On ammu teada tõde, et Euroopa Liit on hädas ettevõtete vähese innovatsiooniga. Euroopa ettevõtted on maailma mõistes heal juhul keskmikud. Tehakse küll teadust, aga globaalseteks äriettevõtteid siinse teaduse pealt ei tule. Majandus stagneerub ja vajab uut hingamist.

Praeguse EL-i juhtkonna idee on anda tõuge innovatsiooniks läbi keskkonnamõjude piirangute, mis peaks suurt osa majandussektoreid sundima innovatsiooni tegema ja teisele osale uusi väljakutseid pakkuma. Nagu ikka ollakse valmis lööma rahapatakaga, aga ideid ja reaalseid lahendusi ükski bürokraatiamasin pakkuma võimeline ei ole. Äriplaani osa peavad kõik ise sisustama.

Seega ei pea ega tohikski Eesti läheneda oma tänase paipoisiliku käitumisega ja kohe oma maailmas ainulaadse tööstusharu sulgema, vaid leidma nutikaid lahendusi ja uusi efektiivsemaid tootmisvõimalusi, mida Euroopa Liit ju tegelikult ka ootab.

On ju selge, et täiesti ilma vedelkütusteta me vähemalt järgmised 30 aastat hakkama ei saa ning mõistlikum on neid toota siiski võimaluse korral ise. Kas EL-i piiridest väljaspool, Venemaal või Nigeerias nafta tootmine on siis puhtam või rohelisem kui meie põlevkivi töötlemine?

Aga miks me ei saa ilma vedelkütusteta? Sest kasvava rahvastikuga maailm vajab meeletutes kogustes mineraalseid aineid, kõige odavam on neid sünteesida mineraalsetest maavaradest (eelkõige naftast).

Põhimõtteliselt on kõike võimalik asendada bioloogiliste (taastuvate) ressurssidega, kuid maakeral ei ole võimalik kasvatada sellises koguses biomassi, et rahuldada inimkonna vajadused, biomajandus jääb maailma mastaabis ikkagi eelkõige toidu tootmiseks.

Tahame me seda või ei taha, aga näiteks isegi enamik ravimeid (sh loodav koroonavaktsiin) on suures osas toodetud naftast või mõnest muust taastumatust maavarast.

Euroopa Liit räägib "majanduskasvu lahutamisest ressursikasutusest", aga rohepööre ise vajab ellu viimiseks mõõtmatutes kogustes erinevaid mineraalseid aineid, eelkõige metalle.

Maavarade uurimine ja teadus-arendustegevus nende kasutuselevõtuks peab toimuma ka Eestis. Me ei saa eeldada, et kogu mineraalsete ainete kaevandamine ja töötlemine toimub kusagil kaugel ja meile jõuab juba täiesti "CO2-neutraalne" pakendatud toode.

Maavarasid on võimalik kaevandada ka mõistlikult, need näited leiab meie naabrite Soome ja Rootsi juurest, mis on selles osas Euroopas esirinnas. Huvitaval kombel on mineraalsete maavarade kasutamise kõrval nendes maades kõrgelt arenenud ka bio- ja ringmajandus. Mis tähendab, et üks ei pea välistama teist.

Samamoodi ei pea olema üksteist välistavad mineraalainetega tegelemine ja jätkusuutlikkus: ajal kui enamik kütusefirmasid kannatavad kahjumeid ja lõpetavad tegevust on soomlaste Neste aktsia rekordkõrge ning ettevõtte on hinnatud üheks maailma jätkusuutlikumaks firmaks. Tänu sellele, et varasematel aastatel on panustatud biokütuste tootmisesse, kuigi enamus nende toodangut on jätkuvalt samaväärne teiste naftaettevõtetega.

Kas ma tahan öelda, et Ida-Virumaa ei vaja uusi tööstusharusid? Üldsegi mitte, muidugi vajab ja on vajanud juba ammu. Ideekorje, investeerimistoetused ja igasugune abi on teretulnud. Lihtsalt vaja on ka kohalikku ettevõtlust ja kogukonda usaldada.

Kui me ütleme, et põlevkivitööstust on võimalik edasi arendada ja põlevkivi väärtusahelat pikendada, siis peaks antama selleks võimalus, mitte lihtsama vastupanu teed minnes lihtsalt tehastele ja kaevandustele lukud ette panna. Innovatsioon ei sünni tühja koha pealt, vaid ikka eelkõige olemasolevat edasi arendades.