimine Eestis suurenes. Mõõgad on sageli kahe teraga?

Ei ole need terviseeksperdid tõsiseltvõetavad. Need on poliitiliselt kallutatud hüüatused.

Ka konjuktuuriinstituut...

See vahe, kui peast mäletan, on umbes 0,2 liitrit kasvu, mis ei ole tegelikult mingi kasv. (Eestis tarbiti mullu täiskasvanud (15+) elaniku kohta keskmiselt 10,4 liitrit absoluutalkoholi, mida on 3,2 protsenti rohkem kui aasta varem - toim)

Siingi tuleb öelda, et kasvu puhul on puhtalt hinnanguline, kui suur osa sellest on soomlaste ostud ja kui suur osa see, mis enne oli peidus Lätis. Isegi, kui me nõustume selle 0,2 liitriga, ütleb see, et midagi ei muutunud.

Rohkem inimesi on sattunud kainestusmajja, rohkem on alkoholisurmasid – ka seda näitab statistika.

Ei ole neid statistikaid näinud, aga ka seal... ilu on vaataja silmis. Uppumissurmasid on mõni aasta 30 inimest, järgmine aasta 60, sõltub, kui ilus ilm on. Vaatame pikemat trendi, siis otsustame.

(Tervise Arengu Instituudi esialgsetel andmetel suri 2019. aastal otseselt alkoholi liigtarvitamisest põhjustatud haigustesse 509 inimest, mis on viimase 10 aasta suurim arv; 2019. aastal viis politsei kainenema 15 318 inimest, mis ületas 2018. aasta näitajat rohkem kui 500 inimese võrra - toim)

Kas EKRE muutub teie käe all sisemiselt demokraatlikumaks?

Ma ei näe, et meil oleks erakonnas demokraatia defitsiiti.

Seni on juhatuse liikmed, isegi aseesimehed kuulnud ka raadiouudistest, kes on EKRE uus minister, sest selle otsustasid Mart ja Martin Helme omavahel. Nüüd on aruteluring laiem?

Raadiouudiste kohta – maru mage, kui meediasse lekivad asjad enne, kui jõuame oma inimestele rääkima tulla. Pean oluliseks, et niisuguseid lekkeid ei toimuks. (Muigab)

Aga... suhtlemist võib alati rohkem olla, suhtlemine võib avatum olla. Minul ei ole sellega probleemi.

Seda siis tähendabki teie ütlemine laupäevasel kongressil – "... ma luban, et hakkan tegevusi laiemas ringis läbi arutama"?

Ja hakkangi. Siin pole saladust, et Mardil oli väga väike usaldusisikute ring, kellega kõiki asju arutas. Muide, nõu kuulas ta väga hästi, ei olnud üldse kangekaelne, et tema tahab nii ja nii olgu, vaid arutas avatult, aga see ring oli väike. Mina... ei näe põhjust, et see ring peaks nii väike olema. Mulle meeldiks, kui meil õnnestub erakonnas seda tööd rohkem laiali jaotada, on ka minu elu kergem.

Kuidas on Keskerakond selles valitsuses muutunud?

Mul puudub võrdluskoht eelmise valitsusega.

Kas peaminister Ratas ja haridusminister Reps ei ole enam viigileheks Kremli huvidele, kes viivad ellu Putini agendat Eestis, tegelevad Ida-Virumaal etnilise puhastusega? Selles kõiges te süüdistasite neid veel veebruaris 2019.

Valimiste eel tuleb ikka väga selgelt kontuurid välja joonistada, kes kellele mida ette heidab. (Paus) Mnjaah... Jään jätkuvalt oma sõnade juurde, et mul puudub võrdluskoht eelmise valitsusega, sest ma ei ole eelmises valitsuses töötanud.

Juhin lihtsalt tähelepanu, et eelmises valitsuses oli üks eriti ilgelt estofoobne erakond ehk sotsiaaldemokraatlik erakond, kes – ma arvan – töötab veel fanaatilisemalt kui ükskõik milline teine jõud Eestis eestluse ärasolkimiseks või väljajuurimiseks Eestist.

Milline on poliitikas sõna tähendus?

(Kärsitu paus) Jõudke [küsimuse] ivani.

Küllaltki muutuv, vist?

Kui te nii arvate.

Kolm nädalat enne koalitsioonikõneluste algust Keskerakonnaga nimetasite Ratast ja Repsi viigilehtedeks Kremli huvidele ning siis, kolm nädalat hiljem, pidasite nendega koalitsioonikõnelusi, et teha ühine valitsus.

(Muigab) Aga äkki selle kõige tulemusel on Kremli huvid oluliselt vähem Eestis esindatud, et meie oleme rahvusliku jõuna tasakaalustamas Eesti elu valitsuses.

(Enam ei muiga) Tegelikult on meil väga hea valitus, sest seal on väga lai sotsiaalne kandepind.

Loomulikult tõmmatakse enne valimisi reljeefselt teiste jõududega vahed vahele, see tuleb enne kõiki valimisi, pärast seda istutakse aga maha ja lepitakse kokku, sest kellegagi tuleb kokku leppida.

See on see sama vana mäng, kui Ratasele kogu aeg räägitakse, et ise välistasid EKRE-ga koostöö... Me võime sel teemal hammast teritada, aga ma ei tunne, et peaksin häbenema, kuidagigi häbenema, et olime enne valimisi selgelt teravad ja pärast valimisi saime sellest üle, istusime maha, leppisime kokku.

Seda ma küsisingi – milline on sõna tähendus poliitikas? Kui muutuv see on?

Noh, kui me vaatame, mis toimub praegu maailmas, siis vasakpoolsed defineerivad kõike ümber, lakkamatult, kogu aeg. Kõik on ümberdefineerimisel – perekond, rahvus, sugu, rass, rassism... Me elame hullumeelsel ajal, kus miski ei ole enam püsiva tähendusega. Mina olen sellele, muide, vastu.

Kaks tsitaati teie kõnest EKRE kongressil. Esiteks: "Eesmärk on saavutada, et ülejäänud ühiskondlik eliit – nii poliitilised jõud, meedia, akadeemikud, ettevõtjad, meelelahutajad, kõrgkultuuri loojad – võtaksid omaks meie nägemuse." Tahate ühiskonda, kus kõik mõtleksid ainult EKRE juhtide moodi?

Ei. Ma tahan ühiskonda, kus meie identiteet on ühine, kus me – see on väga oluline ja haakub eelmise vastusega – räägime samas keeles, saame üksteisest aru samas keeles. Ma ei mõtle eesti või vene keelt, ma mõtlen sõnade tähendust. Mida tähendab perekond, mida tähendab rahvus... Ja kus meil on ühisnimetaja, millele me kõik ära mahume. Kui meil seda ei ole, siis me ühiskond pikas plaanis paremaks minna ei saa.

Ütlen ilma igasuguse võltshäbita: meie eesmärk on seda ühisnimetajat võimalikult meie näo järgi defineerida. Ja jõuda selleni, et teised aktsepteerivad seda.

Te ju mõistate, et näiteks perekonda jäävadki inimesed 21. sajandil erinevalt defineerima.

Ei mõista. Ma ei pea seda absoluutselt iseenesestmõistetavuseks. 20 aastat tagasi said kõik inimesed Eestis perekonnast täpselt ühtemoodi aru. Vahepeal on tehtud 20 aastat ilget lillat ajupesu ja nüüd järsku – enam ei mõista ühtemoodi. Varem või hiljem jõuame me normaalsusesse tagasi.

Ja teie teine kongressitsitaat: "Meie eesmärk peab olema järgmiste valimiste võitmine ja järgmise valitsuse moodustamine ehk peaministri koha võtmine." Kui EKRE seda kevadel 2023 ei suuda, kas teie olete siis erakonna esimehena ebaõnnestunud?

See on nüüd küll... Panete mulle kolme aasta peale miini alla? (Naerab)

See sõltub kõikidest asjaoludest, mis siis on. Aga eesmärk peab selge olema ja endale tuleb selgeks teha, mis on panused. Eks siis [kevadel 2023] vaatame. Olen kogu aeg rõhutatud – poliitika on väga dünaamiline.

Millised on panused?

Panused ei ole mitte midagi vähemat, kui Eesti rahva ellujäämine, Eesti rahva saatus. Keegi teine peale meie ju selle pärast ei muretse. Vahel tehakse vastavaid häälitsusi, aga noh... (Lööb käega)

Meie all pidasite nüüd silmas...

Meie erakonda.

Kõik ülejäänud Eesti erakonnad ei hooli Eesti rahvast, või?

Poliitilistes valikutes ja otsustes ei paista see küll olevat asi, mis kogu aeg nende mõtteviisi raamistaks. Seda kõrget ideaali igapäeva poliitikasse kuidagi ei haagi.

Esimees Helme, te olete valitsuses ja ometi olete nii üksi, EKRE on ikka üksinda kõigi teiste vastu.

Contra mundum.

("Contra mundum" tähendab ladina keeles "maailma vastu" - toim)

Aga nii on ju kogu aeg olnud. See ei ole nüüd midagi ebatavalist. Me olemegi Eestis kõikidest teistest erakondadest erinev.