Mihhail Kõlvarti paari päeva tagused käsulauad, kuidas päevapealt igasugu asju ära keelata, tegid tuju meele ikka päris mustaks. Kas nüüd hakkabki nii olema? Korea kultuur rikastab, aga kas maitsva söögi ja muusika kõrval tasub just Põhja-Korea juhtimismentaliteeti maale tuua, pole ma kindel. Demokraatia pole nii paha midagi.

Kooli puudutavate liiasuste kõrval tuli meerilt teade: "Ennetavad meetmed võetakse sõidukijuhtide kaitseks kasutusele ka ühistranspordis – nii ei ole reisijatel enam võimalik bussi või trolli siseneda esiuksest ning sõidukijuhtide kaitseks luuakse sanitaartsoon esiuksest kuni esimese istmereani."

No tõesti! On ju juba praegu lõpetatud bussidest-trammidest-trollides piletite müük ja juhti ei tülita oma jutuga peale nende sõprade otseselt keegi.

Praegu käitub Tallinn pigem bussijuhtide ametiühinguna, tagades nende suurema ohutuse, aga unustab ära, et reisijadki vajavad kaitset, mitte veel vähem ruumi. Tallinnas võiks ukse sulgemise asemel pinnad puhtaks desinfitseerida ja busse rohkem käima panna, et inimesed ikka ohutult liikuma saaks.

Teatavasti vältab ummikutega sõit näiteks Pelgulinnast Mustamäele või kesklinnast Piritale või Lasnamäele rohkem kui viisteist minutit, mis on ju kõiksorti nakkuste üles korjamiseks täitsa piisav aeg. "Dai bohh, keegi köhib!" saab laps Nublut tsiteerides igal sõidul öelda.

Mitmetel liinidel sõidab päris palju rahvast, kes nüüd on surutud kokku veelgi kitsamale pinnale. Graafikut miskipärast aga tihendatud ei ole. Aga meie inimestel ongi eesli kannatus. Ei kõlba ju härrasid nende tähtsas töös segada!

Juba eriolukorra alguses hakkas ka levima nüüdseks meie komberuumi osaks saanud ebaviisakus – istud kaheses (reeglina väljaspool) uhkes üksinduses ja kõrval laiutab kott. Teistel reisijatel on muidugi seda kitsam ja memmekesed ja mudilased ripuvad nagu ahvid sangade ja postide ümber. Seltsis on segasem!

Kes ühistransporti kasutab, see teab, et minu kodulinnas sõidab väga erinevas konditsioonis avalikke sõiduriistu. Trammides, näiteks "Heinos" ja "Moonikas" pole elu eriti halb, samuti saab laita trollide puhul pigem disaini, aga bussides on olukord kohati päris jõle.

Lahti käivaid aknaid ja luuke napib. Mõnikord loksub hoopis klaaside vahel vesi. Seal võiks ju linlaste rõõmuks kalu pidada. Hing ihkaks küll naturaalõhku, kuid lepiks siiski ka kvaliteetse ventilatsiooniga. Aga mida ei ole, seda ei ole. Ilmselt häirib mühin ka juhti, mõtlen ma ühes kodubussis, milles õhuvahetus alles enne lõpp-peatust sisse lülitatakse. Või on nii, et sarnaselt retrotrammidele (mis tähendab kõrgeid astmeid) juurutatakse meil ka jõudsalt retrobusside projekti?

Eriti suureks mureks on ka üldhügieen. Kui pidevalt räägitakse käte desinfitseerimisest, siis linn – kus kõik on justkui tasuta – käte puhastamise võimalust peatuses ega ka bussis ei paku. Aga võiks ju!

Mingisugust kriitikat ei kannata koroonaaegne üldhügieen. Koristusbrigaade näeme ainult rongis, aga see on ka Elroni, mitte Tallinna pidada. Kas tõesti ei võiks neid pindu, mida sajad inimesed katsuvad, kogu aeg kasida? Vabandage väga, kinni hoidma ju kusagilt siiski peab, sest muidu võib äkkpidurduse ajal pikali kukkuda.

Iga pereema teab, et on ju igasugu tõhusaid puhastusvahendeid. Ehk leiab miskit ka käsipuule? Istmete olukord on kohati aga lausa nutmaajav. Vanursõidukites paistab seal lausa kellegi kodu olevat. Tekstiile puhastatakse nii nühkides kui ka auruga, aga vahest leidub veel miskit paremat, mida praegu kasutada saaks. Sest mine tea, äkki tulevad ka turistid kunagi meie kaunisse linna tagasi ja nemadki armastavad ühistransporti.

Mina ei tea, kuidas oleks parem, aga hetkel saaks ju vajadusel rakendada professionaalses tegevuses hotellidest-restoranidest vabanenud koristajate armeed. Kunagi olid Tallinnal kodanikke tüütavad reisisaatjad, võib-olla sisustaks nüüd sotsiaalsete töökohtadena näiteks puhastusbrigaadid? Või on siiski plaan koroona linnast lihtsalt käsukorras välja saata?