Märtsis 2016 kinnitasite Eesti suursaadikuna Poolas Maalehele, et ei plaani pärast diplomaadikarjääri raadiosse naasta. (Tiido läks 20 aastat tagasi välisministeeriumisse Kuku raadio peatoimetaja kohalt, toim) Olete selles endiselt kindel?

Olen õppinud, et ei tohi kunagi ütelda, et ma midagi enam kindlasti ei tee.

Mul ei ole mingit kava seda teha, aga... Õppisin ajakirjanikuna ära, et kui midagi ütled või teed, mida sa õigeks pead, siis arvesta sellega, et võid jääda üksinda. Ja võid olla märklaud. Sellele vaatamata on hea tagasi vaadata, kui oled teinud nii nagu õigeks pead.

Teie välispoliitika saated oleksid nauditavalt sügavad ja elegantselt vaimukad.

Ärge olge kindel, te ei ole neid tükk aega kuulnud.

Näiteks saaksime teada, millisena näete teie USA ja Euroopa suhete tulevikku. On need suhted praegu madalseisus?

On küll... Väga palju sõltub nüüd USA presidendivalimistest, kui need toimuvad ja millal, sest teatavasti on see juba küsimärgi alla pandud. Ma ei ütle, et demokraatide kandidaat [Joe Biden] oleks ideaalne, sest kuigi ka mina kuulun eakate inimeste hulka, arvan alati, et teatud eas võiks juba aru saada, et on aeg rahulikult õlut tõmmata, vaadata televiisorit ja kommenteerida kõrvalt, mitte olla märklaual.

Kes ja miks oleks Eestile parem USA president – Trump või Biden?

Biden lihtsalt sellepärast, et Trumpist halvemat on väga raske leida.

Millise mõjuga on USA praeguse presidendi otsus vähendada Ameerika sõdurite hulka Saksamaal?

Eelkõige sümboolse mõjuga, sest me ei tea, milline võib olla järgmine konflikt.

Mina pakun välja, et selle algus on hoopis teistmoodi. Siin on põhjus, miks püüdsin esimesel aastal [suursaadikuna Helsingis] ajada Eesti ja Soome valitsuste ühise kriisiõppuse "Total Blackout" [ehk "Totaalne Katkestus"] teemat. Selle näide on Ilkka Remesi raamatus "Jäätyvä Helvetti", "Külmuv Põrgu", mis mulle torkas silma märtsis 2018, kui USA küberkaitse keskus avaldas hoiatuse, mis pälvis meedias üllatavalt vähe tähelepanu. See oli sellest, kuidas 2016 on Venemaa häkkinud USA energiasüsteemi, jõujaamadesse, raudtee- ja õhuliikluse juhtimisse.

Vaat see on see, kuidas algab järgmine konflikt. Milleks raisata rakette?

Pandeemia oli hea näide – kõik olid kaugtööl. Aga võtame elektri ära, neti maha ja vaatame, mis siis saab. Kujutate endale seda elu ette? Enamus ei kujuta. Me peaksime selleks valmis olema, sest tehnilised võimalused on näiteks idanaabril olemas.

Tekivad ka uued võimalused. Kui keegi pani tähele, siis Venemaa ja Hiina on arendanud välja võimekuse eraldada oma internet World Wide Web'ist. See tähendab autonoomset internetti. Teiseks, satelliidivastased raketid ja oma GLONASS, alternatiivne GPS süsteem. See tähendab, et neil tekib võimalus võtta maailmavõrk maha, likvideerida GPS ning nende GLONASS ja autonoomsed võrgud töötavad edasi. Kas me sellele oleme mõelnud?

See oleks see, kus saaksime Soomega koostööd teha.

Võibolla hakkate hoopis katastroofi stsenaariumiga raamatuid kirjutama?

Ei, see ei ole katastroofi stsenaarium, see on kriisi stsenaarium ja kui mõtelda, siis realistlik.

Kui kaugele me Eesti-Soome ühise kriisiõppuse ideega jõudsime?

Eriti kaugele ei jõudnud, kuna Eesti ei võtnud toru, sest seda tundus liiga palju ja kriisiõppusi tehakse ministeeriumite tasandil. Soome siseministeeriumi kantsler Ilkka Salmi, endine EL-i INTCEN-i (EU Intelligence and Situation Centre, toim) juht, võttis kohe toru. Aga siis ta ütles, et nad olid ühe valla tasandil proovinud ja doomino-efekt oli niivõrd jube, et see [õppus] läheb nii kalliks maksma, ei tule välja.

Aga kui see on nii ohtlik ja me keeldume sellele otsa vaatamast, siis me kaotame võimekuse sellele reageerida. Kui blackout toimub talvel nagu rünnak Ilkka Remesi raamatus, siis kõige hullem oli inimestel elada uutes plokk-majades. Seal ei ole pakse seinu, koldeid, mida kütta, elektrit ei ole, kõik külmub ümberringi.

Eestis on allpool igasugust taset fix-ühendused, mis Euroopas on heal järjel. Meie räägime mobiilsest sidest, aga see on esimesena haavatav. Julgeoleku mõttes oleks fix-side palju kindlam. Öeldakse, et see on liigne kulutus. Aga julgeolek ongi kallis, kulla inimesed.

On's NATO sama tugev nagu siis, kui meie alliansiga liitusime?

Arvan küll. NATO tugines küll väga palju ameeriklaste kohalolule, ameeriklaste võimekusele ja nende rahale.

Aga, me räägime palju NATO 5. artiklist. Minu arvates on tähtsam 3. artikkel. See ütleb, et iga riik peab arendama välja oma kaitsevõime. Selles mõttes on Soome palju rohkem NATO riik kui suur osa NATO riike, sest Soome oma kaitsevõime on parem kui paljudel NATO maadel.

See on see, mida meie peaksime toonitama, et kõik riigid arendaksid oma kaitsevõimet. Ja muidugi ka kriisivalmidust. Pandeemia ajal tuli välja, et meie kaitseväel on küll mobilisatsioonivaru, aga varustuskindlus on nõrk. Šveitsis on 240 firmat, kellel on valitsusega lepe, et nad peavad tagama tootmise, töö jätkamise ka kolm kuud pärast seda, kui piirid on kinni ja midagi ei liigu.

Kuulge, [EKRE uuel esimehel] Martin Helmel on õigus, kui ta ütleb, et Eesti eeskuju peaks olema Šveits, aga mitte igav põhjamaa.

Šveits kriisihalduses ja kriisivalmiduses on väga hea näide.

Meie peaksime kasutama viimast kriisi, et õppida järgmiseks kriisiks.Aga mitte järgmiseks samasuguseks, vaid kriisiks kui selliseks.

Kuhu peaks Eesti rohkem vaatama – kas teiste Balti riikide või Põhjamaade suunas?

Mõlemas suunas. Ma tean, Mart Laar on öelnud, et peaksime vaatama rohkem Läti poole ja selles on teatav loogika.

Mina ei ole vennasrahva usku. Nõukogude Liidu ajal oli Soome Eestile aken, teleka kaudu. Siis Nõukogude Liit lagunes, Soome muutus ukseks – Vantaa lennuväli, kust sai lennata Euroopasse ja mujale. Nüüd on ta lihtsalt naaberriik.

Ka Eesti sõbrad soomlased, kes siin tihti käivad, on tõdenud, et Eestis on huvi Soome vastu muutunud – mitte ainult vähenenud, vaid just muutunud. Soome on koht, kus saab tööd teha ja Soome on meile... suurem teine. Läti on väiksem teine. Soomlastele on Rootsi suurem teine ja Eesti väiksem teine. Iga riik, iga rahvas vajab taustsüsteemi, kuidas end positsioneerida.

Arvan, et meil on kasulikum rajada oma suhted Soomega ühistele huvidele. Näiteks kriisivalmidus on ühishuvi. Digikoostöö. Ühine digiretsept lonkab, aga see on olemas. Kui kaasame Põhja- ja Baltimaad, tekitame regionaalse näite. Ja kui see siin töötab, saame seda pakkuda EL-i tasandile. See on ju meie huvides, et asju, mida teeme Eestis [ID-]kaardiga, saaksime teha EL-is ükskõik millises paigas.

Seetõttu ma usun rohkem huvidel põhinevasse koostöösse.

Põhjasuunas ripub meil õhus Rail Baltic, tunnel...

Tunneliga on kõik, see ei ripu enam kusagil, Eesti ja Soome valitsused lükkasid selle kaugele edasi.

Tunnel on endiselt mõttena olemas.

Me vaatasime neid lõike eraldi. Rail Baltic. Tunnel. Lisaks vaatasid soomlased Rovaniemi-Kirkenes raudteelõiku Põhja-Soomest Jäämereni välja, Norrasse.

Aga vaatame seda kõike koos – alustame Jäämere äärest Kirkenesist, läheme läbi Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola ja sealt jaguneme lõunasse, kuni Aadria mereni ja läände, kuni Atlandi ookeanini. Kui kliima soojeneb ja Põhja meretee peaks avanema, sealt kaudu hakkavad kaubad liikuma, siis majanduslikult muutub see joon mõttekaks, aga ainult juhul, kui kõik elemendid on koos paigas, mitte eraldi.

Rail Baltic... Mina tunnen küll huvi, et sõita [Tallinnast] rongiga Varssavisse, aga Rail Balticu viga on selles, et see planeeriti üleeilseks päevaks, kiirusega 240 km/h. Rootsis vist ehitatakse juba 320 km/h, ma ei räägi Jaapanist ja Hiinast.

Rail Baltic tuleks jätta ehitamata, või?

Ei. Tuleb ära teha. Aga oleks pidanud olema kohe kiirem.

Sain ma õigesti aru, et ka tunnel Tallinna-Helsingi vahele tuleks ehitada?

Tunnel võiks kasulik olla... Minule meeldib [Soome ettevõtja ja visionäär, tunneli idee eestvedaja] Peter Vesterbacka, olen temaga korduvalt vestelnud. Ta on positiivne hull, keda on vaja, sest sellised inimesed liigutavad asju.

Mida teha Venemaaga, täpsemalt – kas Lääs suudab Venemaad muuta või tulebki meil harjuda elama just sellise Vene riigiga?

Mina lähtun sellest, et tuleb elada sellise Vene riigiga, nagu ta on. Meie teda muuta ei suuda, Venemaa saab muutuda ainult ise. Aga Venemaa puhul on kahjuks oht selles, et kui ta muutub, siis mitte evolutsiooniliselt, vaid revolutsiooniliselt. Ja revolutsioonilised muudatused Venemaal võivad olla meile väga kahjulikud.

Keegi ütles, et kui mitte kaugel meie piirist toimub Vene tuumajaamas õnnetus, siis on küsimus, kust poolt tuleb tuul. Kui idast, siis tuleb meile saaste ja kui läänest, tulevad pagulased. Seda peame ka arvestama.

Aga Venemaa on nagu on... Meil on üks puudus – meie Venemaa taju nõrgeneb. Seda on ka soomlased enda kohta kurtnud.

Venemaa pakub oma kõrgkoolides stipendiume Eestis elavatele venelastele. Võibolla peaksime ka oma raha eest saatma mõne tudengi, iga aasta mõnda Venemaa kõrgkooli. Et ta saaks selle taju, kuidas seal elatakse ja mõeldakse.

Moskva riiklikku välispoliitika ülikooli, MGIMO-sse?

Kui seal on võimalik raha eest õppida, oleks see meile väga kasulik. Varem oli meil ju palju inimesi, kes olid Venemaal käinud, tundsid seda maad.

Tanki-Ants, [hilisem kaitseväe juhataja] Ants Laaneots, enne kui ta nimetati kaitseatašeeks Venemaale, käis aeg-ajalt Moskvas, eraisikuna, kohtus sõjakaaslastega, kellega oli koos olnud Etioopias või Nõukogude Liidus, kõik endised tankiohvitserid, nüüd kõrgetel kohtadel. Ma usun, et ta kuulis seal palju rohkem, kui meie välisluure suudab aastaga kokku kühveldada.

Meil ei ole neid suhteid, aga peaks olema Venemaa taju, sest Venemaa ei kao kuhugile.

Aga Hiina muudkui tõuseb, takistamatult?

Hiina tõuseb. Olen viimasel ajal Hiinast palju lugenud ja just Hiina autoreid. Et Hiinast aru saada, pead sa sündima Hiinas, rääkima vabalt hiina keelt ja sööma kogu aeg pulkadega – siis hakkad Hiinast aru saama. Meil ei ole neid palju, kes Hiinast aru saaksid.

Huvitav kombinatsioon – Hiina ja Venemaa on mõneti sarnased. Konfutsianism ja Vene traditsiooniline elulaad, mõlemad põhinevad kollektiivile. Lääne liberaalne maailmavaade põhineb sellele, et üksikisiku õigused on tähtsad. Venemaal ja ka Hiinas on kollektiivi õigused eespool ja üksikisik peab olema neile allutatud.

Kui sul on aastatuhanded konfutsianismi ja sa mugandad kommunistliku maailmavaate sinna peale, paned need kokku, siis see võibolla toimib. Negatiivne on, et praegune pealik [Hiina kommunistliku partei peasekretär ja Hiina Rahvavabariigi president Xi Jinping] muutis ära liidri vahetamise põhimõtte. Dengi ajal (Deng Xiaoping, Hiina tegelik juht 1978-1992, toim) tekitati olukord, et peab olema pidev vahetus, müüd on see kadunud. Samamoodi Venemaal, ka neil ei ole liidri vahetamise mehhanismi.

See on üks asi, mida Venemaad ja Hiinat ühendab, kuigi Hiina vaatab praegu Venemaad kui tooraine ripatsit.

Kunagi rääkisin Brüsselis Hiina diplomaadiga. Üldiselt nad ei räägi palju, aga tema oli vastuvõtul ilma rahata veini nautinud, vist mõne klaasi rohkem kui muidu. Mis Siber ja Venemaa, see on meie oma, ütles ta.  Minu teada on see Venemaa, poetasin. Ei noh, praegu on, aga nad niikuinii ei oska sellega midagi teha, saja aasta pärast on see meie oma, kehitas ta õlgu. Seal polnud tema jaoks küsimustki.

Kuivõrd muutis Brexit Euroopa Liitu tugevamaks, sest kõik näevad, millise valu ja piinaga lahkub Suurbritannia meie ühendusest?

Eks see oli hea eeskuju selles mõttes, et olla halb eeskuju. (Muigab)

Sõltub muidugi sellest, kui aasta pärast võtta majandustulemused, et mida see maksab ühele ja teisele poolele. Ja mida saavad britid näidata, et mida nad võitsid.

Iga sellist asja tuleb võtta kui praktilist harjutust. Loodan, et EL-ile on see olnud kasulik, sest näitab, kus on ühenduse nõrkused, kus tugevused.

Ükski liit ei ole ehitatud igaveseks. Kõik muutuvad. Ja kui nad ei muutu, siis lagunevad. Ükski liit ei tohi olla liiga jäik. Järelikult peaks ka EL näitama selles mõttes paindlikkust, et vaatama ise peeglisse.

Üks küsimus, milles EL-i kritiseerijatel on õigus, on kogu Euroopa Komisjoni süsteem. Komisjoni liikmed ei ole valitavad, neil puudub mandaat. Tihti on nad koduriigist ära saadetud poliitilise diili tulemusena, et neist lahti saada, mistõttu ei pruugi nad olla kõige paremad eksemplarid.

Sama puudutab Komisjoni töötajaid. Kui olin Eesti EL-i esinduses, siis kärbiti [majanduskriisi ajal] kõikjal palku, aga Komisjoni ametnikud korraldasid streigi, sest tahtsid palga tõstmist, kuna neil oli vastav kokkulepe.

Ütlesin kord, kui olin suursaadik NATO-s, ühele kõrgele sealsele ametnikule, et te sõltute ju liikmesriikidest. Tema teatas mulle, et Komisjon ei sõltu kellestki. Kust te raha saate, küsisin. Aga meil on oma eelarve, vastas tema. Aga kui liikmesriigid raha ei anna, ütlesin mina, siis lähete teie tänavale raha teenima, sest muud varianti teil enam poleks.

See näitas tema mõtlemist, et Komisjon on asi iseeneses.

Milline on Eesti kõige suurem oht?

Eesti ise, ilmselt. Meie mõtlemine.

On kolm põhimõtet, mis kõik langevad kokku.

Esimene põhimõte kõlab inglise keeles shit happens – lihtsalt juhtub, no tuli koroona, juhtub.

Teine põhimõte on blondiini anekdoodist. Kui mehelt küsida, millised on võimalused protsentuaalselt, et kohtad tänaval dinosaurust, siis on vastus kindlasti 0,0000... protsenti. Küsid blondiinilt, tema ütleb fifty-fifty, kas kohtad või ei kohta. See on väga tervislik.

Ja kolmanda põhimõtte omandasin Kabuli lennujaamas, oodates vahetevahel päevade kaupa lennukit, ükskõik, kas lennates lõunasse või [riigist] välja. See on Inshallah – kui Allah tahab. Kui Allah tahab, siis lennuk läheb, kui ei taha, siis ei lähe. Elik – ära põe.

Võibolla, kui taolist lähenemist rakendada, siis muutuks ka elu lihtsamaks. Sa oled kõigeks valmis ja ei ehmata millegi üle.

Ministeeriumi asekantsler, suursaadik NATO-s, Euroopa Liidus, Afganistanis, Poolas, Soomes... Kui valusalt see torkab, et aegajalt ikka öeldakse: teie olite 2003. aastal Eesti Iraagi-sõja üks arhitekt?

Arhitekt on raske öelda, mina olin teostusliku poole peal. Eestil oli küsimus, kas [Iraaki koos USA-ga] sisse minna või mitte.

Tollal oli küsimus NATO-sse saamises ja siis, kas liituda kümne riigi avaldusega.

Mis koostati Washingtonis ning millega Ida- ja Kesk-Euroopa riigid toetasid USA sissetungi Iraaki.

Mina pakkusin teksti muutmist. Seal oli, et [USA välisminister] Colin Powell esitas veenvad tõendid massihävitusrelvade olemasolust Iraagis ja mina pakkusin muuta nii, et ta esitas täiendavaid tõendeid, kuna tegelikult need ei olnud veenvad. Aga see ei õnnestunud, sest üks kümnest  riigist oli Washingtonis kellegi soovitusel andnud selle teksti juba meediasse ja see ilmus, mis tähendab, et me ei saanud seda enam muuta.

Küsimus oli, kas ütelda kirjast lahti, või jääda vait, et nii see läks, nii see läks, nagu Georg Otsa laulus. Helistasin [peaministrile] Siim Kallasele, ta palus seletada, mida olukord tähendab. Ütlesin, et on kaks võimalust. Kui avalikult sellest lahti ütleme, siis võib tulla ameeriklaste poolt üks suur haamer ja see mõjutab meie NATO liikmelisust. Kui me ei ütle lahti, tuleb võimalik et peotäis väikseid haamreid mõningate eurooplaste poolt.

Kallas mõtles natuke ja ütles: liitume, tühja kah, parem on peotäis väikseid haamreid, ehk lähevad mööda. Nii me liitusime.

Samades oludes teeksin ilmselt sama ka praegu.

Mis olnuks see üks suur haamer?

Ma ei tea, kuidas USA oleks reageerinud sellisel juhul meie NATO liikmelisusele. Me keegi ei teadnud. Aga meil oli prioriteet saada NATO liikmeks. Punkt. Antud juhul oleks see seadnud selle prioriteedi ohtu. Punkt. Järelikult me käitusime vastavalt prioriteedile. Diplomaatias käibki niimoodi.

Prantsuse president Chirac soovitas siis Ida-Euroopal mitte sekkuda asjasse, mille kohta meil ei ole strateegilist informatsiooni, ja pigem "kasutada võimalust vaikida". Eesti tahtis saada NATO-sse, milleks pidi toetama USA-d, aga tahtis saada ka Euroopa Liitu, milleks oli meil vaja Euroopa suurte toetust. Valus kahvel?

Oli. Kuid julgeoleku mõttes on NATO tähtsam. Kõigepealt on vaja tagada julgeolek, küll me selle Euroopa Liidu ära klatime.

Kui Eesti poleks tookord USA-d toetanud, kas me poleks NATO-sse saanud?

Ma usun, et oleksime. Aga siis me seda ei teadnud.

Milline oleks maailm, kui Iraagi sõda 2003 poleks olnud?

Kõigepealt oleks maailm teistsugune, kui Kuveidi sõja ajal 1990 oleks küsimus ära lahendatud (Saddam kukutatud, toim), aga ameeriklased peatusid. Siis oli juriidiline alus olemas, et asi lõpuni viia.

Lõpuks see 2003 alustatud Iraagi sõda mängiti valesti välja. Ameeriklastel on sageli see viga arvata, et kui nad kopeerivad enda ühiskonda teises riigis, hakatakse seal hästi elama ja kõik on õnnelikud. Aga nendes maades see niimoodi ei toimu. Kui lugeda Afganistani ajalugu, on seal alati lahenenud kõik alles siis, kui hõimud jõuavad kokkuleppele. Ilma nende enda kokkuleppeta midagi ei teki, väljastpoolt pole sinna võimalik lahendust viia.

Rääkisin kohapeal, ja mul oli isegi mõningaid toetajaid, et me pidanuks aitama oopiumikasvatajatel hoopis teistmoodi elada. Mitte jagama neile nisu, nagu me lõunas tegime, 40 protsenti müüdi turul kohe maha, kuigi oli mõeldud seemneks. Pidanuks ehitama näiteks väikesed teed küladest suure teeni, ehitama jahehooneid, kus nad saaksid oma põllumajandustooteid hoida.

Kui inimesel ei ole võimalik elatist teenida, siis võtab ta vastu pakkumise, mis tal seda võimaldab. Ainus süsteem Afganistanis, mis töötas kogu aeg, on uimastikasvatus. Seal on tagatud seeme, krediit, kokkuost, transport, töötlemine – kõik on tagatud. Aga miks me ei kopeerinud seda?

Näiteks safrani kasvatamisega?

Safraniga läks hästi, selle kasvatamine oli hea mõte ja see töötas. Aga igal pool safranit ei kasvata, sõltus kohalikest oludest.

Kaitseminister Jüri Luik ütles mullu sügisel Iraagis, et sõda ei peaks olema võimalus teisi ühiskondi reformida.

Täiesti õige. Sõjaga ei ole võimalik reformida. Igatahes mitte kolmandas maailmas, kus ühiskonna alused on teistsugused, sinna ei saa viia kotiga demokraatiat ja ütelda, et nüüd hakkate niimoodi elama. Nad ei võta seda vastu. Demokraatia saab üldiselt tekkida seestpoolt, alt kasvades, väljast seda sisse tuua on raske.

Kas igas riigis üldse saab demokraatia altpoolt üles kasvada?

Ma ei tea. Demokraatia on nii lühiajaline nähtus. Autokraatia, impeeriumid on palju pikema ajalooga.

Käisin Kongo Demokraatlikus Vabariigis, see on täielik mudaauk, mingit korda ei ole, keegi ei valitse mitte midagi. Aga – demokraatlik. Ja sealt sõitsin bussiga üle piiri Rwandasse, mis on autokraatlik. Täiesti korras riik, ilusad teed, 100 protsenti internetiga kaetud, ehitavad uusi linnarajoone, slumme ei ole.

Mis nüüd siis parem on? Mulle tundus Rwanda märkimisväärselt meeldivamana.

Seoses Iraagi sõjaga, kummale lausele praegu alla kirjutaksite? Kas "Eesti ei oleks pidanud toetama USAd, sest see sõda oli vale." või "Eesti otsus USAd toetada oli õige, kuid see sõda oli vale."?

Pigem teine. Sest see, et sõda oli vale, selles palju kahtlust ei olnud. Kuigi tegelikult ega see nüüd Eestile halvasti mõjunud. Meie kaitseväelased said seal päris head väljaõpet ja kaitsevägi sai endale päris korralikku mainet.

Me kandsime ka kaotusi.

Jah. Need olid vabatahtlikud, see ei olnud mobilisatsiooniarmee, kes sinna saadeti. Mehed teadsid, millised riskid on ja selle eest maksti neile. Afganistanis nägin väga palju meie mehi, kõik olid vabatahtlikud ja kõik tahtsid sinna tagasi minna.

Kas diplomaadid valetavad?

Diplomaadid ei valeta. Diplomaadid esitavad fakte vastavalt vajadusele.

Kas te olete avalikult valetanud?

Ilmselt otseselt valetanud ei ole. Olen võibolla kohandanud fakte, esitanud pooltõde, aga otseselt seda [valetamist] olen püüdnud vältida. Tegelikult on võimalik diplomaat olla ka ilma valetamata.

"Ameeriklased ei ole [Eestisse] tulemas. Neile isegi ei meeldiks siia baase rajada." Teie sõnad augustis 2003, intervjuus Soome ajalehele Iltalehti. Nüüd on USA sõjaväelased kohal.

Noo, neil ei ole siin baasi. Roteeruval põhimõttel käivad siin NATO üksused.

Arvan siiamaani, et USA ei pruugi soovida rajada siia baasi. See oleks liiga lähedal idajoonele.

NATO puhul on oluline liikuvus, et meil oleksid head teed, mis kannavad raskemat tehnikat, soovitavalt ka raudtee.

Kuid, nagu ütlesin, eelkõige on meil vaja artikkel 3 – valmidust, enda kaitsevõimet, mis näiteks soomlastel on parem kui meil.

Te seate seda korrates NATO kui organisatsiooni nagu kahtluse alla?

Ei. See on NATO põhikirja artikkel 3. Kui kõik riigid tagavad esmase kaitsevõime, siis on neil ka võimekus koostööd teha. Kui on nõrgad lülid sees, siis on ka NATO nõrgem. Sellepärast ongi vaja, et kõik riigid tugevdaksid enda kaitsevõimet, et kollektiivne kaitsevõime oleks parem.

Muidugi on tähtis, et SACEUR-il, ehk NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhatajal säiliks võimekus – vastavalt olukorrale teatud ulatuses – reageerida ilma NAC-ita (Põhja-Atlandi Nõukogu, NATO kõrgeim otsuseid tegev organ, toim).

Mööngem, et aastal 2002, 2003 oligi keeruline ette kujutada, et Tapal ongi meil nüüd sellised liitlaste suured üksused.

Ega me eriti uskunud seda. Aga suuremastaabilise rünnaku puhul on neid liiga vähe ja on vaja liigutada ka teisi jõude, tagada juurdepääsuteed jne.

Ja taas tulen Eesti enda vastupanuvõime juurde, mille kohta ütles [praegune Kaitseliidu ülem] Riho Ühtegi, kellelt küsiti RAND-i uuringu väite kohta, et 60 tundi ja Vene väed on Tallinnas. Ja Ühtegi vastas umbes niimoodi, et jah, ja siin nad surevad. Selle kohta on minult küsitud, et issand jumal, kuidas saab niimoodi öelda, et me tapame venelased ära? Vastasin, et nii ongi. Meil on Kaitseliit, on reservid...

(Riho Ühtegi, siis veel kolonel ja kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse ülem, ütles kaks aastat tagasi väljaandele Politico: "Nad võivad jõuda Tallinna kahe päevaga. Kuid nad surevad Tallinnas. Ja nad teavad seda… Nende pihta antakse tuld iga nurga tagant, igalt poolt.", toim)

Poolas ühel õhtusöögil, kus istus ka kindral Terras, veel kaitseväe juhatajana, küsis üks Saksa admiral, et mis juhtub, kui Eestisse tulevad üle piiri rohelised mehikesed. Terras vastas: "Me laseme nad maha. Järgmine küsimus?" Saksa admiralil hakkasid käed värisema, pöördus minu poole, et kuidas me nad kohe maha laseme. Muidugi, ütlesin, kui on relvastatud inimene, ei allu käsklustele, kujutab ohtu, tunnusmärke ei ole, siis ilmselt on tegemist terroristiga, terroristid lastakse maha. Ta jäi sinna värisevate kätega istuma.

Aga sellised väikesed fraasid on kasulikud, sest panevad asjad paika.

Deterrence ehk heidutus on kõrvade vahel. See ei ole kahurilihas ega kahurites, see on taju, kui palju see [sõjaline aktsioon] maksma läheb, et kas on mõtet. See on üks kõige tähtsamaid asju, et tekitada [vastasele] kuvand – sinna ei maksa torkima minna, need, kurat, löövadki maha. See ongi heidutus.

Maailm muutub järjest ebakindlamaks?

Maailm on kogu aeg ebakindel. Aegajalt me tunnetame seda, aegajalt ei tunneta.

Meil on teiste ja kolmandate poegade probleemid arenevas maailmas, kus esimene poeg pärib isa omandi ja teine-kolmas-neljas-viies peavad kuhugi minema. Kuhu nad lähevad? Slummidesse kurjategijaks.

Süürias oli 1950. aastal 2,5 miljonit inimest. Kui nüüd võtta ka kõik Süüria pagulased, oleks neid 25 miljonit. Aga veekogus ja pindala on sama, viljakus on veidi kasvanud, aga mitte 10 korda.

Egiptus on kohe-kohe ületamas või juba ületanud elanikkonna kriitilise arvu piiri, see tähendab, et nad ei suuda ennast ära toita ega ära joota.

Nii et neid kohti on päris palju, kust inimesed lähevad liikvele. Vaadake näiteks Läänekallast ja seda, kus asuvad juudi asundused, pange selle kaardi peale veeallikate kaart. 80 protsenti veest on juudi asunduste kontrolli all, nemad võivad kasvõi supelda, aga palestiinlastel pole midagi juua.

Vesi on midagi, millest pole palju räägitud. Kashmiri konflikti puhul [India ja Pakistani vahel] räägitakse ajaloost, aga mis sealt läbi läheb? Pakistani ja Indiasse suunduvate jõgede algused. See, kes kontrollib Kašmiri, kontrollib vett. Aga selles kandis – kui vett ei ole, pole ka elu.

Niisiis, Harri Tiido, millal saame teie raadiosaateid kuulata? Veest, kuidas maailm saab inimesi täis, põgenikest, välispoliitikast, riikide huvidest...

Mul seni veel kurje plaane ei ole, ei oska midagi öelda. (Muigab)

Harri Tiido (66)

Harri Tiido oli aastatel 1980–1992 Eesti Raadio väliskommentaator, pärast seda kuni 1996. aastani Kuku Raadio toimetaja ja saatejuht, vedades saateid "Keskpäevatund" ja "Väli(s)määraja", aastatel 1997-2000 oli ta Kuku peatoimetaja.

Tiido alustas tööd välisministeeriumis 2000. aastal välisminister Ilvese kutsel, töötades kuni 2003. aastani välisministeeriumi asekantslerina julgeolekupoliitika alal. Aastatel 2003 – 2007 oli ta Eesti suursaadik NATO juures, 2008–2011 Eesti suursaadik Afganistanis, asukohaga Tallinnas, 2011–2014 Eesti alalise esinduse asejuht Euroopa Liidu juures PSC küsimustes, 2014 – 2018 Eesti suursaadik Poolas ning 2018 – 2020 Eesti suursaadik Soomes.