Priit Salumaa: Eesti Fortune 500 tippu ja pensionid kõrgemaks. Kuidas? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Priit Salumaa
Priit Salumaa Autor/allikas: Erakogu

Priit Salumaa arutleb, kuidas võiksid Eesti digiriigi teenused olla eestimaalastele absoluutselt ja konkurentsitult parimad läbi aegade ning kuidas panna need teenused ise enda eest maksma ja rohkemgi veel.

Viimasel aastal paaril on kuulda, et meie digiriigi edu ning meie kõigi poolt igapäevaselt kasutatavad teenused on aegumas ning nõuavad kaasajastamiseks riigieelarvest maksuraha.

Mulle kui IT-inimesele on probleem väga tuttav. Iga tarkvara või digitaalne teenus võib muutuda justkui pommiks jala küljes. Tähendab, kui digisüsteeme ei hooldata ega pidevalt uuendata, siis mingil hetkel ei ole need enam piisavalt head ja muutuvad kasutuskõlbmatuks nagu 10 või 15 aastat vana arvuti. Seda nimetatakse moraalseks vananemiseks.

Selles mõttes ei ole tarkvara või digiteenus nagu tükk liikumatut rauda nagu külmkapp. Tarkvara on oma olemuselt rohkem kui elu toetav süsteem, näiteks puu- ja juurviljaaed. Viimased vajavad läbi nelja aastaaja oskuslikku ja pidevat tööd. Uute liikide lisamisel peab osa aeda täiesti ümber kujundama. Ja nii igal aastal.

Moraalne vananemine ohustab kõige rohkem neid digitaalseid teenused ja töövahendeid, mis on ehitatud sisemiseks tarbimiseks, sest loomulik surve areneda ja ajaga kaasas käia on neile väiksem, kui süsteemidele, mis on avatud kogu maailmale ja teenindavad suuremat hulka kliente. Sisemiste süsteemide vananemise šokk võib olla väga järsk.

Mõeldes digiriigi aegumisele just selles kontekstis jõudsin ma kolme küsimuseni.

  1. Kuidas teha nii, et Eesti digiriigi teenused oleksid eestimaalastele alati ja igavesti maailma parimad?
  2. Kuidas teha nii, et need teenused maksaksid ise enda eest, mitte ei oleks lõputu auk, kuhu maksuraha kallata?
  3. Veel enam, kuidas teha nii, et need teenused aitaksid meil tulevikus pensione ja õpetajate palku maksta?

Lahendus

Tundub, et suures osas on võimalik kõiki kolme küsimust lahendada, järgides suhteliselt lihtsat printsiipi. Nimelt, meie enamasti sisetarbimiseks mõeldud digiteenustele peab tekkima lisaks sisemisele ka väline nõudlus ja surve. Välised kliendid.

See tähendab, et peaksime kõik meie digiriigi teenused esimesel võimalusel maailmaturule viima, sest nii asetame need välisturu konkurentsist tingitud arengusurve tingimustesse.

Lahe on see, et meil on algus juba tehtud. e-residentsuse programm on näide, kuidas digitaalse identiteedi, isikutuvastuse, allkirjastamise ja isegi ettevõtte digitaalse loomise teenused on juba maailmaturul.

Me lihtsalt ei saa siin peatuda, me peame edasi minema. Ja veel julgemalt, sest e-residentsuse programmi kasud on samuti juba ilmselged.

See programm, mida paljud teised riigid on kopeerima asunud, näitab Eestit maailma juhtiva digiriigina, selle kaudu on loodud 10 000 uut ettevõtet, 1700 töökohta ning läbi programmi oleme saanud riigina rohkem kui 31 miljonit eurot tulu. Need miljonid oleksid riigikassas olemata, kui poleks olnud e-residentsuse algatajaid!

Seejuures on programmiga kaasnevad võimalikud riskid minimaalsed, sest asutatud ettevõtted on näiteks rahapesu mõistes prügikalad ning kogu programm muudab kontrolli illegaalse tegevuse osas pigem lihtsamaks. Kõik võidavad - meie ja maailm.

Eesti Fortune 500 tippu

Sellist tegevuse iseseisvatesse teenustesse jagamist ning nende suunavektori muutmist sisemiselt välimiseks ilmestab Amazoni eeskuju.

Amazon kasutab justkui teenustepõhist arhitektuuri kogu tegevuse ja kogu grupi ettevõtete struktureerimisel. Amazon on minu arvates kõige parem näide maailmas, kuidas pöörata digisektorit - aga ka kõiki sissepoole suunatud teenuseid laiemalt - ähvardav moraalne vananemine arenguks ning täiesti enneolematuks finantsiliseks eduks.

Amazon jooksutab oma raamatupoodi oma serverite peal. Selleks, et poe tarbitav digitaalne serveriteenus AWS (Amazon Web Services) oleks maailma parim, on see avatud kogu maailmale. AWS on sunnitud olema maailma parim pilveteenus, sest see opereerib maailmaturu konkurentsi tingimustes ning on sunnitud arenema - Google ja Microsoft ei maga.

Nii juhtubki, et Amazoni veebipood kasutab ka maailma parimat pilveteenust AWS. AWS võiteb kogu aeg oma liidripositsiooni pärast ning ainuüksi aastal 2018 teenis 23-miljardilise käibe juures 6,54 miljardit eurot kasumit. Seda on rohkem kui pool Eesti järgmise aasta riigieelarvest!

Miks ei võiks olla meie e-residentsuse teenused digitaalse identiteedi, allkirjastamise ja äri toe maailmas samasugune gigant? Me oleme ju ometi riigi poolt pakutavate teenustemängus esimesena turul?

AWS pole ainuke näide. Amazoni raamatupood on nüüdseks muutunud laiatarbe-veebipoeks ning see platvorm on avatud kõigile teistele kaupmeestele. Sama on Amazon teinud oma kullerteenusega Amazon Prime. Ka seda pakutakse nendele kaupmeestele. Sama ladudega - Amazoni platvormil müües ei pea sul kaupmehena olema oma ladu, sest Amazoni laod ja kogu logistikaahel on ka sinu kasutada.

Eesti digiriigi IT töötab praegu riigi sisse. Meil on kasulik järgida e-residentsuse näidet laiemalt nii, et meie IT hakkaks justkui väljapoole töötama, sest miks me peaks siin peatuma? Meie võimuses on võtta endale järgmine eesmärk: muuta Eesti digiriigi teenused kättesaadavaks absoluutselt kõigile üle maailma.

Meie suhtumine peaks olema selline, et iga uue (eraldiseiseva) või uuendatava teenuse, mida vähegi on võimalik välismaailmale pakkuda, ehitame kohe rahvusvaheliselt, inglise keeles ja maailmaturule ning seejärel lihtsalt tõlgime kodutarbimiseks eesti keelde. Sellist lähenemist digiteenuste osas võiks nimetada: Global First ehk kõigepealt globaalselt.

Näiteks, kas me ei võiks liikuda digiretseptiga selle poole, et ühel patsiendil, arstil ja apteekril ükskõik kus maailmas pole muud vaja, kui arvutit, internetibrauserit, e-residentsuse kaarti (Eestis ID-kaarti). Sellised asjad on võimalikud tarkvara kui teenuse mudeli (software as a service - SAAS) ning õige tarkvara-arhitektuuri ja integratsioonidega.

Kus on raha?

See viib mind teise ja kolmanda küsimuse juurde - kuidas teha nii, et need teenused ise enda eest maksaksid ja rohkem?

Ka see on lihtne. Me pakume oma klientidele väärtust. Kus on väärtus, saab selle eest ka tasu küsida. Vaja on leida vaid viisakas ja aktsepteeritav mudel. Olgu selleks siis kuutasud otse teenuseid tarbivatelt inimestelt ja ettevõtetelt, tasu klientriigi riigikassast või kaudsete mehhanismidega maksuvõitudest.

Me võime mõelda mudelite peale, kus Eesti annab näiteks Soomele või Makedooniale võtmed kätte lahenduse nii, et meie klientriigid ei pea isegi sellepärast muretsema, kus täpselt asub nende kodanikele pakutavate teenuste arvutusvõimsus või andmed, sest me kasutame täpselt neid samu lahendusi nagu enda jaoks.

Kaitseme isikuandmeid häid tavasid järgides digitaalse isikutunnistusega Riigipilve keskkonnas. Meie klientriigi pilv võib olla nende koduvabariigis või saatkondades ning asjad anname üle nii, et võtmed meie kätte ei jää.

Eesti võiks laiendada oma e-residentsuse platvormi haiglatele, valimistele ja muudele tarkvaraga kaetud avalike teenuste valdkondadele, luues nõnda digitaalse infrastruktuuri elemente, mida teised riigid saavad kasutada ja omada.

See on mõistlik. Meie kui riik, meie kui kodanikkond oleme juba tänaseks tasunud investeeringute eest meie digiriiki. Nii digiteenuste loomise kui ka hooldamise eest.

Maailmaturule liikudes võiks meil olla võimalus oma investeeringutelt ka õiglast tulu teenida. Meil on ju juba praegu riigi osalusega või riigi omanduses olevaid firmasid - Eesti Energia maksab igal aastal dividende otse meie väikese riigi eelarvesse.

Meie pensionid Eesti digitaalsest tulevikumajandusest

Digimaailm, andmed ja info on uue ajastu nafta, sarnaselt energiale on vaja näha ka seda tööstusharu strateegilise tööstusharuna ning ehk on meil aeg üheks riigi osalusega firmaks, mille toimimispõhimõtted ja teovõime vastavad (vastupidiselt tüüpilisele riigifirmale) ühele globaalse ambitsiooniga iduettevõttele ning mille töötajad on vastavalt tasustatud ja motiveeritud meie digiteenuseid kogu maailmale pakkuma.

Siin on kõige suurem konfliktioht, et praegu on meie digiriigi eksportimine ja selle võimekuse müümine teistesse riikidesse pigem erafirmade kätes. Ma usun aga, et siin leiab riigi ja firmade vahel koostöökohti ning samuti usun, et Eesti on riigina usaldusväärsemas positsioonis teistele riigikidele digiriiki müüma, kui mõni erafirma. President või IT-minister ei saa olla ühe erafirma müügimees.

Samuti, laiemalt vaadates - meil on maksumaksjatena õigustatud ootus meie tehtud investeeringutelt ühiskonnana tulu teenida ja seeläbi tulevikus pensione ja õpetajatele palka maksta. Nii palju riigimehelikkust võiks ju ka igas eraettevõtjas olla, et seda mõista.

Mõnes mõttes võime vaadata Eestit kui ühisrahastusplatvormi ja ennast kui investoreid, kes panustavad selle investeeritavatesse projektidesse oma maksudega. Lisaks vahetule tulule on tehtavad investeeringud ka meie pensionisammas, mis võiks hakata tulevikus ka väljamakseid teostama. See on pragmaatiline, ettevõtjalik suhtumine suuremal, ühiskondlikul skaalal.

Seda ideed järgides ei peaks me kunagi muretsema, et meie digiriigi süsteemid ei käi ajaga kaasas. Samuti ei pea me muretsema, kust leida pidevalt maksuraha, et katta hoolduse ja uuendamisega seotud kulusid - need süsteemid maksaksid justkui enda eest. Ning kui hästi läheb, siis saaksime tekkiva kasumiga lappida maanteeauke, maksta õpetajtele väärilisemat palka, põllumeestele toetusi ja vanuritele pensione.

Ma mõistan, et kogu sellise idee osas võib tuua välja palju põhjuseid, miks nii teha ei saa. Selle asemel peaksime me aga mõtlema, et kuidas saab?


Priit Salumaa ettevõtja ja tarkvaraarendaja, Mooncascade, Garage48 & Latitude59 kaasasutaja, Eesti Asutajate Seltsi liige. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: