Helme sõlmis 27. juunil lepingu USA advokaadibürooga Freeh Sporkin & Sullivan LLP Eesti riigile õigusteenuse osutamiseks rahvusvahelise rahapesuga seotud uurimises. Eesti Päevaleht kirjutas möödunud nädalal, et advokaadibürool on seos Venemaa rahapesuskeemiga, kuna advokaadibüroo esindas ka ettevõtet Prevezon, mille raha liikus muu hulgas Danske Banki Eesti filiaali kaudu. Helme on nimetanud artiklit libauudiseks ja laimuks.

Kes võiks olla nende Eesti Päevalehe artiklite taga teie arvates?

Minu meelest on üsna ilmne, et kogu see kampaania on üheselt laimu ja halvustamiskampaania, mis on suunatud mõnes mõttes otseselt minu vastu, laiemalt kogu valitsuse vastu, kes tegeleb praegusel ajal hoopis teise nurga alt ja hoopis aktiivsemalt rahapesuga kui varasemad valitsused. See kampaania on initsieeritud inimeste poolt, kes ei soovi, et Eestis tegeletaks rahapesu vastase võitlusega tõhusamalt.

Kes siin konkreetsemalt selle asja taga võib olla, seda saab vaid spekuleerida. Neid huvilisi on kindlasti palju, kahtlemata ei rõõmusta ka Eestis tegutsevad Põhjamaade pangad selle üle, et see teema on jätkuvalt päevakorras, kahtlemata ei rõõmusta selle üle inimesed, kes on otsesemalt olnud seotud kriminaalse tegevusega, ei rõõmusta need inimesed, kes midagi maha magasid omal ajal, ei rõõmusta need poliitikud, kes pidid vastutama selle eest omal ajal. See ring on väga lai.

On need pangad või poliitilised konkurendid või finantsinspektsioon, kes konkreetselt võiks olla selle asja taga teie arvates?

Ma arvan, et siin kuidagi apteegikaaluga jagada, kes rohkem, kes vähem on, seda praegu ilmselt ei ole võimalik. Ma jätkuvalt olen seda meelt, et ju neid huvilisi, kellel on väga intensiivne soov, et nende asjadega, mis juhtusid Eestis siin kümmekond aastat tagasi, lihtsalt ei räägitaks neist, lihtsalt ei tegeletaks nendega, neid inimesi on kindlasti palju.

Kes olid need inimesed, kes valisid need kolm bürood välja, olite te ise, teie nõunikud, või oli see rahandusministeeriumi aparaat?

See plaan võtta rahvusvaheline õigusnõustaja, kes aitaks meil olla kaasatud Ameerikas toimuvates protsessides, mille tulemuseks võiksid olla suured kahjunõuded, see on välja käidud juba eelmise valitsuse ajal. 2019. aasta jaanuaris toonane justiitsminister [Urmas] Reinsalu viis selle plaani valitsusse, siis tulid valimised peale, see jäi soiku. Mina võtsin selle uuesti üles, see leidis toetust valitsuses, kui mul oli selline signaal käes, et sellega võiks edasi minna, siis võtsime ühe Londonis tegutseva rahvusvahelise advokaadiga ühendust, kellel on olnud varasemalt kontakt Eestiga ja küsisime, kust üldse alustama peaks. Missuguse plaaniga võiks leida neid õigusabi osutajaid ja panime paika põhimõttelised kriteeriumid: peab olema finantskuritegudega tegelemise kogemus, peab olema rahvusvaheline võrgustik ehk Ameerikas ja Euroopas esindatud, mõned sellised tingimused veel. Ja loomulikult huvide konflikti ei tohi olla.

Ega selliseid firmasid, mis niisugusele profiilile vastab, nüüd ülearu palju ei ole. Meie esimese sõelumise järel jäi seal seitse-kaheksa nime, mille peale siis tehti juba natuke rohkem taustauuringut. Sealt me praakisime kõrvale veel mitu tükki, mis juba ilmselgelt ei sobinud, kas selle pärast, et neil olid mingisugused otsesed suhted, huvide konfliktid välja paista, või olid seal mingid muud takistused. Osad, kelle poole pöördusime, ütlesid kohe ise ära, et nad ei ole huvitatud, ei tegele taoliste asjadega. Kogu sellest sõelumisprotsessist jäigi järele kolm või neli firmat, kellele me peale valitsuse otsust tegime kolmele otse pakkumise.

Huumor on ju selles, et mina Delfit ei loe, pole mõtet, sealt midagi tarka ei kuule, kõik mis loed on kas pooltõde või vale. Pikalt laialt aga kirjutatakse sellest, kuidas kaks tükki neist on seotud Vene huvidega. Nad ise kirjutasid meile, et neil on huvide konflikt, neil on liiga suured ärihuvid Venemaal, nad taandasid ennast.

Ja nendest kolmest firmast, kelle poole me pöördusime ainus, kes kinnitas, et neil ei ole huvide konflikti oligi see, mille me lõpuks välja valisime. Siin tegeletakse mingisuguse ažiotaažiga, teemal, mis ei ole üldse teema, sest neid ei võetudki sellel põhjusel, et neil olid Vene huvid olemas.

Kuigi meil ei ole vaja otsest riigihanget teha, panime paika ka kvaliteedinõuded ja hinnapakkumisi vaatasime. Nii ta lõpuks välja kujunes, seal midagi müstilist või keerulist või suurt saladust ei ole tegelikult.  

Te ütlesite mitu korda "me valisime, me sõelusime", kes need "meie" olid? Olite te ise, teie nõunikud või vastutas mingi konkreetne ametnik rahandusministeeriumist selle välja valimise osas?

Protsessi peamised vedajad olid minu poliitilised nõunikud, aga rahandusministeeriumi hankeosakond oli protsessis kaasatud. Seal hilisemas faasis, kus me tegime juba taustakontrolle, oli see kaasatud ring veel suurem, räägitud on Eesti saatkonnast Ameerikas, aga me tegime siin päringuid otse ise ka veel rahandusministeeriumist, nii et see ring ei olnud sugugi nii väike nagu siin üritatakse müstifitseerida.

Kas see vastab tõele, et välisministeerium, kes tegi teile väikese ülevaate advokaadibüroodest, andis ka soovituse, et otsige veel! Et need, kes on sõelale jäänud, pole tegelikult sobivad?

Välisministeeriumi memos oli juhitud tähelepanu Freeh puhul küll mõnedele asjadele, mis on ka hiljem meedias olnud, mõningatele kaasustele, näiteks Rumeenia kaasusele, aga mingit selgesõnalist soovitust, kuidas käituda, et ärge tehke või tehke teistmoodi, niimoodi välja tuua ei saanud. Nii või, see polnud nende soovitada, me palusime ainult taustainfot ja pean täpsustama, et näiteks ühegi nende firma puhul ei olnud toodud välja huvide konflikti teemat. Ei nende puhul, kes ennast ise pärast taandasid, ega ka Freeh puhul. Eesti saatkond USA-s tegi kiire kohapealse vestlusringi mõningate oma allikatega, kus rohkem tõi mainetausta välja. Ei olegi võimalik, et nii suurte firmade puhul keegi teine peale nende firmade ise oskaks hinnata, mis kaasused neil kusagil käimas on, et teada saada, kas neil on huvide konflikti. Selliseid asju ei saa niisuguste taustauuringutega kätte. Võib-olla saab avalikest allikatest mingisuguseid kõrge profiiliga kaasusi teada, mille puhul saab täpsustavaid küsimusi küsida, mida me oleme ka teinud.

Kas põhimõtteliselt oleks võimalik ka sellest advokaadibüroost praegu veel loobuda?

Ma ei näe mitte mingit põhjust. Küllap ikka kõiki lepinguid on võimalik katkestada, kui selleks on suur soov. Tõenäoliselt kaasneb sellele ka lepingutrahv siis. Aga ma ei näe mitte mingit põhjust,  see laimuvalang, mis on toimunud Freeh suunas, ma saan väga hästi aru, on tehtud selle jaoks, et määrida tema mainet ja selle kaudu määrida minu mainet ja halvustada kogu seda tegevust, mis me oleme ette võtnud siin. Lootuses, et ehk siis see leping katkestatakse. Kui me tuleme intervjuu alguse juurde tagasi, et kes need on, kes seda laimukampaaniat initsieerivad, minu arust nendel on selge soov, et mitte midagi rohkem ei tehtaks ja mina sellele soovile vastu ei tule.

Kas Freeh advokaadid on ka öelnud, et kuidas nemad vaatavad seda, mis Eesti ajakirjanduses toimub ja nendest räägitakse?

Täieliku hämminguga. Nende jaoks on täiesti arusaamatu, mis siin toimub. Kui kuidagi võrrelda, et mis siin toimub, siis alguses räägiti siin huvide konfliktist – huvide konflikt on üheselt tagasi lükatud ja ümber lükatud, see kukkus kokku ja nüüd on siis hakatud järgnevatel päevadel ehitama uut narratiivi, et kõik on Vene käsilased. See on veel rohkem pastakast imetud ja väänatud faktidele või libauudisteke üles ehitatud narratiiv. Aga ta on väga sarnane oma ülesehituselt, modus operandi on väga sarnane sellele, mismoodi Ameerikas Trumpi vastast Vene koostöö kaasust kedrati aastaid ja aastaid.

Täpsustan veel, kes oli Eesti poolne põhiorganiseerija, kes põhiliselt vastutas. Oli see Kersti Kracht, teie poliitiline nõunik?

Kristel Menning ja Kersti Kracht olid peamised, kes sellega tegelesid, aga ka kõik mu poliitilised nõunikud. Meil nii väga ranget tööjaotust selles mõttes kui on suured asjad, mis on käsil, siis mul on iga nädal mitu koosolekut, kus kõik mu nõunikud istuvad laua taga, nii et selles mõttes siin väga skalpelliga piiri vahele tõmmata, et kes tegi ühte või teist ei olnud.

Kui nüüd tagantjärgi vaadata, kas midagi läks teie arvates ka viltu? Oleks pidanud kauem kaaluma, keda võtta, keda jätta?

Vastupidi. Kui tagantjärgi vaadata, siis ma ütleksin, et see, et nii raevukas reaktsioon on olnud, siis me oleme täpselt kõik õigesti teinud. Ma tahan ka seda rõhutada, et me oleme juriidiliselt teinud väga korrektselt kõik ja poliitiliselt väga korrektselt kõik, see oli kooskõlastatud koalitsiooni sees, see oli valitsuses ilusti läbi räägitud, volitused saadud. See pakkumus oli tehtud nöörimööda korrektselt, taustauuringud on tehtud põhjalikuks ja mitmest erinevast allikast, mitte midagi ei ole valesti tehtud ja midagi ei ole valesti läinud. Vastupidi, see, et nii suur kisa on, näitab, et me oleme õigel teel.