Indrek Kiisler: Valgevene ei vaja meie revolutsioonilist abikätt ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Indrek Kiisler
Indrek Kiisler Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Aastatepikkune kogemus on meile korduvalt tõestanud, et Lääne võimuses pole muuta ei Venemaad ega Valgevenet. Käituma peab kindlalt, kuid lootus läbi sanktsioonide või ähvardamiste midagi muuta on läbikukkumisele määratud, kirjutab Indrek Kiisler.

Valgevene diktaatoril Aleksander Lukašenkol on kaheldamatult imetlejaid Valgevenes, Venemaal ja küllalt palju ka Eestis. Üks Eesti valitsuserakond naudib ligi viiendiku Eesti valijate toetust, sest pakub käremeelseid kõva käe loosungeid ja samme, mida endine kolhoosiesimees on Valgevenes praktiseerinud juba aastast 1994.

Tean üht taksojuhti, kes kiidab Valgevene olukorda taevani, sest seal valitsevat omamaised ettevõtted, toit ja ravimid on odavad, viinast rääkimata. Riik ehitab korterid ja jagab neid tasuta noortele peredele. Elatakse vaeselt, aga riigiametnikud ei varasta, siunatakse globalismi, Läänemaailma imelikke liberaalseid väärtusi. Ja üldse olevat sealsed inimesed harjunud vaesuse ja lihtsa eluga.

Muidugi on tegelik elu hoopis midagi muud. Ühestki Euroopa riigist ei soovi nii paljud noored lahkuda kui Valgevenest. Sest väljavaated nii materiaalses kui ka vaimses mõttes on olematud. Riigi keskmine palk on madalam kui Eestis pension.

Suurema osa eestlaste jaoks ongi Lukašenko autoritaarne režiim tülgastav, eriti põlvkondadele, kes on sellist süsteemi ise seestpoolt kogenud. Selles kõiges pole ju tegelikult midagi uut.

Küll paneb mind muretsema hoopis see uljus, millega Eestis ja Läänemaailmas tormatakse Valgevene revolutsioonituld õhutama. Isegi kogenud välispoliitika vaatlejad kirjutavad sotsiaalmeedias, et "tunnen jälle Maidani lõhna, nüüd on aeg kus kõik pirrud kahel otsal…"

Kellegi vabadusepüüdlusi ei tohi halvustada ja allaheidetuid peab aitama, aga lõpuks peab endale aru andma, et Valgevene ei ole Ukraina. Valgevene on ripatsriik Venemaa küljes, mille saatus otsustatakse lõppkokkuvõttes ikkagi Kremlis.

Kremli jaoks on Valgevene vajalik moodustis, mida kasutatakse platsdarmina Poola külje all, näiteks isegi valimisvõitlusesse kistud Wagneri sõdureid eelistati välismissioonidele viia just läbi Valgevene, sest formaalselt ei liikunud palgasõdurid otse Venemaalt sõjakolletesse. Ja võimalike ebameeldivuste korral saab öelda, et need tapjad ei tulnud ju Venemaalt.

Moskva likvideerib Valgevene režiimi ja riigi kohe, kui selle põhiolemus läheb Venemaa huvidega vastuollu.

Läänemaailma loomulik huvi on enda mõjuala laiendada, või vähemalt luua enda naabrusesse stabiilne puhver. Kuid aastatepikkune kogemus on meile korduvalt tõestanud, et Lääne võimuses pole välise jõuga muuta ei Venemaad ega ka Valgevenet.

Käituma peab kindlalt, kuid lootus läbi sanktsioonide või ähvardamiste midagi muuta on läbikukkumisele määratud. Ähvardamistest pole vaja loobuda seepärast, et Lukašenko jookseb Venemaa rüppe tagasi. Esiteks pole ta sealt sisuliselt lahkunudki ja teiseks pole mingit lootust seda riiki jõuga väliselt demokraatlikumaks muuta.

Valgevenelaste abistamisega tuleb vaikselt edasi tegeleda, küllap varem või hiljem toimub ka seal murrang. Lootma peab, et see murrang tuleb evolutsiooniliselt koos murranguga Venemaal, sest kaost, põgenikke ja vägivallalainet pole vaja ei meile ega idanaabritelegi. See kõlab egoistlikult, kuid säärane egoism peaks olema normaalne osa iseseisva riigi välispoliitikast.

Muidugi on ka enamiku Eesti poliitikute huvi näidata end demokraatia eesvõitlejatena, kuid eriti mage on seda jälgida, teades, et nende esinemised on mõeldud vaid meie kodumaisele publikule.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: