Praegusel suvisel uudistevaesel ajal suudab Eestis vaid üks partei endast kõik kõnelema panna ja see partei on EKRE. Lisaks on erakonnal selle kuu algusest ka uus esimees, Martin Helme, kes seadis parteile uue ambitsioonika sihti - tõusta lähiaastatel peaministrierakonnaks. EKRE vastastele paistab seesugune eesmärgiseade muidugi täitmatu unistusena.

Ometi tasuks vaagida, kui realistlikud need võimalused ikkagi oleksid. Selleks võiks vaadata EKRE-le maailmavaateliselt lähedaste parteide edulugusid mujal Euroopas: Marine Le Peni juhitud Rahvusrinne Prantsusmaal on valinud leebumise ja mõõdukamaks muutumise tee; Õiguse ja Õigluse Partei Poolas on rahva südame võitnud sellega, et pakub sotsiaalset kindlustunnet, Fideszil Ungaris on aga õnnestunud kehtestada oma maailmavaateline hegemoonia kogu ühiskonnas.

Millist neist kolmest strateegiast võiks kasutada EKRE?

Leebumine või Ida-Euroopa edumudel?

Kõigepealt leebumise teest. Marine Le Pen seadis oma isalt, Jean-Marie Le Penilt parteid üle võttes selge sihi kasvatada Rahvusrinde toetusbaasi, muutes selle nn loomulikuks valikuks kõigile konservatiivsemaid väärtusi hindavatele prantslastele. Selleks puhastas ta parteid süstemaatiliselt liialt radikaalsetest liikmetest, kes võiksid oma natsimeelsuses tavavalijat pelutada.

Üritus päädis sellega, et tütar viskas parteist välja ka omaenda isa, partei asutaja, kelle radikaalsed väljaütlemised enam erakonna leebema liiniga ei ühildunud.

Mõõdukama suuna võtmine on seni andnud päris häid tulemusi – valimistest valimisteni on Rahvarinne oma häälesaaki parandanud. Ometi, Prantsuse valimissüsteem ja teiste erakondade poolt kehtestatud isolatsioon, on nad võimust seni eemal hoidnud.

Vaadates aga EKRE-t on üsna ilmselge, et Rahvusrinde eeskuju Martin Helme järgima ei tõtta. Isa Mart Helme ja teised prominentsemad parteiliikmed võivad rahumeeli oma värvikate - ja kohati rassistlike - sõnavõttudega jätkata.

Karistust ei tule, väljaviskamine kedagi ei ähvarda. Poliitilise korrektsuse valulävi ja valijate väärtusmaailmad on Eestis ja Prantsusmaal lihtsalt liialt erinevad, mistõttu EKRE jääb EKRE-ks –kogus oma mahlakuses ja ogalisuses.

Kuidas oleks aga lugu Ida-Euroopa edumudelite järgimisega? Võtame kõigepealt Poola näite. Õiguse ja Õigluse parteile on hääli toonud oskuslik rõhumine katoliiklikele traditsioonilistele väärtustele, kuid sama oluline on parteri eduloos olnud helde sotsiaalmajanduslik poliitika, kus Poolas on jõudsalt tõstetud pensioneid, lastetoetusi ja sotsiaalseid abirahasid.

Sõnum, et riik hoolib, on jõudnud just vaesemate maapiirkondade elanikeni ning on Õigusele ja Õigusele taganud ülimalt lojaalse toetajaskonna.

Arvestades, et EKRE toetajate profiil on nende Poola sõsarparteile üsna sarnane (samuti materiaalselt vähemkindlustatud inimesed väljaspool suurlinnu), siis võiks olla loogiline et Eestiski võiks rakendada sama edumudelit, napsates hääli nii Keskerakonnalt kui ka sotsidelt.

Paraku kuulutas Helme hiljutisel kongressil, et partei eesmärgiks on hoopis maksude alandamine ja detsentraliseerimine, mitte aga hooliva rahvuskodu rajamine. Tõlgituna tähendas see sõnum maapiirkondade elanikele, et "igaüks on oma õnne sepp, riigi abile ärge lootke ning vaesemad piirkonnad saagu edaspidi ise hakkama."

Miks EKRE nii oma praeguste kui ka potentsiaalsete valijate ootustega nii tugevalt vastuollu läheb, jääb mulle sügavalt arusaamatuks. On selle taga asjatundmatus, Ameerika eeskujud või hoopis ärieliidile silmategemise soov? Ei tea…

Maailmavaateline hegemoonia

Kuna EKRE on ära põlanud nii leebumise kui ka hooliva rahvuskodu edendamise liini, siis jääb alles vaid kolmas võimalus: kehtestada Viktor Orbani ja Fideszi kombel maailmavaateline hegemoonia kogus ühiskonnas. Teisisõnu, muuta EKRE-stiilis konservatiivsus n-ö loomulikuks maailmavaateks, mida pooldab iga rahvuslikult mõtlev eestlane.

Just seda Helme silmas pidaski, kui ta kongressil ütles: "Eesmärk on saavutada, et ülejäänud ühiskondlik eliit – nii poliitilised jõud, meedia, akadeemikud, ettevõtjad, meelelahutajad, kõrgkultuuri loojad – võtaksid omaks meie nägemuse."

Fundamentaalne erinevus Ungarist on aga see, et Fidesz oli alguses mõõdukas ning hakkas radikaalsemaks muutuma sammhaaval, oma valijaskonnaga koos kasvades ning nende hoiakuid tasahilju ise vormides. Nimetatud protsess sai alguse tegelikult juba kaks aastakümmet tagasi.

EKRE üritab sama trikki teha aga vastupidises järjekorras ja ennaktempos: alustatakse võimalikult radikaalselt positsioonilt, solvangutega veidigi mõõdukamaid potentsiaalseid valijaid eemale peletades, lootes seejuures enesekindlalt, et viimased lähiaastatel EKRE ikkagi üles leiavad.

Kui selline lähenemine tõesti vilja kannab, siis tuleks kõik poliitstrateegia õpikud maailmas ringi kirjutada.

Kokkuvõttes on EKRE otsustanud mitte õppida edukatelt sõsarparteidelt Euroopas ning üritab rajada täiesti oma tee rühkimaks peaministriparteiks. EKRE on varemgi eksperte ja avalikkust üllatanud ning teinud võimatust võimaliku. Aga ka võimalikkusel on oma piirid ja valitseva kontekstiga mittearvestamine edu ei too. Meie kontekstiks siin Eestis on Euroopa, mitte Ameerika.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.