Siseministeerium kinnitas, et töötab selle nimel, et saada e-residentsust taotlevate inimeste kohta teistest riikidest võimalikult palju andmeid. Järjest enam on tähtsam ka järelkontroll, mille meetmeid ajakohastatakse ja täiendatakse pidevalt.

Ministeerium märkis, et juba praegu annavad e-residendid Eesti riigile oma biomeetrilised andmed – ID-kaardi saamise aluseks on sõrmejälgede andmine – ja läbivad põhjaliku kontrolli.

"Samas tuleb arvestada, et nii nagu võib Schengeni avatud viisaruumis asuvasse Eestisse saabuda halbade kavatsustega inimesi füüsiliselt, ei saa selliseid inimesi täielikult välistada ka kümnete tuhandete e-residentide seas. Küll jätab e-resident Eesti majandusruumis tegutsedes maha digitaalse jalajälje, mis vähendab tunduvalt riske võrreldes teiste mitteresidentidega," selgitas siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna juhataja Ruth Annus.

"Nõustume riigikontrolliga, et paraku ei saa me alati informatsiooni teistest riikidest kõikide e-residendi kandidaatide kohta. Rahvusvaheliste organisatsioonide, Euroopa Liidu ja iga riigi enda reeglid piiravad sageli andmete edastamist ning andmete edastamine sõltub ka sellest, mis alusel neid küsitakse. Riikidevahelises infovahetuses on Eesti riik ainult üks osapool. Eesti riik ei saa nõuda, et mõni välisriik meile oma karistusregistri andmeid väljastaks. Meile kättesaadavate andmete alusel teeb Eesti riik kõik, et välistada e-residentsuse programmist välismaalased, kes ei ole õiguskuulekad ja võivad kujutada ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule," selgitas Annus.

Riigikontroll leiab oma auditis, et e-residentsus kätkeb senini endas mitmeid riske. Näiteks leiab riigikontroll, et riik ei kontrolli piisavalt e-residentsuse taotlejate tausta, mis omakorda võimaldab kriminaalkaristusega inimestel hõlpsalt Eesti e-residendiks saada.